Miks on muuseumid väärt külastuspaigad?

AMEERIKA ÜHENDRIIKIDE pealinn Washington (ametlik nimi Washington D. C.) on turistide magnet. * Mis toob neid siia? Üks peamisi tõmbenumbreid on Valge Maja, presidendi ametlik residents aadressiga Pennsylvania Avenue 1600. See huviväärne rajatis kutsub end vaatama enam kui pooltteist miljonit turisti aastas. Neil võimaldatakse käia läbi teatud ruumid, mis on ajastutruult kujundatud. Need on sisustatud antiikse mööbli, portselani ja lauahõbedaga.

Teiseks muljetavaldavaks ehitiseks on ligi 300 miljoni elanikuga riigi valitsuskeskus Kapitoolium. Kõndides läbi selle saalide ja koridoride, võib näha kuulsate juhtide kujusid möödunud aegadest. Tähelepanelik pilk võib tabada ka mõnda kuulsat senaatorit või kongresmeni. Kuid need ehitised ei köida sugugi mitte kõigi turistide meeli. Paljusid tõmbavad ligi linna kultuurikeskused – muuseumid ja kunstigaleriid.

Washingtonis on nii palju muuseume ja galeriisid, et on võimatu neist kõigist rääkida, ning kõigi nende külastamiseks tuleks linnas pikemat aega peatuda. Vaadakem, kui paljusid neist saaks mõnepäevase külastuse jooksul läbi käia.

Muuseumide muuseum

Kahtlemata on külastajate keskseks huviobjektiks Smithsonian Institution. Miks? Sest see pole pelgalt üks muuseum, vaid muuseumide ja teaduskeskuste kompleks. Smithsoni lossi leiab kergesti üles National Mall’i, pooleteistkilomeetrise promenaadi äärest, mis ühendab Kapitooliumi ja Washingtoni monumenti. Loss on värvikas punasest liivakivist ehitis, mis domineerib kuulsa  promenaadi vasakus servas, kui seista näoga Washingtoni obeliski poole.

Milline Smithsoni rajatistest on populaarseim? Meie teadusajastul on selleks lennundus- ja kosmosemuuseum, ühe reisijuhi andmetel „kõige enam külastatav muuseum maailmas”. Miks see on nii populaarne? Selles on 23 näitusegaleriid ning sealsed väljapanekud, millest paljud ripuvad laes, ilmestavad põnevat lennundusajalugu. Hiigelsuures lennunduse verstaposte tutvustavas galeriis on väljas koguni „Flyer”, lennuk, millega Orville Wright tegi aastal 1903 Põhja-Carolinas Kitty Hawkis oma ajaloolise lennu. Läheduses on Charles Lindbergh’i „Spirit of St. Louis”, lennuk, mille ta lasi ehitada spetsiaalselt selleks, et võita auhind esimese soololennu eest üle Atlandi ookeani aastal 1927. Muidugi on seal ka väljapanek ajaloolisest kosmoselaevast ja Kuult kaasa toodud kivimitest.

Kas ehk köidab meid raha?

Promenaadi lõunaosas, jalutuskäigu kaugusel Washingtoni mälestusmärgist, on hoone, mis tõmbab ligi tuhandeid uudishimulikke kodanikke, kel tõenäoliselt leidub taskus just sellest paigast väljastatavat toodangut – rahatähti. See on graveeringu- ja trükibüroo. 40-minutise ringkäigu jooksul võib näha igapäevastes tehingutes kasutatavate dollaritähtede graveerimist ja trükkimist. Aastas trükitakse siin 140 miljardi USA dollari väärtuses rahatähti. Kas kasutatava erilise paberi retsept on riigisaladus? Kui kaua püsib üks rahatäht ringluses? Mida tehakse võltsijate töö nurjamiseks? Neile ja teistelegi küsimustele saab ringkäigul vastuse.

Selle büroo kõrval paikneb 1993. aastal avatud unikaalne hoone, mis tõmbab ligi külastajaid igalt poolt maailmast. See on mõtlemapanev holokausti memoriaalmuuseum.

