Mäed on ohus
Mäed on ohus
„Igaüks võidab sellest, kui maailma mägiregioonid saavad pakkuda oma rikkusi veel edaspidigi paljudele tulevastele sugupõlvedele.” (KOFI ANNAN, ÜRO PEASEKRETÄR)
MÄGEDELE mõeldes tuleb meelde majesteetlikkus, muutumatus ja võimsus. Mis võiks neid looduse gigante ohustada? Ehk on raske uskuda, et meie planeedi mäed on ohus, ent see on siiski nõnda. Looduskaitsjad mainivad tervet rida eriomaseid probleeme, mis tasapisi laastavad mägede ökosüsteeme. Kõik need probleemid on tõsised ja süvenevad pidevalt. Vaadelgem mõningaid neist.
▪ ARENDUSPROJEKTID. Umbes 25 protsenti mägirajoone ohustavad teede, kaevanduste, torujuhtmete ja tammide rajamine ning muud järgmiseks 30 aastaks kavandatud arendusskeemid. Teede rajamine võib tuua kaasa erosiooni järskudel nõlvadel, pealegi loovad teed ligipääsu metsaraiujatele, kes võivad veelgi suuremat kahju teha. Aastas kaevandatakse peamiselt just mägedes umbes kümme tuhat miljonit tonni maavarasid ning toodetakse veelgi suuremas koguses aherainet. *
▪ GLOBAALNE SOOJENEMINE. „Kõige soojematest dokumenteeritud aastatest üheksa on registreeritud alates aastast 1990,” märgib Worldwatch Institute. Eriti tõsiselt puudutab see mägismaade taimede ja loomade asupaiku. Liustikud sulavad ja platoode lumikate taandub – toimumas on protsess, mis mõningate teadlaste sõnul kahjustab veevarusid ja põhjustab ränki maalihkeid. Praegu ähvardavad kümned Himaalaja liustikujärved murda looduslikest barjääridest läbi ja põhjustada katastroofilisi üleujutusi, milline nähtus on endast viimastel aastakümnetel juba korduvalt märku andnud.
▪ ISEMAJANDAV MAAVILJELUS. Rahvastiku hoogsa kasvu tõttu on inimesed sunnitud hakkama maad viljelema väheviljakates piirkondades. Ühe uurimuse järgi kasutatakse nüüd ligikaudu pooli Aafrika mägiregioonidest maaviljeluseks või loomade karjatamiseks (10 protsenti vilja- ja 34 protsenti karjakasvatuseks). Tihti ei too selline põllundus peaaegu mingit tulu, sest sellised mägismaad pole viljakasvatuseks kaugeltki soodsad alad. * Ülekarjatamisega võidakse kergesti hävitada õrn taimestik. Ühest hiljutisest uuringust selgub, et säästvaks maaviljeluseks sobib vaid kolm protsenti mägismaast.
▪ SÕJAD. Kiires tempos sagenenud kodusõjad on laastanud paljud mägipiirkonnad. Mässulised kasutavad varjulisi mägiregioone oma operatsioonide tugipunktidena. ÜRO raporti arvestuste järgi on 67 protsenti Aafrika mägirajoone kahjustanud „vägivaldsed inimestevahelised konfliktid”. Lisaks on mõned kõrgalad kujunenud narkotoodangu keskuseks, mis tihtilugu toob kaasa relvastatud konflikte, aga ka keskkonna hävimise.
Kas ehk oleks vaja aktiivsemalt tegutseda?
Inimese pealetung mägedele on juba toonud kaasa märgatavaid tagajärgi. Sellest, et midagi on korrast ära, annavad lisaks muule märku üleujutused, maalihked ja veenappus. Valitsused on hakanud probleemile tähelepanu pöörama. Mõningates piirkondades istutatakse uusi metsi ja on keelustatud metsaraie. On rajatud looduskaitsealasid, et säilitada eriti maalilist loodust ning kõige enam ohustatud looma- ja taimeliikide elupaiku.
Ent keskkonda kurnatakse isegi kaitsealadel. (Vaata kasti „Kaitsealuseid loodusekantse”.) Liikide väljasuremine üha kiirenevas tempos on märk, et lahing mägilooduse kaitsmise pärast pole kaugeltki võidetud. Spetsialistid teavad, millised on probleemid, ent laiaulatuslikku tegevuskava puutumata looduse säilitamiseks pole suudetud koostada. „Mulle annab kindlust meie teadlaste erudeeritus,” ütleb tuntud bioloog Edward O. Wilson, „kuid minult võtab julguse bioloogilise mitmekesisuse tähtsaimate varamute hävimine.”
Kas bioloogilise mitmekesisuse kadumine on tõesti sedavõrd oluline probleem? Paljude bioloogide väitel toob maakera bioloogilise mitmekesisuse säilitamine inimkonnale väga suurt kasu. Näiteks viitavad nad taimele roosa lõunahali, mis kasvab Madagaskari mägismaal, bioloogilise mitmekesisuse poolest rikkas piirkonnas. Seda taime kasutatakse tähtsa leukeemiaravimi tootmisel. Lisaks on Andidest pärit kiinapuu olnud hiniini ja teiste malaariaravimite allikaks. On palju teisigi mägirajoonides kasvavaid taimi, mis on aidanud päästa miljoneid elusid. Tõsi küll, mõningaid selliseid mäestikutaimi kasvatatakse edukalt ka lauskmaal, ent muret valmistab see, et mägede taimestiku laiaulatusliku hävimise käigus võivad kaduda alles avastamata loodusrikkused, millel võib olla ravi- ja toiteväärtust.
Kas praeguseid hävitusjõude saaks kuidagi peatada? Kas kahju saaks heastada? Kas mäed jäävad ka edaspidi ilu ja bioloogilise mitmekesisuse kantsideks?
