Veneetsia – „linn meres”

„Ärgake!” Itaalia-korrespondendilt

„On olemas üks uhke linn meres. Tõusvad ja langevad mereveed voogavad läbi ta kitsaste tänavate ning merevetikad on klammerdunud tema marmorpaleedele.” (Samuel Rogers, inglise poeet, 1822)

SEE „uhke linn” on Veneetsia. Olles omal ajal ühe silmapaistva vabariigi pealinn, kuulusid tema võimupiirkonda hiigelsuured maa- ja merealad. Miks ja kuidas rajati see linn merre? Mis oli tema hiilguse aluseks? Mis tema vägevusele lõpu tegi ja mis on Veneetsia toredusest nüüdseks järele jäänud?

Külalislahkuseta paik

Ühele Aadria mere loodenurga laguunile rajatud Veneetsia koosneb 118 saarest. Läheduses voolavad jõed kannavad madalatesse rannikuvetesse hiigelkogustes setteid. Siinsete vahelduvate loodete ja hoovuste tõttu on moodustunud liivaseljandikud, mis ümbritsevad 51 kilomeetri pikkust ja 14 kilomeetri laiust tüünet laguuni. Kolm kitsast avaust tagavad pääsu meetristele loodetele ja meresõidukitele. „See laguun on olnud sajandeid üle Aadria mere või piki Kesk- ja Põhja-Euroopa jõgesid ja maid kulgevate tiheda liiklusega kaubateede lõpp-punktiks,” öeldakse ühes allikas.

 Uurijad peavad linna asustamise ajaks 5.–7. sajandit, mil põhjast saabus lainetena barbareid, kes maismaa-asumeid põletasid ja rüüstasid. Paljud rüüstajate eest põgenenud leidsid pelgupaiga raskemini ligipääsetavatelt, ent samas turvalisematelt laguunisaartelt.

Iidsed dokumendid näitavad, et esimesed hooned rajati mudasse uputatud ning peenemate okste ja rooga läbi põimitud vaiadele. Hiljem hakkasid veneetslased püstitama kivihooneid, mille vundamendiks olid tuhanded vaiad. Sel ajal kannatasid laguunis paiknevad Rialto saared, millest hiljem sai linnakeskus, tihtilugu liigvee all ega olnud piisavalt turvalised ja suured, mahutamaks massiliselt saabuvaid ümberasujaid. Saari tuli primitiivsete maaparandusvõtete abil kuivendada ja laiendada. Niisiis kaevasid elanikud oma paatide tarbeks kanaleid ning kindlustasid saarte kaldaid, et ehitusplatse ette valmistada. Kanalitest said tänavad, mille üle rajatud sillad võimaldasid jalakäijatel ühelt saarelt teisele liikuda.

Vabariigi sünd ja tõus

Pärast Lääne-Rooma impeeriumi langust läks võim laguuni saarte üle Bütsantsi impeeriumi kätte, mille pealinn oli Konstantinoopol (praegune Istanbul). Ent laguuni kogukonnad tõstsid mässu ja kuulutasid välja iseseisvuse. Tulemuseks oli see, et Veneetsiast kujunes ühe kirjelduse järgi isemoodi „positsiooniga väike sõltumatu ... hertsogiriik oma territoriaalses eraldatuses kahe hiigelimpeeriumi vahel”, milleks olid Frangi ja Bütsantsi keisririik. Selline ainulaadne asukoht võimaldas linnal kui suure tähtsusega kaubavahendajal kasvada ja õitseda.

Järgnevatel sajanditel pidas Veneetsia sõdu terve rea Vahemere-äärsete riikide vägedega, nende hulgas saratseenide, normannide ja bütsantslastega. Kui Veneetsia aastal 1204 kasutas oma huvides ära neljandat ristisõda, et hävitada kõige kardetavam rivaal Konstantinoopol, sai ta lõpuks neist kõigist vägevamaks. Veneetsia oli rajanud palju kauplemiskeskusi – Musta ja Egeuse mere äärde, samuti Kreekasse, Konstantinoopolisse, Süüriasse, Palestiinasse, Küprosele ja Kreetale. Nüüd lõikas ta Bütsantsi keisririigi langusest kasu ja muutis paljud neist keskustest rannikuäärseteks kolooniateks.

