Olen pidanud raskustes tõestama oma ustavust Jumalale

JUTUSTANUD IVAN MIKITKOV

„Kui jääd siia linna, saadetakse sind vanglasse tagasi,” hoiatas mind Nõukogude Liidu Julgeoleku Komitee (KGB) ohvitser. Olin äsja vabanenud vanglast, kus mul tuli istuda 12 aastat. Isa ja ema olid raskesti haiged ja vajasid mu abi. Mida teha?

OLEN sündinud aastal 1928 Moldovas T̩auli külas. * Kui olin aastane, käis mu isa Rumeenias Ias̩is, kus ta kohtas piibliuurijaid, nagu Jehoova tunnistajaid tollal kutsuti. Pöördunud T̩auli tagasi, jagas ta seda, mida oli kuulnud, oma pere ja naabritega. Peagi moodustus T̩aulis väike piibliuurijate grupp.

Kuna olin noorim neljast lapsest – kõik poisid –, ümbritsesid mind juba väiksest peast hea vaimse meelsusega inimesed, kes olid mulle suurepäraseks eeskujuks. Mulle sai aja jooksul selgeks, et Jehoova teenimine tekitab vastupanu ja et see pole sugugi kerge. Mul on eredalt meeles, kuidas politsei meil kodus korduvalt läbiotsimisi korraldas, et leida peidetud piiblilist kirjandust. See mind ei hirmutanud. Piiblit uurides olin hakanud mõistma, et taga kiusati ka Jumala enda Poega Jeesus Kristust ning samuti tema jüngreid. Koosolekutel tuletati meile alatasa meelde, et Jeesuse järelkäijaid võib oodata ees tagakiusamine (Johannese 15:20).

Vastupidavus tagakiusamise ajal

Aastal 1934, kui olin kõigest kuueaastane, loeti meie T̩auli koguduses ette kiri, mis kõneles kaaskristlaste kannatustest natsi-Saksamaal. Meid kutsuti üles nende eest palvetama. Kuigi olin veel väikene, ei lähe mul see kiri iial meelest.

Neli aastat hiljem tabas mind mu esimene vankumatuse katse. Õigeusu preester tuletas mulle usutundides korduvalt meelde, et ma pean risti kaelas kandma. Kui keeldusin sellest, käskis ta klassi kõigil lastel näidata oma risti märgiks, et nad on tublid kirikuliikmed. Seejärel küsis preester minu suunas osutades klassilt: „Kas te soovite temasugust enda klassi? Kes ei soovi, tõstku käsi!”

Kuna õpilased kartsid preestrit, tõstsid kõik käe. Preester lausus minu poole pöördudes: „Näed nüüd, mitte keegi ei taha sinuga tegemist teha. Tee, et sa sellest majast kaod!” Mõne päeva pärast tuli kooli direktor meie poole koju. Kõnelnud mu vanematega, küsis ta, kas ma soovin koolis edasi käia. Ütlesin, et soovin. „Senikaua kui mina olen direktor, käid sa koolis ja preester selleks takistusi ei tee,” kostis ta seepeale. Ta pidas  oma sõna, nii et seni, kuni ta oli direktor, preester mind enam ei tülitanud.

Tagakiusamine ägeneb

Aastal 1940 sai Bessaraabiast, piirkonnast, kus me elasime, Nõukogude Liidu osa. 13. ja 14. juunil 1941. aastal küüditati kõik poliitiliselt või majanduslikult silmapaistvad inimesed Siberisse. Jehoova tunnistajaid see küüditamine ei puudutanud. Kuid sellest ajast alates korraldasime koosolekuid ja tegime kuulutustööd ettevaatlikumalt.

1941. aasta juunikuu lõpus korraldas natsi-Saksamaa ootamatult mastaapse rünnaku Nõukogude Liidu vastu, kes oli senini olnud ta liitlane. Peagi vallutasid Rumeenia väed Bessaraabia tagasi. Taas olime Rumeenia valitsuse all.

Ümberkaudsete külade Jehoova tunnistajad, kes keeldusid teenimast Rumeenia vägedes, arreteeriti ja enamik neist mõisteti kuni 20 aastaks sunnitööle. Isa käsutati politseijaoskonda, kus ta sellepärast, et ta oli Jehoova tunnistaja, julmalt läbi peksti. Ka mind veeti koolist väevõimuga kirikusse jumalateenistustele.

Teise maailmasõtta saabus pööre. Märtsis 1944 vallutasid Nõukogude väed kiiresti Bessaraabia põhjaosa. Augustiks oli kogu maa nende valduses. Olin sel ajal veel teismeeas.

