Capoeira – tants, sport või võitluskunst?

„Ärgake!” Brasiilia-korrespondendilt

„Akrobaatika tasakaal ja painduvus, tantsu graatsilisus ja jõulisus, võitluse kiirus ja osavus ning muusika rütmilisus.”

SEL viisil on capoeira, brasiilia ühe kunstivormi olemust määratlenud keegi kirjamees. Ühe autori sõnul on capoeirast kujunenud „tõeline üleilmne fenomen”.

Koreograaf ja teadlane Edward Lunda nimetab seda „unikaalseks sulamiks tantsust, võitluskunstist, mängust ja rituaalist”. „The New Encyclopædia Britannica” iseloomustab seda kui „rahvatantsu”. Kuidas seda esitatakse? Mängijad ja pealtvaatajad moodustavad ringi, mille keskel „kaks näoga vastamisi seisvat meest matkivad sünkroonselt võitlusele iseloomulikke lööke ja nende kõrvaletõrjumist berimbau ehk vibupilli rütmide saatel”.

Ehkki capoeira päritolu üle on palju vaieldud, peavad paljud teadlased selle juurteks aafrika hõimutantse ja -rituaale. Ilmselt jõudis see tants Brasiiliasse orjakaubanduse päevil. Seda tantsisid aastakümnete jooksul orjad, ehkki orjapidajad püüdsid aafrika kultuuri välja tõrjuda.

Kui orjapidamine Brasiilias aastal 1888 keelustati, „ei leidnud äsjavabanenud orjad juba kehtivas ühiskondlik-majanduslikus korras endale kohta”, märgib üks brasiilia kirjanik. Sellest tingituna liitusid paljud endised orjad kuritegelike jõukudega. Capoeirast sai üks tänavatapluste vorme. Nugade ja nuiadega varustatud jõugud terroriseerisid ümbruskonda.

Ajakiri „Planet Capoeira” nendib, et selline tantsu tänavavorm oli „jõhker ajaviide”, ning selgitab: „Tantsuõpetajad jätsid välja kõik sujuvad liigutused, millest tegelikes kaklustes suurt kasu polnud. Ka olid löögid madalamad ja sihitud keha, mitte pea suunas. Mitmesuguste käeliigutustega tehti pettemanöövreid või jagati kehahoope või püüti sõrmedega silmi tabada. Polnud ei muusikat, ei hundiratta viskamist ega muid akrobaatilisi trikke, välja arvatud need, mida võitluses otseselt tarvis läks.” Pole siis midagi imestada, et capoeira aastal 1890 kogu riigis keelustati. Vahelejäänud capoeirasid a ootas vanglakaristus, kuni 300 piitsahoopi ja koguni maalt väljasaatmine.

1930. aastatel avas Manuel dos Reis Machado, keda capoeirade seas tunti kui Mestre Bimbat, selle kunsti õpetamiseks kooli. Kuna sellega tegelemine oli ikka veel seadusevastane, oli ta muidugi mõista ettevaatlik ega öelnud avalikult, et õpetab capoeirat. Pälvinud Brasiilia presidendi Getúlio Vargasi heakskiidu, tõusis capoeira aastal 1937 brasiilia rahvaspordi staatusse. Tänapäeval harrastab capoeirat arvestuste järgi 2 500 000 brasiillast  ning seda õpetatakse sellistes riigiasutustes nagu koolid, ülikoolid ja sõjaväeakadeemiad.

Kas rahvatants või võitluskunst?

Kuigi capoeiras on ka tantsuliigutusi, liigitavad paljud selle siiski võitluskunstide hulka. Augusto, kes õppis capoeirat isa käest, on veendunud, et „hoolimata sellest, et see on tantsuvorm, õhutab see vägivalda ning läheb vastuollu rahumeelsuse ja armastuse põhimõtetega”. Ta täheldab: „Vihahoos on kerge kasutada capoeirat kellegi vigastamiseks.” Kuigi sooritajad võivad püüda hoiduda kehalisest kontaktist, võib valesti ajastatud liigutus põhjustada tõsise trauma.

Ka on capoeiral paljude arvates tugev religioosne alatoon. Capoeirameister Bahia osariigist Pedro Moraes Trindade iseloomustab seda kui „keha ja vaimu ühtesulamist”. Ta lisab: „Capoeirat pelgalt spordiks pidades alahinnatakse selle ajalugu ja filosoofiat.” Edmilson, kes harrastas capoeirat Rio de Janeiros Niteróis kaheksa aastat, märgib: „Mõningad chula’d [saatelaulud] ja capoeiraga kaasnevad rituaalid seonduvad ilmselgelt spiritismiga.”

Uurinud hoolikalt Piibli põhimõtteid, otsustasid varem mainitud Edmilson ja Augusto capoeiraga tegelemise lõpetada. Nad jõudsid otsusele, et nende vaimne ja füüsiline tervis on liiga kallis, et sellega riskida. Ehkki nad varem nautisid capoeira kaasakiskuvat rütmi ja sujuvaid liigutusi, on nad nüüd teinud Piibli põhjal järelduse, et jumalakartlikud inimesed „ei õpi enam sõdima” (Jesaja 2:4).

[Allmärkus]

[Pilt lk 23]

Capoeirat esitatakse brasiilia rahvamuusikapillide berimbau ja atabaque’i rütmi saatel