„Vahemere valitsejanna”

Juba 12. sajandil valmis Veneetsia hiigelsuurtes laevatehastes täisvarustuses galeere iga mõne tunni järel. Kohalikes töökodades toodeti klaasi ja luksuslikke kangaid – pitsi, brokaati, damasti ja sametit. Veneetsia ja teiste maade kaupmehed  tõid Läänest relvi, hobuseid, merevaiku, nahku, puitu, villa, mett, vaha ja orje. Seevastu Vahemere idapoolsetest muhameedlikest maadest toodi kulda, hõbedat, siidi, vürtse, puuvilla, värvaineid, elevandiluud, parfüüme ja hulgaliselt teisigi kaupu. Linnaametnikud hoolitsesid selle eest, et nõuda sisse maksud kõigilt linna turgudele jõudnud ja sealt ostetud kaupadelt.

Selliste kuulsate kunstnike nagu Palladio, Tizian ja Tintoretto käe läbi kauniks muudetud Veneetsiat tituleeriti nimetustega „la serenissima”, „tüünematest tüünem” ja „ülev”. Tolleaegset linna võidi õigusega kutsuda „Vahemere valitsejannaks, ... tsiviliseeritud maailma rikkaimaks ja õitsvaimaks kaubanduskeskuseks”. Sellisena püsis ta sajandeid ning hakkas oma võimu kaotama alles 16. sajandil, mil tähtsaimaks kaubateede teljeks kujunes Atlandi ookean ja Uus Maailm.

Veneetsia hajali asuvate Vahemere-äärsete kolooniate vahel puudus nii geograafiline ja halduslik ühtsus kui ka tõhus koostöö. Seega oli kolooniatest ilmajäämine vältimatu. Naaberriigid hõivasid järjest Veneetsia valdusi, kuni lõpuks Napoleon I selle laguunilinna aastal 1797 vallutas ja Austriale loovutas. Aastal 1866 läks Veneetsia Itaalia koosseisu.

Ulmeline linn

Paljude meelest on Veneetsiat külastada otsekui paar-kolm sajandit ajas tagasi astuda. Sel linnal on täiesti ainulaadne atmosfäär.

Üks iseloomulikke jooni on vaikus. Jalakäijatele mõeldud kitsad vahekäigud jäävad üldjuhul tiheda liiklusega kanalitest eemale, välja arvatud juhul, kui kõnnitee kulgeb piki kanaliäärt või üle linnale iseloomuliku kivist kaarsilla. Ainukesed mootorsõidukid on paadid, sest „tänavasillutiseks” on vesi. Linn on erakordselt rikas maaliliste vaadete poolest. Kunstnikele pakub inspiratsiooni Markuse väljak oma basiilika, kellatorni ja võrratu päikesekiirtes sädeleva roheka laguunirannaga.

Rahvarohked vabaõhukohvikud peaväljaku ääres meelitavad ligi ühtviisi turiste ja kohalikke elanikke. Siin saab nautida jooki või jäätist ning kuulata samal ajal väikeste orkestrite esituses klassikalist muusikat. Istudes ja silmitsedes möödakäijaid ning imetledes ümbritsevat võrratut arhitektuuri, ilma et silmapiiril oleks ühtki autot, võib tõepoolest tunduda, et ollakse reisinud ajas tagasi.

Eriti kütkestav on linn kunstiaarete jahtijaile. Selle arvukates paleedes, muuseumides ja kirikutes leidub paljude kuulsate kunstnike taieseid. Ent külastajatele võib pakkuda rahuldust ka lihtsalt kitsastes põiktänavates uitamine ja ainulaadsete vaadete nautimine. Arvukad poed pakuvad turistidele kaupu, mille poolest linn on kuulus – pitse ja tikandeid Burano laguunisaarelt ning säravat kristalli ja klaasi Muranolt. Lühike sõit Veneetsia veetrammi ehk mootorpaadiga, mis on omaette elamus, võib viia meid emmale-kummale  neist saartest, et näha, kuidas neid tooteid valmistatakse.

Suurejoonelised teravkaartega kaunistatud paleed tõendavad möödunud aegade orientaalset mõju. Kuulus Rialto sild üle Suure kanali, linna peamise läbisõidumarsruudi, sunnib külastajaid peatuma, et silmitseda silla alt vaikselt läbi liuglevaid läikivmusti gondleid.