Peagi kutsuti kõik füüsiliselt kõlblikud mehed Nõukogude armeesse aega teenima, kuid tunnistajad keeldusid erapooletuse suhtes kompromissi tegemast. Seepärast mõisteti neile kuni kümme aastat vabadusekaotust. Euroopas lõppes Teine maailmasõda Saksamaa alistumisega 1945. aasta mais. Sellegipoolest viibisid paljud Moldova tunnistajad vangistuses kuni 1949. aastani.

Sõjajärgsed katsumused

Pärast sõja lõppu aastal 1945 tabas Moldovat ränk põud. Hoolimata põuast, maksustas Nõukogude valitsus lõviosa põllupidajate toodangust. Tagajärjeks oli kohutav näljahäda. 1947. aastal nägin T̩auli tänavatel hulgaliselt surnukehi lebamas. Suri ka mu vend Jefim, mina aga olin nädalaid sedavõrd jõuetu, et suutsin vaevu liikuda. Kuid näljahäda lõppes ja ellujäänud tunnistajad jätkasid avalikku kuulutustööd. Levitasin head sõnumit kohapeal, minust seitse aastat vanem vend Vasile aga kuulutas ümberkaudsetes külades.

Kui tunnistajad aktiivsemalt kuulutama hakkasid, asusid võimud meid terasemalt jälgima. Kuna me käisime kuulutamas ega osalenud poliitikas ja väeteenistuses, korraldas Nõukogude valitsus meie kodudes läbiotsimisi, leidmaks piiblilist kirjandust, ning arreteeris meid. Aastal 1949 küüditati mõningad ümberkaudsete koguduste tunnistajad Siberisse. Taas kord üritasime meie, kes me olime alles jäänud, olla kuulutustööd tehes ettevaatlikumad.

Mina aga kannatasin sel ajal tõsise tervisehäda all, mis pidevalt süvenes. Lõpuks teatasid arstid, et mul on luutuberkuloos, mistõttu aastal 1950 pandi mu parem jalg kipsi.

Siberisse küüditamine

1. aprillil 1951, mil mu jalg oli ikka veel kipsis, meie pere arreteeriti ja küüditati koos teiste tunnistajatega Siberisse. * Kuna ettevalmistusteks ei jäetud meile suurt aega, õnnestus meil võtta kaasa vaid pisut toitu, mis üsna pea otsa lõppes.

Pärast paarinädalast rongis loksumist jõudsime lõpuks Tomski rajooni Asinosse. Meid aeti nagu kariloomi rongilt maha. Ehkki oli põletavalt külm, oli imeline saada sõõm värsket õhku. Maikuus, kui jõgi vabanes jääkattest, viidi meid laevaga 100 kilomeetri kaugusele Siberi taigasse Torbasse, kus paiknes metsalangetuslaager. Siin hakkasime tegema meile mõistetud sunnitööd, mis pidi kestma igavesti, nagu meile öeldi.

 Kuigi ränk töö metsalangetuslaagris oli midagi muud kui vangisistumine, jälgiti meid ka seal kogu aeg valvsalt. Öösel magas meie pere üheskoos raudteevagunis, suvel aga ehitasime saabuvate talvekülmade kaitseks primitiivsed muldonnid, mis olid pooleldi maa all.

Kuna mu jalg oli kipsis, vabastati mind metsatööst ja määrati naelu valmistama. See töö võimaldas mul salaja paljundada ajakirju „Vahitorn” ja muid piiblilisi väljaandeid. Neid õnnestus mingeid salajasi teid pidi tuhandete kilomeetrite kauguselt Lääne-Euroopast regulaarselt meie kanti toimetada.

Arreteerimine ja vangistus

1953. aastal eemaldati mu jalalt kips. Kuid hoolimata minu püüetest olla ettevaatlik, oli selleks ajaks minu usuline tegevus, piiblilise kirjanduse paljundamine kaasa arvatud, KGB tähelepanu köitnud. Niisiis mõisteti mulle koos teiste Jehoova tunnistajatega 12 aastat kinnipidamist vangilaagris. Kuid kohtuprotsessi käigus saime anda suurepärast tunnistust Jumal Jehoova ja tema armastavate eesmärkide kohta, mis puudutavad inimkonda.

Meid saadeti sadade kilomeetrite kaugusele itta mitmetesse Irkutski ümbruse vangilaagritesse. Need olid karistuslaagrid neile, keda peeti Nõukogude riigi vaenlasteks. Kandsin oma karistust alates 1954. aasta 8. aprillist kuni 1960. aasta alguseni 12 sellises sunnitöölaagris. Hiljem viidi mind üle enam kui 3000 kilomeetrit lääne poole, Moskvast 400 kilomeetrit kagusse jääva Mordva vangilaagrite kompleksi. Seal avanes mulle võimalus olla koos ustavate Jehoova tunnistajatega paljudest Nõukogude Liidu osadest.

