Mäed – miks me neid vajame

„Roni üles mägedesse ja kuula, mis neil sulle öelda on. Looduse rahu voogab su üle nagu päikesevalgus puude üle. Sind täidab tuulte värskus ja tormide energia, mured aga pudenevad otsekui sügislehed.” (JOHN MUIR, AMEERIKA KIRJANIK JA LOODUSUURIJA)

NAGU John Muir sajand tagasi adus, ei jäta mäed meid kaugeltki külmaks. Meid rabab nende majesteetlikkus, kütkestab nende ürgne loodus ning lõõgastab nende rahu. Aastas käib mägedes miljoneid inimesi loodust nautimas ja vaimu kosutamas. „Juba mäletamata aegadest on mäed olnud erisugustest ühiskondadest ja kultuuridest pärit inimestele imetluse ja inspiratsiooni allikaks,” märgib ÜRO Keskkonnaprogrammi juhataja Klaus Töpfer.

Ent mägedega pole kaugeltki kõik korras. Põlvkondade jooksul on nende ligipääsmatus neid tõhusalt kaitsnud liigse ekspluateerimise eest. Nüüd aga on inimesed mäed tõsisesse ohtu seadnud. „Mõningad neist viimastest puutumata aladest on maaviljeluse, infrastruktuuri arendamise ja muude mõjurite tugevnemise tõttu kiiresti kadumas,” tõdetakse ÜRO hiljutises pressiteates.

Mäestikud katavad suure osa maakera pinnast. Nende ressurssidest sõltub pool maailma rahvastikust. Pealegi on need miljonitele inimestele kodupaigaks. Mäed on midagi palju enamat kui vaid hingemattev foon tüünele idüllilisele maastikule. Vaadelgem, milline on nende panus inimkonna heaolu tagamisse.

Miks on mäed nii tähtsad

▪ VEERESERVUAAR. Mägedest saavad alguse maakera suurimad jõed, samuti on mäed suurema osa mageveevarude talletajad. Colorado ja Rio Grande jõgi Põhja-Ameerikas ammutavad praktiliselt kõik oma veed Kaljumäestikust. Lõuna- ja Ida-Aasias elab umbes pool maakera rahvastikust. Enamiku sealsete inimeste elu sõltub sademetest, mis kastavad Himaalaja-Karakorami-Pamiiri-Tiibeti regiooni hiiglaslikke mäeahelikke.

„Maailma veereservuaarid mäed etendavad kõikjal maakera elutegevuses ja inimeste heaolus olulist osa,” selgitab Töpfer ja lisab: „See, mis toimub kõrgeimatel mäetippudel, mõjutab elutegevust madalikel, mageveekogudes ja ka meredes.” Paljudes maades säilitavad talvist lund mäed, kust siis kevadel ja suvel seda elutähtsat niiskust tasapisi eralduma hakkab. Tihtilugu sõltub maailma põuaste piirkondade niisutus eemalasuvate mägede lumevarudest. Paljude mägede nõlvu katavad metsad, mis imavad otsekui käsn  vihmavett, nii et see pikkamööda allapoole jõgedesse voolab, põhjustamata laastavaid üleujutusi.

▪ LOODUSELUSTIK JA BIOLOOGILINE MITMEKESISUS. Mäestikualade eraldatus, samuti piiratud võimalused sealset maad viljeleda on tinginud selle, et inimesed pole neid kuigi aktiivselt hõlvanud. Seetõttu on mägedes jäänud puutumatuks selline fauna ja floora, mis madalamatel aladel ehk juba hävinud on. Näiteks Malaisias Kinabalu Rahvuspargis, New Yorgi linnast väiksemas mägipiirkonnas, kasvab 4500 taimeliiki – üle neljandiku enam kui kogu Ameerika Ühendriikides. Nii Hiina bambuskarud, Andide kondorid, Kesk-Aasia lumeleopardid kui ka lugematul arvul teisi ohustatud liike sõltuvad mägipiirkondade elupaikadest.

