Kes ei kardaks krokodilli?

„ÄRGAKE!” INDIA-KORRESPONDENDILT

TAVALISELT tekitavad krokodillid inimestes hirmu isegi siis, kui nende näol näib olevat sõbralik naeratus. Siiski ei tohiks me lasta end nende hirmuärataval välimusel petta.

Maailmas elab palju krokodilliliike ning kuigi mõned neist tõesti ründavad inimesi, „juhtub seda nii harva, ... et üldiselt ei nimetata krokodille inimsööjateks” („Encyclopædia Britannica”). Ehkki osa inimesi peab krokodille inetuteks ja hirmuäratavateks elukateks, pakuvad nad teistele ometi huvi. Tutvugem nüüd kolme Indias elava krokodilliliigiga: harikrokodilli, sookrokodilli ja gaavialiga.

Suur harikrokodill

Harikrokodill on suurim roomaja ning ta võib kasvada üle seitsme meetri pikkuseks ja kaaluda tuhat kilogrammi. Harikrokodillid armastavad üksnes soolast vett ning elavad Indiast Fidžini ulatuvates jõesuudmetes, meredes ja rannikuäärsetes mangroovisoodes. Need lihasööjad toituvad rottidest, konnadest, kaladest, madudest, krabidest, kilpkonnadest ja hirvedest. Siiski ei söö krokodillid palju, suurele isasloomale kulub keskmiselt vaid 500–700 grammi liha päevas. Kuna krokodillid peesitavad suurema osa päevast päikese käes või lösutavad vees ning neil on tõhus seedimissüsteem, ei kulu neil palju energiat. Vahel võib suur harikrokodill siiski rünnata ka ettevaatamatuid inimesi. Harikrokodillid ujuvad saba küljelt küljele liigutades, jättes nähtavale üksnes oma sõõrmed ja silmad, ning kõnnivad oma madalatel jalgadel. Selleks et toitu kätte saada, võivad krokodillid üles hüpata, ning on teada, et nad on saaki taga ajades isegi galoppi jooksnud. Sarnaselt teiste krokodillidega on ka harikrokodillil hea haistmine, nägemine ja kuulmine. Paaritumisajal kaitsevad isased harikrokodillid oma territooriumi väga raevukalt ja sama ägedalt kaitsevad emased oma mune.

Hoolitsevad emad

Emased krokodillid ehitavad kõdunevast taimestikust ja mudast koosneva pesa vee lähedale ning munevad sinna kuni sada ovaalset, kõva koorega muna, katavad need kinni ja valvavad siis röövloomade eest. Kui munad on kinni kaetud, pritsib ema pesale vett peale, et taimed hakkaksid kiiremini kõdunema ja tekiks soojus, mida läheb vaja munade haudumiseks.

 Krokodillide juures on huvitav see, et munas oleva krokodillilapse sugu sõltub sellest, mis temperatuuril muna haudub. 28–31-kraadises soojuses haudunud munadest kooruvad emased krokodillid ja nende haudeaeg kestab sada päeva, isased kooruvad aga 32,5-kraadise temperatuuri juures 64 päeva pärast. Munadest, mis hauduvad 32,5–33 kraadi juures, võivad kooruda nii isased kui ka emased krokodillid. Kui pesa üks külg jääb vee äärde, teine aga päikese kätte, kooruvad päikesepoolsest osast isased, jahedamast aga emased.

Kui krokodilliema kuuleb pesast krooksuvaid häälitsusi, kraabib ta munadelt pesamaterjali ja purustab vahel isegi munakoore, kui pisikesed seda ise pole teinud. Ema võtab nad õrnalt oma lõugade vahele ja tassib vee äärde. Krokodillipojad on juba koorumisest alates iseseisvad ning hakkavad otsekohe putukaid, konni ja väikseid kalu jahtima. Mõned krokodilliemad jäävad aga mitmeks kuuks poegade lähedusse ning kasvatavad oma lapsi soodes asuvates „lastetubades”, kus ka isad lapsehoidja ametit peavad.

Sookrokodill ja pika koonuga gaavial

Sookrokodill ja gaavial elavad üksnes Indias. Umbes nelja meetri pikkune sookrokodill, kes on harikrokodillist palju väiksem, elab mageveelistes padurates, järvedes ja jõgedes kõikjal Indias. Ta püüab oma tugevate lõugadega väikseid loomi, uputab need ja raputab siis surnud looma küljest lihatükke lahti.

Kuidas sookrokodillid üksteist leiavad? Isane krokodill, kes otsib endale kaasat, peksab lõugadega vett ja möirgab. Hiljem aitab isane emasel pesakuhikut valvata ja poegadel munast kooruda. Isane jääb mõneks ajaks poegi valvama ka pärast nende koorumist.

Gaavial, kes ei kuulu krokodilllaste, vaid gaaviallaste sugukonda, on mitmel viisil ainulaadne. Teda on kerge ära tunda väga pika ja kitsa koonu järgi, mis on talle ideaalseks kalapüügivahendiks. Kala on gaaviali põhitoit. Kuigi gaavial on sama pikk kui harikrokodill, ei ole teada, et ta oleks inimesi rünnanud. Tänu oma siledale ja voolujoonelisele kehale on tal India põhjaosa sügavates ja kiirevoolulistes jõgedes kerge nobedasti liikuda. Sigimisperioodil kasvab isase gaaviali koonu otsa mügarik, mis võimendab tema sisisevat häälitsust, millega ta emaseid ligi meelitab.

