Katoliiklus Aafrika moodi

„Ärgake!” Brasiilia-korrespondendilt

SALVADORIS, Bahia osariigi pealinnas Brasiilias, tähistatakse uut aastat pompoossete pidustustega. Sajad naised liiguvad protsessioonis Bonfimi katoliku kiriku juurde, et pesta kiriku trepiastmeid parfüümitud veega. Selle riitusega austatakse Aafrika loomisjumalat Oxalád.

Tseremooniat jälgib miljon pealtvaatajat, kes ühinevad sellele järgnevate kärarikaste tänavapidustustega, mida saadavad Aafrika löökpillide rütmid.

See 250 aastat vana rituaal on rabav näide sünkretismist, eri usundite kokkusulatatusest, mis on Brasiilia katoliikluse iseloomulikke jooni. Rohkem kui 70 miljonit brasiillast väidetakse olevat otseselt või kaudselt seotud candomblé, umbanda, xangô ja teiste afrobrasiilia religioonidega. Ometi väidab valdav osa neist, et nad on katoliiklased.

Mil moel selline sulandumine on toimunud? Kuidas vaatab sellele katoliku kirik? Ja kas väärib selline uskumuste segunemine kiitust või hukkamõistu?

„Hüppelaud tõelise usu juurde”

Andmed varieeruvad, ent tõenäoliselt toodi Brasiiliasse orjaks enam kui kuus miljonit joruba, bantu ja muude hõimude liiget alates 16. sajandi keskpaigast kuni aastani 1888, mil orjakaubandus lõplikult keelustati. Seega on Aafrika traditsiooniliste usundite ja katoliikluse segu orjanduse pärand.

Sundides kõiki orjasid usule pöörduma, andis katoliku kirik oma ilmselge õnnistuse katoliikluse segunemisele elementidega Aafrika usunditest. Ajaloolase Roger Bastide’i sõnul arvasid jesuiidi misjonärid, et Aafrika põliselanikke tuleb otsekui lapsi tuua katoliku usu juurde, kasutades ära muusikat ja tantsu, samuti nende armastust tiitlite ja auliste seisuste vastu. „Neid ei tohtinud sundida oma traditsioonidest täielikult  lahti ütlema,” kirjutab Bastide, „traditsioone tuli väärtustada ning vastuvõetavaid neist kasutada hüppelauana tõelise usu juurde.”

Mitmesugustes aafriklaste usundites, näiteks neis, mis on pühendunud pühak Benedictusele ja Roosikrantsi Neitsile, said paljud Aafrika traditsioonid „kristliku” võõba. Kord aastas, püha Benedictuse pidustustel, valivad paljud sellised vennaskonnad oma liikmete seast kuninga ja kuninganna. Selle tava aluseks on Aafrika hõimukuningate järglus.

Kas pühakud või orixá’d?

Uskumus, et Jumala ja inimeste vahel on terve hulk vahemehi, on ühine nii katoliiklusele kui ka Aafrika usunditele. Näiteks jorubad uskusid orixá’desse. Usuti, et need on jumalusteks saanud sõjamehed ja kuningad, kes valitsevad loodusjõude ning on vahemeesteks inimeste ja kõrgeima jumala Oloruni vahel. Samuti roomakatoliiklased usuvad, et pühakud paluvad Jumalat inimeste eest, ning nad hüüavad appi konkreetse tegevusvaldkonnaga seonduvaid pühakuid.

Selle asemel et orixá’d hüljata, jätkasid paljud orjad nende kummardamist samasuguste omadustega pühakute austamise kattevarjus. Nõnda austati joruba sõjajumalat Ogunit katoliku pühakute Antoniuse või Georgi (Jüri) näol, kes mõlemad olid sõjamehed ja ristiusu kangelased.

Samuti oli Yemanjá, kõigi orixá’de ja merejumalannade ema, mitmesuguste Neitsi Maarja ilmutiste vaste. Salvadori populaarseim pühak Bonfimi Issand võrdsustati Oxalága, ülem-orixá’ga joruba jumalate seast. Seda jumaluste ühendust pühitsetakse seniajani iga-aastase kirikutreppide pesemise rituaaliga. *

„Siinsed inimesed usuvad siiralt ja ühtmoodi veendunult nii Jeesusesse, katoliku pühakutesse kui ka orixá’desse,” märgib üks katoliku usujuht Salvadori linnast. „Paljud pendeldavad kahe religiooni vahet,” lisab üks brasiilia antropoloog. „Nad lähevad katoliku kiriku missalt otse [Aafrika] candomblé-keskusesse.”

Selline katoliikluse ja Aafrika usundite segu on tundlik küsimus. Brasiilia Katoliikliku Episkopaalkonverentsi endine president Lucas Moreira kinnitas: „Igaüks peab järgima oma usku ilma mingi uskumuste segunemiseta.” Ometi täheldab üks teine katoliku piiskop: „Sünkretism on kiriku tegutsemisele vastu seisev reaalsus.”

Valitseb kaks vastakat seisukohta. Konservatiivsed kirikujuhid seisavad selle vastu, mida nad peavad paganlikuks ja deemonlikuks, teised aga kutsuvad üles lülitama katoliku kiriku riitustesse Aafrika sümboleid ja tantse.

Mida ütleb Jeesus?

Jeesus Kristus, kristluse alusepanija, kuulutas erisugustele usulistele ja etnilistele rühmitustele. Kuid ta ei teinud mingeid mööndusi, kui ta lausus: „Tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões; sest Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad” (Johannese 4:23, meie kursiiv). Lisaks selgitas Jeesus, et Isa Jehoova Jumal ilmutab tõde oma Sõna Piibli vahendusel (Johannese 17:17).

Jeesus andis oma järelkäijatele juhendid õpetada kõigist rahvastest pärit inimesi pidama kõike, mida tema on käskinud (Matteuse 28:19, 20). Ta ei vihjanud kunagi sellele, et nad võiksid tema õpetusi kohandada sobivaks inimestele, kes järgivad teistsuguseid traditsioone ja uskumusi. Apostlite päevil üritasid mõningad tuua sisse teistelt usunditelt laenatud ideid ja tavasid, kuid sellised püüded leidsid hukkamõistu. „Minge ära nende keskelt ja eralduge neist, siis ma võtan teid vastu,” pani apostel Paulus kirja Jumala sõnad (2. Korintlastele 6:17).

[Allmärkus]

[Pildid lk 12]

Afrobrasiilia preestrinnad kiriku treppe pesemas

Rahvas Brasiilias Bonfimi kiriku treppidel

[Allikaviited]

Ülal: De: A Tarde–Wilson da Rocha Besnosik; all: De: A Tarde–Antônio Queirós