Nõukogude organid hakkasid mõistma, et kui Jehoova tunnistajatel lubada käia vabalt läbi mittetunnistajatest vangidega, võivad mõningad neist samuti tunnistajaks hakata. Seetõttu üritati Mordva vanglakompleksis, kuhu kuulus hulgaliselt töölaagreid 30 või enama kilomeetri ulatuses, takistada meid teiste vangidega tihedalt suhtlemast. Meie laagrisse toodi kokku üle 400 Jehoova tunnistaja. Ühes teises vanglakompleksi laagris mõni kilomeeter eemal oli sadakond kristlikku õde.

Aitasin meie laagris aktiivselt organiseerida kristlikke koosolekuid ja paljundada piiblilist kirjandust, mis oli salaja laagrisse toimetatud. Ilmselt ei jäänud selline tegevus vanglaametnikele märkamata. Juba augustis 1961 mõisteti mulle üks aasta kinnipidamist tsaariajast saadik kurikuulsas Vladimiri vanglas, mis asub Moskvast 200 kilomeetrit kirdes. 1962. aasta veebruarini peeti seal kinni ka USA pilooti Francis Gary Powersit, kes tulistati alla 1960. aasta 1. mail, kui ta oli Venemaa kohal luurelendu tegemas.

Vladimiri vanglas olles sain toitu vaid nii palju, et suutsin kuidagi elus püsida. Talusin nälgimist hästi, sest olin seda kogenud juba noorukieas, kuid 1961/62. aasta erakordselt  külm talv oli mulle liiga ränk. Keskküttetorud lõhkesid ja kambris langes temperatuur tublisti alla nulli. Arst nägi mu viletsat seisundit ja laskis mu viia üle veidi paremate tingimustega kambrisse, kus sain elada üle selle pakaseperioodi kõige raskemad nädalad.

Abi katsumuste talumiseks

Kui vangis on tulnud istuda juba kuid, võivad inimest hakata painama negatiivsed mõtted, mida vanglaametnikud just loodavadki. Kuid mina olin pidevalt palves ning mulle andis jõudu Jehoova vaim ja kirjakohtade meeldetuletamine.

Eriti just Vladimiri vanglas viibides toetusin apostel Pauluse sõnadele: „Meid rõhutakse kõikepidi, kuid ei suruta maha; me oleme nõutud, aga me ei heida meelt” (2. Korintlastele 4:8–10). Aasta pärast viidi mind Mordva laagrikompleksi tagasi. Seal istusin oma 12-aastase karistusaja lõpuni. Vabanesin 8. aprillil 1966 ja sain kaasa iseloomustuse „parandamatu”. Mulle oli see ametlikuks tõendiks, et olen jäänud Jehoovale ustavaks.

Tihtilugu päritakse minult, kuidas oli meil võimalik Nõukogude laagrites ja vanglates piiblilist kirjandust saada ja paljundada, olgugi et seda püüti igati takistada. Seda saladust teavad vaid üksikud, nagu seda märkis ka üks Läti poliitvang, kes istus neli aastat kinni Potma naistelaagris. „Miskit moodi said tunnistajad kogu aeg hulgaliselt kirjandust,” kirjutas ta pärast vabanemist aastal 1966. „Tundus, otsekui lendaksid inglid öösel ringi ja puistaksid seda alla,” järeldas ta. Saime tõepoolest tegutseda vaid Jehoova abiga.

Suhtelise vabaduse periood

Pärast vabanemist palusid need, kes seisid kuulutustöö eesotsas, mul minna elama Moldova lähistele Lääne-Ukrainasse, et abistada moldova vendi. Et aga KGB mind kui endist vangi hoolega jälgis, olid minu tegutsemisvõimalused äärmiselt piiratud. Elanud kaks aastat taasvangistamise ohus, siirdusin Nõukogude liiduvabariiki Kasahstani, kus võimud harva dokumente kontrollisid. Kui mu vanemad aastal 1969 väga haigeks jäid, läksin Ukrainasse, et nende eest hoolitseda. Seal, Donetski suurlinnast põhja pool Artjomoski linnakeses saingi kuulda artikli alguses mainitud KGB ohvitseri ähvardust saata mind vanglasse tagasi.

Hiljem selgus, et ohvitser üritas mind lihtsalt hirmutada. Süüdistuse esitamiseks polnud piisavalt tõendeid. Kuna olin otsustanud kindlalt kristlikus teenistuses püsida, samas kui KGB mul kõikjal kannul käis, jäin vanemate eest hoolt kandma. Nii isa kui ema surid ustavana Jehoovale. Isa suri 1969. aasta novembris, ema 1976. aasta veebruaris.