Massimõrvadele ja ellujäämisele pühendatud muuseum

Nimi holokaust tuleneb Piiblis kasutatud kreeka sõnast, mis tähendab täielikku  põletusohvrit (Heebrealastele 10:6). Ent selle muuseumi kontekstis on „holokaust Euroopa juutide riiklikult organiseeritud süstemaatiline tagakiusamine ja hävitamine natsi-Saksamaa ja tema toetajate poolt aastatel 1933–1945”. Juudid olid peamised ohvrid, kuid riigi poliitika eesmärgiks oli hävitada ka mustlased, invaliidid, poolakad, Nõukogude sõjavangid, homoseksuaalid, Jehoova tunnistajad ja poliitilised teisitimõtlejad.

Hoones ringi kõndides pole esmamulje kaugeltki mitte õdus. Natslikud koonduslaagrid olid mõeldud hirmu sisendama. Muuseum kajastab seda tunnet. Vaatajat ümbritseb kõrge, külm, isikupäratu terasest ja telliskivist tööstusrajatis. Esimese korruse Tunnistajatesaalist avaneb vaade üleval kolmanda korruse kohal kõrguva terasest ja klaasist katuseni. Vaade läbi laeakna on „moondunud ja üpris iseäralik”, mainitakse ühes ametlikus brošüüris. Arhitekti eesmärgiks oli luua atmosfäär, mida vaataja tajub kuidagi nuripidisena.

Muuseum asub viiel korrusel, ent turistide ringkäik toimub peamiselt neljandalt korruselt teise korruseni, sealjuures soovitatakse alustada ringkäiku just neljandalt korruselt. See on giidita ringkäik ning kestab kaks-kolm tundi. Kuna ohvrite piinamist ja mõrvamist kujutatakse üksikasjalikult, ei soovitata alla 11 aasta vanustel lastel püsiekspositsiooni vaadata. Esimesel korrusel on lastele eraldi väljapanek nimetusega „Taanieli lugu”. See esitab holokausti ajalugu natsi-Saksamaa lapse silmade läbi.

Neljandale korrusele viivad liftid sarnanevad külmade ja eemaletõukavate konteineritega. Väljapanek algab sellelt korruselt  ning käsitleb kõigepealt teemat „Natside rünnak”, mis hõlmab aastaid 1933–1939. Siit võib näha, kuidas natsistlik propaganda allutas endale saksa rahva ning külvas hirmu ja terrorit kõige enam just miljonite Saksamaa juutide südamesse. Mida näidatakse kolmandal korrusel?

Sellel korrusel käsitletakse pahaendeliselt kõlavat teemat „Lõpplahendus” seoses aastatega 1940–1945. Siin „antakse ülevaade getodest, väljasaatmistest, orjatööst ja koonduslaagritest ning sellistest „Lõpplahenduse” [juutide ja teiste hävitamise] tarbeks rakendatud tapameetmetest nagu liikuvad hävitusüksused ja surmalaagrid”, kirjutab infoleht.

Teise korruse teema „Viimane peatükk” pole enam nii lohutu. See käsitleb „pääsemist, vastupanu, vabastamist ja ellujäänute ponnistusi taas normaalset elu alustada”. Selle korruse ühel poolel on Wexneri õppekeskus, kus on midagi äärmiselt huvipakkuvat Jehoova tunnistajatele. Arvutite vahendusel saab külastaja tutvuda mõningate raskusi talunud ja mõnel juhul ka elu jätnud Jehoova tunnistajate elulugudega.

Näiteks saab tutvuda Saksamaalt Dortmundist pärit Helene Gottholdi kangelasliku looga. Olles kahe lapse ema, käis ta natside keelust hoolimata vapralt kristlikel koosolekutel. Ta hukati giljotiini all 1944. aasta detsembris. Avaneb võimalus tutvuda veel paljude lugudega Hitleri režiimi aegsete koonduslaagrite ohvritest ja märtritest.

Sellel korrusel paikneb ka tähelepanuväärne läbi kolme korruse kõrguv Elutorn (tuntud ka Nägude tornina). See on kollektsioon sadadest Eišišoki, praeguse Leedu linnakese Eišiškese juutidest elanike fotodest. Fotod on pärit ajavahemikust 1890–1941. 900 aastat oli seal õitsev juudi kogukond. Aastal 1941 korraldas SS-i liikuv hävitusüksus (Einsatzkommando) kogu juudi elanikkonnale tapatalgud kõigest paari päeva jooksul! Natside ametlikel andmetel hävitati 3446 juuti – 989 meest, 1636 naist ja 821 last. Natsi bürokraatia oli äärmiselt täpne.