[Allmärkused]
^ lõik 4 Selleks et saada vaid üht kuldsõrmust, toodetakse keskmiselt kolm tonni aherainet.
^ lõik 6 Seevastu põlismägilased on õppinud sajandite jooksul pidama põldu mägisel maastikul ilma keskkonda kahjustamata.
[Kast/pildid lk 7]
Kõrgalade fauna
Puuma elutseb peamiselt mägedes, eeskätt Kaljumäestikus ja Andides. Nagu paljud suured kiskjad, on ta inimese põhjustatud ohtude tõttu tasapisi taandunud enam ligipääsmatutesse piirkondadesse.
Panda elab vaid Himaalaja mäestikus (ka Mount Everesti madalamatel nõlvadel). Kuid vaatamata varjulistele elupaikadele on panda ellujäämine talle toitu pakkuvate bambusetihnikute hävitamise pärast tõsises ohus.
[Allikaviide]
Cortesía del Zoo de la Casa de Campo, Madrid
Pruunkaru liikus kord ringi suuremas osas Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Nüüd leidub teda Euroopas peamiselt mõningates üksildastes mägipiirkondades, ent Kanada Kaljumäestikus, Alaskal ja Siberis on ta rohkem levinud. Ameerika Ühendriikides kahanes tema arvukus eelmisel sajandil 99 protsenti.
Kaljukotkas on taevaavaruste valitseja suuremas osas põhjapoolkera mägipiirkondades. Kuna seda lindu varasematel aegadel vihati, on teda Euroopasse alles jäänud vähem kui 5000 paari.
Bambuskaru „allesjäämine oleneb põhiliselt kolmest tegurist”, märgib Hiina loodusteadlane Tang Xiyang. Nendeks on „kõrged mäed ja sügavad orud, tihedad bambuspadrikud ning vulisevad jõed”. Ühe arvestuse kohaselt elab looduses vähem kui 1600 bambuskaru.
[Kast/pildid lk 8, 9]
Kaitsealuseid loodusekantse
Yosemite rahvuspark (USA, California) rajati aastal 1890 tänu loodusuurija John Muiri väsimatule tööle. Selle suurejooneline maastik meelitab kohale neli miljonit külastajat aastas. Pargi haldajad näevad palju vaeva, et kaitsta loodust ja luua samas soodsaid tingimusi loodusesõpradele.
Podocarpuse rahvuspark (Ecuador) asub Andide äärmiselt rikkaliku fauna ja flooraga (üle 600 linnuliigi ja umbes 4000 taimeliiki) udumetsade piirkonnas. Just selles regioonis avastati lugematul hulgal inimelusid päästnud hiniin. Nagu paljud looduskaitsealad, kannatab ka see rahvuspark kontrollimatu metsaraie ja salaküttimise all.
Kilimanjaro mägi (Tansaania) on üks maailma suurimaid vulkaane ning Aafrika kõrgeim mägi. Madalamatel nõlvadel söövad rohtu elevandid, kõrgemal kasvab ainulaadseid taimi, näiteks hiidlobeelia ja hiidristirohi. Peamised ohustajad on salaküttimine, metsalangetamine ja koduloomade karjatamine.
Teide rahvuspark (Kanaari saared) kaitseb unikaalset floorat, mis elustab muidu nii kõledat vulkaanilist maastikku. Kõigil mägistel vulkaanilistel saartel on haprad ökosüsteemid, mis on tundlikud võõrliikide suhtes.
Püreneede ja Ordesa rahvuspark (Prantsusmaa ja Hispaania) kujutavad endast majesteetlikku mägimaastikku koos selle floora ja faunaga. Nagu teisedki Euroopa mäestikud, kannatavad Püreneed sinna rajatud rohkete suusanõlvade ja muude turismimugavuste tõttu. Ka traditsioonilise maaviljeluse kadumine on keskkonnale halvasti mõjunud.
Soraksani rahvuspark on Korea Vabariigi populaarseim looduskaitseala. Selle võimsad graniidist mäetipud ja metsaga kaetud nõlvad on eriti kaunid sügisel. Paraku tähendab selle populaarsus seda, et nädalavahetustel on sealsetel matkaradadel rahvast ohtralt nagu linnatänaval.
[Kast/pildid lk 10]
Mägede floora
Kanaari ussikeel. See võrratu lill kasvab kevadel mõne nädalaga inimese kõrguseks. Seda leidub vaid kahel Kanaari saarte vulkaanilisel mäel umbes 1800 meetri kõrgusel. Paljud mägitaimed kasvavad samasugusel piiratud alal.
Varretu keelikurohi kasvab Alpides ja Püreneedes. Selle värvierksus paneb mägiaasad hilissuvel särama ning õied pakuvad putukatele rikkalikult toitu.
Inglise iiris. Selle pilkuköitva lille hübriide kasvatatakse aedades. Paljud aialilled on pärit alpiinsest floorast.
Harilik mägisibul kasvab Lõuna-Euroopa mägedes ja on üks paljudest visalt kaljulõhedesse klammerduvatest sitketest ja vastupidavatest alpitaimedest.
Bromeelialised. Paljude bromeeliate ja orhideede elupaigaks on troopiliste alade udumetsad. Neid taimi kasvab ka 4500 meetri kõrgusel.
Küüsiiris kasvab Põhja-Aafrikas Er Rifi ja Atlase mägedes, millist ala peetakse vahemerelise floora biomitmekesisuse tulipunktiks.
[Pilt lk 6]
Vase- ja kullakaevandus Indoneesias Maoke mägipiirkonnas
[Allikaviide]
© Rob Huibers/Panos Pictures
[Pilt lk 8]
Roosa lõunahali