Ammustest aegadest imetletud õrnad kirsiõied

„Ärgake!” Jaapani-korrespondendilt

JUBA iidsetest aegadest on jaapanlased ülistanud õitsva kirsipuu sakura ilu. Õrnad kirsiõied on sedavõrd armastatud, et Jaapani ajaloos ja kultuuris on kirsiõiel kõigi teiste õite ees täiesti eriline koht. Mõnes kontekstis on sõna sakura hakanud jaapani keeles tähistama õitsemist. Kirsiõied on jaapanlaste imetlusobjektiks olnud enam kui tuhat aastat.

Kõikjal Jaapani saartel kasvab hulgaliselt kirsipuid. Siin võib igal sammul kohata mõnda enam kui 300 kohalikust liigist. Tavaliselt on igal õiel viis sälgulise servaga kroonlehte, ent mõne sordi õitel on kroonlehti tunduvalt rohkem. Rikkalikes varjundites kroonlehtede värvus ulatub valgest roosani ja isegi vaarikpunaseni. Kirsiõite vormi ja värvi on juba muistsetest aegadest seostatud puhtuse ja lihtsusega.

Täies õiteilus kirsipuu on kütkestav vaatepilt. Pehmesse pilvevinesse mähkunud päikese valguses helendavad selle haprad õied õrnroosalt. Veelgi oivalisemat pilti pakuvad kirsipuud saluna kasvades.

Hunnitu vaatepilt

Yoshino mäed on oma valgete kirsiõite poolest kuulsad. Selles piirkonnas kasvab neli suurt enam kui 100 000 kirsipuuga salu. Ühe nimeks on Hitome Senbon, mis tähendab ’tuhat kirsipuud ainsa pilguga’. Nii kaugele kui pilk ulatub, on ümbritsevad mäenõlvad valges õiesäras, jättes mulje, et neid katab lumevaip. Pole midagi imestada, et seda vapustavat vaatepilti tuleb igal aastal imetlema üle 350 000 inimese.

Kirsipuude istutusviisiga võib saavutada lummava efekti. Näiteks paralleelsetes ridades, omavahel põimunud okstega kirsipuud moodustavad otsekui tunneli. Kujutlegem end jalutamas tihedatest kirsiõiekobaratest moodustunud valkjasroosa võlvkatuse all, jalge all õievaip.

Paraku pole õrnade õite eluiga kuigi pikk – nende ilu kestab kõigest kaks-kolm päeva. Ilmastikuoludest sõltuvalt võib see veelgi lühem olla.

Hanami – piknik kirsipuude all

Õidepuhkemise laine saab alguse jaanuarikuus Jaapani saarestiku lõunaosas Okinawal ning levib tasapisi põhja poole Hokkaidole mai lõpuks. Seda lainet tuntakse ka nimetuse all „kirsiõitefront”. Frondi edasiliikumise kohta edastavad regulaarselt teavet televisioon, raadio, ajalehed ja ka Internet. Uudised Jaapani kirsipuude õidepuhkemisest ajavad liikvele miljoneid inimesi, kes tahavad seda pilti oma silmaga näha.

 Hanami ehk õitevaatlemise tava on pärit iidsetest aegadest, kusjuures sel puhul on alati tegemist just kirsiõitega. Juba Heiani ajajärgul (794–1185) korraldasid ülikud sakura imetlemiseks pidustusi. Väejuht Toyotomi Hideyoshi korraldas aastal 1598 Kyotos Daigoji templis kirsiõite vaatlemise pidustuse. Kõik feodaalid ja teised tähtsad külalised kogunesid õitsvate puude alla ja lugesid kirsiõisi ülistavaid luuletusi. Naiste rõivaid kaunistasid elegantsed sakura-ainelised mustrid.

Edo perioodil (1603–1867) kujunes õitsvate kirsipuude all pikniku pidamine ka lihtinimeste vaba aja veetmise vormiks. Nad einestasid, jõid ning tantsisid perekonna ja sõprade ringis ning imetlesid õiteilu. Hanami on populaarne tava veel nüüdki, mil suurel arvul rahvast suundub lemmikpuhkepaikadesse nautima pillavat õitemerd.

Ikka ja jälle korduv teema

Pidevalt korduv sakura-teema on Jaapani ajaloo ja kultuuri lahutamatu osa. Selle motiive esineb külluslikult proosas, poeesias, teatris ja muusikas. Kunstnikud on sajandite jooksul püüdnud jäädvustada kirsiõite ilu kõikvõimalikele pindadele alates savinõudest kuni kokkukäivate sirmideni.

 Sakura-teema võtsid omaks ka samuraid. Olles täielikult oma isandale pühendunud, pidid nad olema valmis märguande peale oma elu viivitamatult ohverdama. Samuraid nägid kirsiõites elu lühiduse sümbolit. „Kodansha Encyclopedia of Japan” märgib: „Kuna kirsiõied õitsevad väga lühikest aega ja seejärel pudenevad, on nende üürikesest ilust kujunenud ka sobiv jaapanlaste esteetikasümbol.”

Üldrahvalik sakura-imetlus kestab tänapäevani. Tihtilugu on kaunil kimonol kirsiõiemuster. Sakura-kujundit võib kohata ka tarbeesemetel, sallidel ja muudel rõivaesemetel. Seda õit armastatakse niivõrd, et vanematel on kombeks panna oma kaunitele tütardele kirsiõie auks uhkusega nimeks Sakura.

Oma vormilt nii habras, ent samas sedavõrd jõuline, et mõjutada ühe rahva kultuuri, on kirsiõis silmapaistev näide õrnast ilust, mida Looja meistritööde hulgast võib leida.

 [Kast/pilt lk 15]

Õitsvad kirsipuud

Kirsipuu peenekoelist puitu kasutatakse puunikerduses, mööblivalmistamisel ja trükinduses plokklaos. Kuid mitte see ega ka mitte selle viljad pole andnud kirsipuule Jaapanis erilist kohta. Erinevalt selle puu sugulastest mujal maailmas kasvatatakse Jaapanis kirsipuid eeskätt nii palju südameid võitnud õite pärast.

Kirsipuid on hõlbus kasvatada seemikutest. Neid puid on istutatud jõekallastele, tähtsamate teede äärde ning lugematutesse parkidesse ja aedadesse kõikjal riigis.

[Kast lk 15]

Kirsiõite tuisk

Kui kirsipuud langetavad massiliselt kroonlehti, tekib omapärane illusioon roosast lumest. Äkitselt, laskmata sellest eelnevalt aimu saada, eralduvad õitest kroonlehed ja liuglevad graatsiliselt maapinnale. Tugev tuuleiil võib need tuisuna minema kanda ning laiali puistata. Jaapanlased kutsuvad seda nähtust sakura fubuki’ks ehk kirsiõite tuisuks. Maapind kattub veetleva roosa vaibaga. Vaid vähesed looduspildid võivad pakkuda silmale midagi nii suurepärast kui vaikelu nende õrnade mahasadanud kroonlehtedega.

[Pilt lk 16, 17]

Hanami – piknik õitsvate kirsipuude all

[Pilt lk 17]

Kirsipuude moodustatud tunnel