Ukrainasse tagasi kolides olin 40-aastane. Ajal, mil hoolitsesin oma vanemate eest, olin ühes koguduses neiuga, kelle nimi oli Maria. Ta oli kõigest kaheksa-aastane, kui ta nagu meie peregi koos vanematega 1951. aasta aprilli hakul Moldovast Siberisse küüditati. Maria ütles, et talle meeldib see, kuidas ma laulan. Nii see kõik algas, ja kuigi me mõlemad tegime aktiivselt kuulutustööd, leidsime aega ka sõprussuhte arendamiseks. 1970. aastal sain temalt nõusoleku minuga abielluda.

Varsti sündis meile tütar Lidia. Aastal 1983, mil Lidia oli kümneaastane, andis mind KGB-le üles üks endine Jehoova tunnistaja. Kuni selle ajani olin kümmekond aastat teeninud Ida-Ukrainas reisiva ülevaatajana. Meie kristliku tegevuse vastastel õnnestus sundida inimesi andma kohtus valetunnistusi, nii et mulle määrati viieaastane vanglakaristus.

Vanglas hoiti mind teistest Jehoova tunnistajatest eraldi. Ent hoolimata aastatepikkusest üksiolekust, ei suutnud mitte mingi inimlik jõud takistada mind pääsemast Jehoova ligi, ja ta toetas mind alati. Pealegi leidsin ma võimalusi teistele vangidele tunnistust anda. Lõpuks, kui olin neli aastat ära  istunud, lasti mind vabaks ning ma sain jälle olla koos naise ja tütrega, kes mõlemad olid jäänud Jehoovale ustavaks.

Tagasi Moldovas

Olime veel ühe aasta Ukrainas, misjärel pöördusime tagasi Moldovasse, sest seal vajati küpseid ja kogenud vendi, ning oleme jäänud siia senini. Sel ajal andsid Nõukogude võimud rohkem liikumisvabadust. Siirdusime 1988. aastal Bălţisse, kus Maria 37 aastat tagasi oli elanud, enne kui ta asumisele saadeti. Tol ajal oli selles Moldova suuruselt teises linnas 375 Jehoova tunnistajat, nüüd aga tublisti üle 1500! Kuigi elasime Moldovas, teenisin ikka Ukrainas reisiva ülevaatajana.

Ajal, mil meie organisatsioon 1991. aasta märtsis Nõukogude Liidus seadusliku tunnustuse sai, olid tuhanded inimesed kommunismi languse tõttu kõik oma lootused kaotanud ja segaduses. Niisiis, milline viljakas pinnas avanes meie ees kaasinimeste näol – kelle seas oli ka meie endisi tagakiusajaid –, kui Moldovast sai iseseisev vabariik! Pärast 1951. aasta küüditamist jäi Moldovasse järele päris vähe tunnistajaid, nüüd aga on sellel väiksel, 4,2 miljoni elanikuga maal tublisti üle 18 000 tunnistaja. Meie minevikukannatustele on toonud suurt leevendust kõik see imepärane, mida oleme võinud kogeda.

1990. aastate keskel olin sunnitud kehva tervise pärast reisiva ülevaataja ametist loobuma. Aeg-ajalt teeb tervis mulle tõsist muret. Kuid olen hakanud mõistma, et Jehoova teab, mis meil vaimujõu saamiseks vaja on. Temalt tuleb tarvilik toetus õigel ajal. Kas ma valiksin teistsuguse tee, kui oleks võimalik oma elu otsast alata? Ei. Sooviksin vaid, et võiksin vapramalt teenistuses osaleda ning aktiivsem ja energilisem olla.

Tunnen, et Jehoova on mind õnnistanud ning et ta õnnistab kõiki oma teenijaid, olenemata nende oludest. Meil on kindel lootus, elav usk ja veendumus, et Jehoova uues maailmas oleme peagi kõik täie tervise juures.

[Allmärkused]

[Pilt lk 20, 21]

Meie kodu asumise ajal Siberis Torbas aastal 1953. Isa ja ema (vasakul) ja vend Vasile pojaga (paremal)

[Pilt lk 21]

Vangilaagris, 1955

[Pilt lk 23]

Kristlikud õed Siberis ajal, mil Maria (all vasakul) oli 20-aastane

[Pilt lk 23]

Meie koos tütre Lidiaga

[Pilt lk 23]

Meie pulmad, 1970

[Pilt lk 23]

Koos Mariaga praegu