Teisel korrusel paikneb ka Mälestustehall, kus marmorseintele on jäädvustatud sellised piiblitekstid nagu 5. Moosese 30:19 ja 1. Moosese 4:9, 10. Välja on pandud ka hulk tõendusmaterjali Jehoova tunnistajate tagakiusamise kohta, näiteks violetsed kolmnurgad, mida neil tuli eraldusmärgina kanda. Pangem neid ringkäigu ajal hoolega tähele. Muuseum pakub veel palju muudki  huviväärset, nagu hiigelsuur teadusliku uurimise osakond viiendal korrusel.

Olles muuseumist lahkunud ja taas tänaval, võib kergendatult hingata. Nüüd aga suundugem Washingtoni uusimasse muuseumisse, kus käsitletakse küll hoopis teistsugust ajalugu, ent siiski samalaadset genotsiidiüritust.

Kõige ameerikalikum muuseum

Smithsoni muuseumikompleksi uusim rajatis on Ameerika algasukate memoriaal. Enne kui eurooplased ja aafriklased Ameerika pinnale astusid, asustas seda maad üle 500 põlisameeriklaste hõimu. Tegemist on Riikliku Ameerika Indiaanlaste Muuseumiga, mille asukoht on National Mall’i ääres Lennundus- ja Kosmosemuuseumi kõrval. See avati pidulikult 2004. aasta 21. septembril. Muuseumi on kerge leida selle iseäralikult kõverjoonelise arhitektuuri tõttu. 23 000 ruutmeetri suurune ehitis on väljast kaetud Minnesotast pärit Kasota lubjakiviga. Jääb mulje „kihilisest kivimassiivist, mida on uuristanud tuul ja vesi”.

Mida seal siis näha saab? Viis suurt avaväljapanekut „sisaldavad ligikaudu 7000 objekti maailmakuulsast Ameerika indiaanikollektsioonist, mis koosneb umbes 800 000 etnograafilisest ja arheoloogilisest esemest”. (Smithsonia infolehest „Insight”.) On korve, saviesemeid ja helmeskaunistusi sellistelt kaugetelt hõimudelt nagu Tšiili maputšed,  Peruu ketšuad, Ameerika Ühendriikide lakotad ja Kanada anišinabed.

Muuseumi ühe asutaja, lõunašaieen Richard West juuniori sõnul on väljapaneku eesmärgiks „hajutada väärarusaamasid ning aidata kõigil, nii põliselanikel kui ka uusasukatel, paremini mõista selle poolkera põlisrahvaste elu ja kultuuri”. Selle Ameerika indiaanlaste kollektsiooni vaatamisele kulub paar tundi. Kuhu siis minna edasi, olles sellel kiirtuuril Washingtoni arvukatesse näitusepaikadesse?

Kunst läbi sajandite

Mingem nüüd suurejoonelisse Rahvusgaleriisse teisel pool promenaadi. Galerii avati aastal 1941. Ringkäik viib meid läbi kaheksa kunstisajandi. Kunstisõbral oleks hea alustada kohe hommikul, sest olenevalt lemmikajastust, võib selle suurepärase kollektsiooni nägemiseks ja nautimiseks kuluda tunde. Õnneks leidub seal hulgaliselt pinke, juhul kui peaks tekkima soov istet võtta ja mingit konkreetset taiest uurida või lihtsalt jalgu puhata.

Kuna 13.–15. sajandini oli põhiliseks kunstipatrooniks katoliku kirik, on enamik maale religiooniteemalised. Näha võib Giotto maali „Madonna lapsega” ja Leonardo da Vinci töid. 16. sajandist on pärit Raffaeli „Madonna Alba” (1508) ning Tintoretto, Tiziani ja teiste tööd. Piibliuurijatele võib huvi pakkuda Tintoretto „Kristus Galilea järve ääres” (u 1575/1580), millel kujutatakse Kristuse jüngreid tormist pillutatud kalapaadis. Piibliteemaline on ka El Greco „Kristus templit puhastamas”. Saame võrrelda kunstnike täiesti erisuguseid stiile – pangem näiteks tähele El Greco säravat koloriiti ja dramaatilisust.

