Lausa kutsub sööma!

„Ärgake!” Jaapani-korrespondendilt

TOIDUPALA paistab olevat sedavõrd hõrk, et on võimatu sellelt pilku pöörata, ning äratab sellist isu, et suu hakkab vett jooksma. Kummaline küll, ent sellel „toidul” pole ei lõhna, maitset ega toiteväärtust. Ka ei rikne see eales ega pea seda külmkapis hoidma. Millega on tegemist? Jaapanis saab sellele olla vaid üks vastus – see on plastist toidumudel. Plasttoit on vinüüljäljend mingist restorani menüüs märgitud roast. Nii suuruselt, kujult kui ka värvilt sarnaneb see tegeliku roaga täpipealt.

Selliseid näidisroogasid on traditsioonilistest Jaapani toitudest, näiteks sushist, kuni Läänemaades eelistatavate söökideni, nagu näiteks pitsa ja spagetid. Jäljendeid tehakse ka karastusjookidest, eelroogadest ja magustoitudest. Mitmekesisus on tõesti rabav! Üks tootja pakub koguni 10 000 toidumudelit!

Plasttoit näeb välja täiesti ehtne. Meisterlikult on toodud välja sellised peened detailid nagu küpsetatud kana nahatekstuur, üksikud seemned arbuusilõigus ning õrnalt käänduv salatileht. Ent kuidas on kujunenud  plasttoit Jaapani restoranides sedavõrd populaarseks?

19. sajandi lõpus panid mõningad restoranid välja ehtsaid toidunäidiseid, et tutvustada jaapanlastele võõramaa roogasid. Seetõttu said möödakäijad toidust ülevaate restorani sisse astumata. Muidugi meelitasid need väljapanekud lisaks inimestele ka loomi ja kärbseid ligi. Soojuse ja niiskuse toimel toit riknes ning iga päev uusi näidiseid valmistada oli kulukas.

Aja jooksul hakkasid ehtsat toitu asendama vahast jäljendid, mis värviti üle. Kuid vahal oli üks tõsine puudus – kuuma ilmaga kaotas see oma kuju. Hiljem hakkas seda asendama vinüülplast. Viimaks ometi oli leiutatud näidisroog, mis oli vastupidav ja kannatas palavust, kuid meelitas sealjuures kohale õiget liiki tarbijaid – inimesi! Kuidas neid plastjäljendeid siis valmistatakse?

Kõigepealt tehakse roast valuvorm. Näiteks asetatakse praelõik nelinurksesse nõusse, millesse seejärel kallatakse silikooni, kuni see praelõigu täielikult katab. Kui valuvorm on kõvastunud, pööratakse see ümber. Praelõik eemaldatakse, jäljend aga jääb. Seejärel valatakse valuvormi värvilist vinüüli, misjärel seda kuumutatakse umbes 80 °C juures. Pärast jahtumist võetakse praelõigujäljend vormist välja. Nüüd võib seda värvima hakata.

Et valmistada võileiba, vormitakse eraldi kõik koostisosad: leib, liha, juust ja salatileht. Seejärel sarnaneb protsess tegeliku võileiva valmistamisega, kus leivaviilude vahele asetatakse üksteise peale erisuguseid toiduaineid. Plastvõileiva puhul hoiab siiski kõike koos liim.

Plastroogade valmistamist võib lausa kunstivormiks pidada. „Plastroa valmistamise juures on kõige olulisem vaadelda hoolega ehtsat rooga,” ütleb Katsuji Kaneyama, kes on teinud seda tööd 23 aastat. „Inimesed näevad roas midagi, mida ära süüa, meie aga midagi, mida jäljendada.”

Vaadates lähemalt kausitäit värskelt keedetud Jaapani riisi, võib näha, et terad pole üldsegi kokku kleepunud. Riis peab kausis moodustama õrna õhulise kuhjakese, selgitab Kaneyama. Sellise efekti saavutamiseks tuleb iga tera eraldi vormida. Ei piisa sellest, et terad lihtsalt kokku kuhjata, sest kuhi jääks lame. Selle asemel tuleb terad hoolikalt kokku liimida sellisesse asendisse, et see meenutaks ehtsat riisiterade kuhja. Realistlik välimus teeb toidu uurivale pilgule kütkestavamaks.

Nõuab aastatepikkust kogemust, et saada plastroogade valmistamises meistriks. Õpipoisil võivad esimesed aastad kuluda põhioskuste omandamiseks ning ta alustab lihtsamatest asjadest, näiteks seentest. Kulub umbes kümme aastat õppimist, enne kui suudetakse valmistada tõepärane jäljend värskest kalast ühes selle keeruka tekstuuri ja värvigammaga. Võib minna 15 aastat, enne kui saadakse oma ala asjatundjaks.

Kui juhtume Jaapanis mõnest restoranist mööda jalutama ja meie pilk peatub väljapandud roogadel, mis suu vett jooksma panevad, siis võime mõelda sellele, kui palju vaeva nende valmistamisega on nähtud. See võib viia mõtted sellele, mis siis ikkagi nõuab rohkem oskusi – kas tegeliku toidu või plastist jäljendi valmistamine?

[Kast lk 27]

Kaameravalguses

Kui juhtud järjekordselt nägema mõnes filmis, telesaates või reklaamklipis toitu, silmitse seda terasemalt – see ei pruugi olla ehtne. Nagu nendib Los Angelese toidustilist Chris Oliver, on roogade jäljendid ideaalne lahendus olukorras, kus ühe stseeni filmimiseks kulub tavapäraselt tunde. „See tuleb küll kulukam kui ehtne toit, ent on tunduvalt praktilisem,” sõnab ta. Kõrvetavas kaameravalguses asendab plastroog ehtsat rooga tõesti suurepäraselt.

[Pilt lk 26]

Kas oskad öelda, kumb on ehtne? (Vastus lk 27)

Vastus: ehtne toit on kandikul, mida naine hoiab paremas käes.

[Piltide allikaviide lk 26]

Alumised fotod: Hachiman Town, Gujyo City, Gifu Prefecture, Japan