Kera soola

„ÄRGAKE!” SAMBIA-KORRESPONDENDILT

Mis võib meile soolale mõeldes meenuda? Küllap vist kivisool, meresool või keedusool. Ent kas oleme kunagi kuulnud Cibwa soolast, mis on pärit Sambia põhjaprovintsist Mpika maakonnast? Cibwa soola teeb ainulaadseks see, et seda saadakse rohust!

Cibwa soo ümbruses elav külarahvas kasutab iselaadses mineraalide eraldamise protsessis Lwitikila jõe piirkonnas kasvavat kõrget rohtu. Seda rohtu niidavad nad augustist oktoobrini enne vihmaperioodi algust. Vihmade alates rohust soola enam kätte ei saa.

Pärast niitmist ja kuivatamist rohi põletatakse, et eemaldada orgaanilised komponendid. Sool ei põle ära, vaid jääb tuhas alles. Saadud tuhk pannakse mingisse anumasse, näiteks pudelkõrvitsasse, ning läbi tuha nõrutatakse aegamisi vett. Vesi lahustab soola ning uhab selle pudelkõrvitsa põhja tehtud tillukeste aukude kaudu välja. Saadud soolvee järgmine töötlemisetapp on aurustamine.

Vee eemaldamiseks aurustatakse soolvett lahtisel tulel, milline protsess võib kesta kuni kuus tundi. Selleks valatakse soolvesi savipotti, misjärel seda hakatakse lahtisel tulel keetma. Vee aurustudes kallatakse soolvett juurde. Lõpuks saadakse potitäis tihket soolamassi. Nüüd saab potist valuvorm. Kui see tulelt ära võetakse ja katki lüüakse, jääb järele soolakera.

Külarahvas on tootnud Cibwa soola juba paljude sugupõlvede jooksul. Mitte keegi ei oska öelda, kes selle protsessi on välja mõelnud. Kuid hämmastav on see, et ehkki see Sambia kauge maapiirkond on olnud muust maailmast ära lõigatud, on osatud seal soola toota üldjoontes samamoodi, kui seda nüüdisajal tehakse.

[Pilt lk 19]

Vee nõrutamine pudelkõrvitsast

[Pilt lk 19]

Lõppsaadus

[Pilt lk 19]

Savipott