Ajakiri „National Geographic” teatab, et ökoloogide arvestuste järgi „elab enam kui kolmandik teadaolevatest maismaataimedest ja selgroogsetest vähem kui 2 protsendil meie planeedi pindalast”. Hiigelhulgal liike on koondunud eluks soodsatele rikkumata aladele, mida teadlased kutsuvad biomitmekesisuse tulipunktideks. Sellised tulipunktid – paljud neist paiknevad mägialadel – on meile kõigile kasulikud bioloogilise mitmekesisuse alad. Mõningad maailma tähtsaimatest toiduteraviljadest on aretatud metsikutest taimedest, mis veel nüüdki mägedes kasvavad – teiste seas mais Mehhiko mägismaal, kartul ja tomat Peruu Andides ning nisu Kaukasuses.

▪ KOSUTUS JA ILU. Mägedes on säilinud ka looduseilu. Sealt võib leida muljetavaldavaid koskesid, ilusaid järvesid ja maailma kõige meelierutavamaid loodusmaastikke. Pole sugugi üllatav, et kolmandik maailma kaitsealadest paikneb mägipiirkondades. Turistidele on saanud neist eelistatud sihtpunktid.

Ka kõige kaugemaid rahvusparke külastab miljoneid turiste kõikjalt maailmast. Alaskasse Denali Rahvusparki sõidab Põhja-Ameerika kõrgeimat mäge McKinleyt vaatama inimesi igast ilmanurgast. Paljud võtavad ette reisi Ida-Aafrika alangule, et imetleda Kilimanjaro ja Meru mäge või vaadelda nende kahe majesteetliku mäe vahelisel alal liikuvaid hiigelsuuri metsloomakarju. Paljud mägirahvad saavad sellisest turistide voolust tulu, ehkki kontrollimatu turism võib ka ohustada sealseid hapraid ökosüsteeme.

Mägilaste tarkusevaramu

Mägirahvad on sajandite jooksul õppinud tulema toime eluga karmis olustikus. Nad on raiunud mägedesse terrasse, tänu millele on maaviljelus elujõuline veel nüüdki, paar aastatuhandet hiljem. Nad on kodustanud kohalikke loomi, nagu laama ja jaki, kes suudavad elada suurtes kõrgustes. Mägielanike hulgas säilinud esivanemate tarkus võib osutuda äärmiselt hinnaliseks, kui tahame kaitsta mägesid, millest meie kõigi elu sõltub.

„Kõigi kontinentide ääretutel ja kaugetel,  peaaegu puutumata aladel on sealsete taimede ja loomade ainsateks kaitsjateks põlisrahvad,” selgitab Alan Thein Durning Worldwatch Institute’ist. „Nemad valdavad sellist ökoloogilist tarkust, ... mis võiks vabalt võistelda nüüdisaegsetes teaduslikes raamatukogudes sisalduvaga.” See tarkuse varaait vajab sama palju kaitset kui muud mägede rikkused.

ÜRO Keskkonnaprogramm kuulutas aasta 2002 mägede aastaks. Rõhutamaks inimkonna sõltuvust mägedest, võtsid organisaatorid käibele fraasi „Me kõik oleme mägede inimesed”. Nende sihiks oli maailma teavitada mägedega seotud probleemidest ning otsida lahendusi mägede kaitseks.

Selline huvi asja vastu on kahtlemata kiiduväärt. „Liigagi tihti nähakse mägedes vaid rikkalike loodusvarade allikat, pööramata sealjuures piisavalt tähelepanu sealsete elanike probleemidele ja ökosüsteemide säilitamisele,” tõdes avakõneleja maailma mägedeteemalisel tippkohtumisel 2002. aastal Kõrgõzstanis Biškekis.

Millised on siis maailma mägede ja seal elavate inimestega seonduvad probleemid? Mil moel puudutavad need probleemid meid kõiki?