Nende koht ökosüsteemis

Kui tähtis koht on krokodillidel looduses? Krokodillid on raipesööjad, kes puhastavad jõgesid, järvi ning veekogudeäärseid alasid  surnud kaladest ja loomadest. See hoiab vee puhtana. Nad peavad ka jahti peamiselt nõrkadele, vigastele ja haigetele loomadele. Krokodillid söövad kalu, näiteks sägasid, kes toituvad karpkaladest ja tilaapiatest, mida ka inimesed toiduks tarvitavad.

Ellujäämisvõitlus, mis ei tähenda sugugi krokodillipisaraid

Kas sa oled kuulnud väljendit krokodillipisaraid valama? See tähendab kurbuse teesklemist. Krokodill aga valab pisaraid hoopis selleks, et vabastada end liigsest soolast. 1970. aastate alguses võidi aga ilma igasuguse silmakirjalikkuseta ka krokodillide pärast pisaraid valada, sest Indiasse oli jäänud vaid mõni tuhat krokodilli, mis moodustas kõigest kümme protsenti nende endisest arvust. Miks oli neid nii väheseks jäänud? Kui inimesed hõivasid aina rohkem ja rohkem krokodillide elupaiku, tapeti neid roomajaid, sest neid peeti ohuks noortele ja nõrkadele koduloomadele. Krokodillidele peeti ka jahti isuäratava liha ja munade ning muskusnäärmete pärast, millest valmistatakse parfüümi. Peale selle vähendas krokodillide arvukust paisude rajamine ja veereostus. See, mis krokodillidele ehk kõige hävitavama löögi andis, oli nõudlus nende naha järele. Krokodillinahast valmistatud kingad, kotid, vööd ja teised esemed on kaunid, vastupidavad ja väga hinnas. Kuigi mainitud ohud pole kadunud, on kaitsemeetmed osutunud väga tõhusaks. (Vaata allolevat kasti.)

Aeg, mil krokodille pole vaja karta

Mida arvad sa nüüd krokodillidest, kui oled saanud paremini tuttavaks mõningate krokodilliliste seltsi esindajatega? Loodame, et halb suhtumine nendesse on asendunud huviga. Paljud loomaarmastajad üle maakera ootavad igatsusega aega, mil pole enam vaja karta isegi hiigelsuurt harikrokodilli. Siis taastab Looja rahu inimeste ja loomade vahel (Jesaja 11:8, 9).

[Kast/pilt lk 13]

Chennai krokodillifarm

Pärast seda, kui selgus, et Aasia metsikusse loodusesse on jäänud veel vaid mõned üksikud krokodillid, alustati 1972. aastal Chennai (tollal Madras) roomajate pargis krokodillide päästmisoperatsiooniga. Chennai krokodillifarm on India 30-st roomajate uurimiskeskusest vanim ja suurim. Selle rajas 1976. aastal herpetoloog Romulus Whitaker. Roomajate pargis, mis asub Coromandeli rannikul 3,5 hektari suurusel alal, kasvab 150 puuliiki, mis meelitavad ligi kauneid linde ja putukaid.

Roomajate pargis kasvatatakse nii krokodille kui ka gaaviale, kes lastakse seejärel soodesse ja jõgedesse või viiakse üle teistesse farmidesse ja uurimiskeskustesse. Chennai krokodillikasvanduse tiikides võib olla korraga 2500 väikest krokodilli, keda toidetakse kohalike kalurite püütud värske tükeldatud kalaga. Üle tiikide on tõmmatud võrgud, et näljased linnud ei pääseks kala ega krokodillipoegade ligi. Kui krokodillipojad on suuremaks kasvanud, viiakse nad suurematesse tiikidesse, kus neile antakse tükeldatud kala asemel terveid kalu. Niisuguse toidu peal on nad kuni kolmeaastaseks saamiseni, mil nad on kasvanud 1,25–1,5 meetri pikkuseks. Seejärel hakatakse neid toitma lihakombinaadist toodud veiseliha jäätmetega. Alguses kasvatati farmis kolme liiki India pärismaiseid krokodille, nüüd on siin aga veel seitse liiki ning plaanis on hakata kasvatama kõiki maailmas teadaolevaid krokodilliliike. Selles suhtes, kas farmis on õige kasvatada krokodille naha ja liha pärast, ei olda ühisel arvamusel. Whitaker ütles „Ärgake!” toimetusele, et krokodilliliha on maitsev ja madala kolesteroolisisaldusega. Tänu krokodillide edukale kasvatamisele on need roomajad suudetud hävingust päästa, nii et nüüd võiks öelda, et neid on juba liiga palju. Chennai roomajate park, mis on populaarne turistide huviväärsus, püüab peale krokodillide kasvatamise ka juurida välja krokodillide kohta levinud väärarusaamu ning parandada nende loomade mainet.

[Allikaviide]

Romulus Whitaker, Chennai krokodillifarm

[Pilt lk 11]

Harikrokodill

[Pilt lk 12]

Emane harikrokodill kannab oma vastkoorunud poegi lõugade vahel

[Allikaviide]

© Adam Britton, http://crocodilian.com

[Pilt lk 12]

Sookrokodill

[Allikaviide]

© E. Hanumantha Rao/Photo Researchers, Inc

[Pilt lk 12]

Gaavial