Miks on vaja uusi energiaallikaid?

„Kui me arvame, et nafta tekitab praegu probleeme, siis mõelgem vaid, milline košmaar ootab meid ees 20 aasta pärast.” (Jeremy Rifkin, Washingtoni osariigi majandustrendide sihtasutus, august 2003)

PAARIKÜMNE aasta pärast – ajaks, mil Miika on juba piisavalt vana, et autot juhtida – on maailma energiatarbimine „kasvanud arvatavasti 58 protsenti”, väidetakse USA valitsuse 2003. aasta raportis maailma energiatarbimise perspektiivide kohta („IEO2003”). Ajakiri „New Scientist” nimetab seda arvatavat buumi „ajaloo kõige järsemaks energiatarbe kasvuks”. Kas traditsioonilised energiaallikad suudaksid seda tarvet korralikult rahuldada? Mõelgem kainestavatele faktidele.

KIVISÜSI

▪ Kõigist fossiilsetest kütustest on kõige enam kivisütt, mille varusid arvatakse jätkuvat tuhandeks aastaks. Maailma kivisöe baasil töötavad elektrijaamad toodavad peaaegu 40 protsenti elektrienergiast. Austraalia on maailma suurim kivisöe eksportija, kelle arvele langeb ligikaudu kolmandik maailmas turustatavast kivisöest.

Kuid hiljutine Worldwatch Institute’i pressiteade kõlab: „Kivisüsi on kõige enam süsinikuühendeid tootev fossiilne kütus, mis paiskab õhku 29 protsenti rohkem süsinikku ühe energiaühiku kohta kui nafta ning 80 protsenti rohkem kui maagaas. Kivisöe arvele langeb 43 protsenti aastasest süsiniku väljapaiskumisest – kokku umbes 2,7 miljardit tonni.” Millist mõju võib kivisöe põletamine avaldada lisaks keskkonnale inimeste tervisele? Ühe näitena võib tuua ÜRO hiljutise raporti „Global Environment Outlook” sõnad: „Hiina 11 suuremas linnas põhjustavad kivisöe põletamisel tekkivad suits ja väikesed saasteosakesed 50 000 enneaegse surma juhtumit ja 400 000 kroonilisse bronhiiti haigestumise juhtumit aastas.”

 NAFTA

▪ Juba praegu tarbitakse maailmas 75 miljonit barrelit naftat päevas. Maailma arvatavalt kahest triljonist barrelist koosnenud naftavarust on umbes 900 miljardit barrelit ära tarvitatud. Ennustatakse, et praeguse tootmistempo juures jätkub naftavarusid veel 40 aastaks.

Ent geoloogid Colin J. Campbell ja Jean H. Laherrère väitsid aastal 1998: „Järgmisel aastakümnel ei suuda toornafta tootmistempo enam nõudlusega sammu pidada.” Need naftatööstuse eksperdid hoiatasid: „Tavamõistus usub ekslikult, et viimne ämber naftat suudetakse maapõuest välja pumbata samas tempos kui nüüdisaja puurtornidest, mis naftat jõuliselt välja pumpavad. Tegelikult saab iga naftapuurtorn – või iga riik – toota naftat tempos, mis algul tõuseb maksimumini, siis aga, kui umbes pool naftast on ammutatud, langeb tasapisi kuni nullini tagasi. Majanduslikust perspektiivist vaadates polegi oluline mitte niivõrd see, millal nafta maailmast täielikult otsa lõppeb, kuivõrd see, millal hakkab toodang tasapisi vähenema.”

Millal siis arvatakse naftatoodang hakkavat kahanema? Naftageoloog Joseph Riva ütleb, et „planeeritud kasvutempo korral on toodetava nafta kogus ... vähem kui pool sellest kogusest, mis Rahvusvahelise Energiaagentuuri arvestuste kohaselt rahuldaks aastal 2010 maailma naftatarbe”. „New Scientist” hoiatab: „Kui tootmistempo langeb, nõudlus aga jätkuvalt kasvab, siis tõenäoliselt hakkavad naftahinnad järsult tõusma või metsikult üles-alla kõikuma, põhjustades majandusliku kaose, probleeme toidu ja muu vajaliku transportimise vallas ning isegi sõdu, sest riigid hakkavad võitlema järelejäänud nappide naftavarude pärast.”