Võitlus püsimajäämise eest kestab

Veel tervelt kaks sajandit pärast „üleva vabariigi” langust võitleb Veneetsia püsimajäämise eest, kuid see on teist laadi võitlus. Kiiresti kerkinud kinnisvarahindade, tööpuuduse ja nüüdisaegsete rajatiste nappuse tõttu on ajaloolise keskuse elanike arv kahanenud 175 000-lt aastal 1951 napilt 64 000-ni aastal 2003. Lahendust ootavad sellised keerukad sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid nagu, kuidas – ja kas üldse – tuleks lagunevat linna renoveerida.

1920. aastatel hakati maismaal arendama uut tööstuspiirkonda lootuses, et see ergutaks kohalikku majandustegevust, lisaks kaevati läbi laguuni sügav kanal, et naftatankerid saaksid vabrikute lähedale sõita. Tööstus on suurendanud tööleidmisvõimalusi, ent on ka pälvinud süüdistusi saastamise ning purustavate kõrglainete pärast nimetusega acqua alta, mis uputavad üha sagedamini paljusid ajaloolise keskuse hooneid.

Selles, et laguun ja selle vete liikumine kujutab endast linna püsimajäämiseks väga olulist habrast looduslikku mehhanismi, pole midagi uut. Juba aastal 1324 alustasid veneetslased kolossaalsete ehitustöödega, juhtimaks kõrvale jõgesid, mis ähvardasid laguuni setete alla matta. 18. sajandil rajasid nad muulid, et takistada hävitavatel Aadria mere vetel laguuni tungimast.

Paistab, et praegu on olukord kriitilisem kui kunagi varem. Loodetavasti suudetakse põhjavete tööstuslikul otstarbel ammutamisest tingitud maa vajumine lõpuks peatada, ent paraku jätkub merevee taseme tõus kõikjal maailmas. Pealegi on laguuni pindala seoses maaparandustöödega vähenenud, nii et rikutud on maa ja vee vaheline tasakaal. Kõrgvesi on juba ammust ajast ohuks olnud, ent mitte kunagi varem sel määral nagu praegu. 20. sajandi alguses ujutas vesi Markuse väljaku üle keskmiselt 5–7 kord aastas. Sajand hiljem on aga toimunud ainuüksi ühe aasta jooksul 80 üleujutust.

Veneetsia erakordselt rikas ajaloo- ja kunstipärand koos linna ees seisvate probleemidega on rahvusvahelisse huviorbiiti tõusnud. On kehtestatud eriseadusi, mille eesmärgiks on kaitsta linna kõrgvee eest ja säilitada keskkonda, ilma et kannataks sadamalinna funktsioon ja elanike igapäevaelu. Küsimus, kuidas seda kõige tõhusamalt teha, ootab veel lahendust.

Tööd juba käivad, et tõsta kõrgemaks kanalinõlvu, rajada selliseid sillutatud alasid, kust põhjavesi läbi tungida ei saa, ning tõkestada roiskvee tagasivoolu, mis on põhjustatud kõrglainetest. Kõige vaieldavam on plaan rajada laguuni sissepääsu ette liikuvtõkked, mida saab kõrgveeohu korral ette tõsta.

Eesmärk pole kaugeltki kergete killast. „Uhke linn meres” on paeluva mineviku tunnistajaks, ent nagu paljud kirjamehed on täheldanud, valitseb oht, et see jääb vaid „muuseumiks väljastpoolt tulijaile, samal ajal kui kohalikud elanikud välja tõrjutakse”. Veneetsial on tulnud juba muistsest ajast võidelda ränkade looduslike tingimustega, kuid praegu „jääksid füüsilised kaitseabinõud tõhutuks, kui nendega ei kaasneks sotsiaalselt ja majanduslikult elujõuline, toimekas ja elanikerohke linnakeskkond”.

[Kaart lk 16]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Veneetsia

[Pilt lk 16]

Rialto sild üle Suure kanali

[Pilt lk 16, 17]

San Giorgio Maggiore

[Pilt lk 17]

Santa Maria della Salute

[Pilt lk 18]

Suure kanali äärsed restoranid

[Pilt lk 19]

Üleujutus Markuse väljakul

[Allikaviide]

Lepetit Christophe/GAMMA

[Piltide allikaviited lk 16]

Kaart: Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.; taustafoto: © Medioimages