17. sajandi kollektsioonis on ka Rubensi ja Rembrandti töid. Taas võib piibliuurijaid köita Rubensi „Taaniel lõviaugus”, mis on maalitud arvatavasti aastal 1615. Pangem tähele, kui rahulik on Taaniel, kui ta Jumalat elupäästmise eest tänab. Nüüd aga suundugem ajas edasi 19. sajandisse prantsuse impressionistide juurde.

See on parimaid impressionismikollektsioone väljaspool Pariisi. Kui ollakse näinud neid maale aastate jooksul vaid trükituna, on põnev vaadata originaale oma silmaga. Cézanne’i, Manet’, Renoiri, Degas’ ja Monet’ kuulsad tööd võtavad lausa hingetuks, kui süüvida nende stiili ja meisterlikku valgusekäsitlusse. On ka väljapaistvaid töid sellistelt ameerika kunstnikelt nagu Mary Cassatt („Rannal mängivad lapsed”), James Abbott McNeill Whistler („Tütarlaps valges”) ja Winslow Homer („Tuul on tõusnud”).

Ehk tekib soov külastada veel üht näitust, mis asub hoones East Building, nimelt on seal moodsa ja tänapäevase kunsti kollektsioon. Selle hulka kuuluvad ka õues paiknevad Alexander Calderi, Henry Moore’i ja teiste hiigelskulptuurid. Näha võib ka kataloonia kunstniku Joan Miró gobelääni.

Nagu veenduda võib, pakub Rahvusgalerii vaatamist tundideks või vähemalt seniks, kuniks jätkub jaksu. Muidugi on olemas veel teisigi kunstigaleriisid, mida külastada, näiteks Corcorani kunstigalerii, kus on suurepärane euroopa ja ameerika meistrite tööde kollektsioon, sealhulgas Monet’ ja Renoiri impressionistlikud maalid. Ka on seal suurim Jean-Baptiste Camille Corot’ tööde kollektsioon väljaspool Prantsusmaad. Kas aega ja energiat jätkub veel? Sellest oleneb, kui paljude galeriide külastamiseks veel jõudu on.

Washingtonist lahkudes oleme kindlasti hakanud kultuuririkkusi sügavamalt hindama. Ehk saab siis arusaadavamaks prantsuse kirjaniku Destouches’i ütlus „Kerge on kritiseerida, raske on kunsti teha”. Ehk saame sellest külaskäigust indu tutvuda ka oma kodukandi muuseumide ja galeriidega. Külastagem neid ja vaadakem, kuidas on sealseid töid religioon ja Piibel mõjutanud.

[Allmärkus]

[Pilt lk 14]

Smithsoni loss

[Allikaviide]

Smithsonian photo by Eric Long

[Pildid lk 14, 15]

Riiklikus Lennundus- ja Kosmosemuuseumis on algne „Flyer” aastast 1903 (paremal) ja Lindbergh’i „Spirit of Saint Louis” (all)

[Pildid lk 15]

Graveeringu- ja trükibüroo meelitab kohale hulgaliselt külastajaid

[Pilt lk 16]

Elutorn kõrgub läbi kolme korruse

[Pilt lk 16]

Koonduslaagri vangirõivad, mida kandis üks Jehoova tunnistaja

[Pilt lk 17]

Ameerika Ühendriikide Holokausti Memoriaalmuuseum

[Pilt lk 17]

Helene Gotthold

[Allikaviide]

USHMM, courtesy of Martin Tillmans

[Pilt lk 18]

Riiklik Ameerika Indiaanlaste Muuseum on iseäraliku kõverjoonelise arhitektuuriga

[Allikaviide]

Photo by Robert C. Lautman

[Pilt lk 18]

Ameerika tänapäevase indiaanikunstniku valmistatud klaasvaas

[Allikaviide]

Photo by Ernest Amoroso, © Smithsonian Institution/National Museum of the American Indian

[Pilt lk 18]

Winslow Homeri „Tuul on tõusnud”, mis on väljas Rahvusgaleriis

[Allikaviide]

Winslow Homer, Breezing Up (A Fair Wind), Gift of the W. L. and May T. Mellon Foundation, Image © Board of Trustees, National Gallery of Art, Washington

[Piltide allikaviited lk 15]

Ülal: taust: Smithsonian photo by Dane Penland; lennuk: © Mark Polott/Index Stock Imagery; ringkäik: Photo by Carolyn Russo/NASM; kolm fotot all: Courtesy of the Department of the Treasury, Bureau of Engraving and Printing