Ehkki osa analüütikuid näeb kahanevates naftavarudes probleemi, on teisi, kes arvavad, et naftasõltuvusele võiks veelgi kiiremini lõpp tulla. Jeremiah Creedon kirjutab ajakirjas „Utne Reader”: „Veel hullem kui nafta ammendumine on selle mitteammendumine. Süsinikdioksiid, mida me naftat põletades toodame, tõstab meie planeedi temperatuuri pidevalt, ometi käsitletakse majandus- ja ökoloogiaküsimusi üldjuhul ikka veel eraldi.” Juhtides tähelepanu sellele, millised tagajärjed on kas või ühe riigi naftasõltuvusel, teatab Australian Broadcasting Commission: „Suurbritannia 26 miljonit sõidukit paiskavad õhku kolmandiku süsinikdioksiidi (globaalse soojenemise peasüüdlase) kogusest riigis ning põhjustavad kolmandiku kogu riigi õhusaastest (mille tagajärjel sureb aastas umbes 10 000 inimest).”

 MAAGAAS

▪ Järgmise paarikümne aasta jooksul „peaks maagaasist saama plaanikohaselt kõige kiiremini kasvav põhiline energiaallikas maailmas”, mainitakse raportis „IEO2003”. Maagaasil on fossiilsetest kütteainetest puhtaim põlemisprotsess, sealjuures arvatakse, et maapõues on hiigelsuured maagaasi varud.

Paraku „ei tea õieti keegi päris täpselt, kui palju on maagaasi, enne kui see on ammendatud”, mainib Washingtoni Maagaasiassotsiatsioon. „Iga arvestuse taga on isesugused hüpoteesid ... Seetõttu on raske anda kindlat vastust küsimusele, kui suured on maagaasi varud.”

Maagaasi põhikomponent on metaan, mis on „väga mõjus kasvuhoonegaas. Tegelikult suudab metaan siduda soojust peaaegu 21 korda tõhusamalt kui süsinikdioksiid”, tõdeb sama assotsiatsioon. Sellele vaatamata öeldakse samas allikas, et USA keskkonnakaitse agentuuri ja gaasiuurimise instituudi põhjapanevas uuringus „jõutakse järeldusele, et väljapaiskuvate kahjulike osakeste vähenemine tänu maagaasi suuremale osatähtsusele kaalub kaugelt üles metaani emissiooni kahjuliku mõju”.

AATOMIENERGIA

▪ „Umbes 430 tuumareaktorit toodavad ligikaudu 16 protsenti maailma elektrienergiast,” teatatakse ajakirjas „Australian Geographic”. „Lisaks olemasolevatele reaktoritele oli 2003. aasta veebruarikuu seisuga maailmas rajamisel 35 reaktorit, neist 17 Aasia arengumaades,” mainitakse raportis „IEO2003”.

Tõsine vajadus tuumaenergia järele püsib hoolimata ähvardavast katastroofist, näiteks sellisest, mis toimus aastal 1986 endises Nõukogude Liidus Tšernobõlis. „New Scientist” teatab, et „Ameerikas on praeguste reaktorite üha tõsisemaks probleemiks mõrad ja korrosioon” ning et Davis-Besse’i reaktorit Ohios ähvardas 2002. aasta märtsis korrosiooniprobleemidest tingitud „katastroofiline sulamine”.

Kas on siis täiesti paratamatu, et inimkond rikub maa ära oma küllap vist täitmatus energiajanus, kui pidada silmas energiavarude piiratust ja nende ekspluateerimisega kaasnevaid ohtusid? On ilmselge, et me vajame puhtaid ja turvalisi alternatiive. Kas selliseid alternatiive eksisteerib ja kas need on taskukohased?