Loom, keda kutsutakse lendavaks  labakindaks

„ÄRGAKE!” SOOME-KORRESPONDENDILT

ORAVAID elab peaaegu kõikjal maailmas. Nende sugulased lendoravad, keda mõnel maal kutsutakse lendavateks labakinnasteks, pole aga kaugeltki nii tavalised. * Kuidas see väike näriline lendab? Missugune loom ta on ja miks nähakse teda nii harva?

Lennuvõime saladus

Kuigi kõik oravad võivad vaevata puult puule hüpata, ei suuda neist ükski võistelda lendoravaga, kes liugleb koguni 80 meetrit. Kuidas on see võimalik?

Lendoravatel on lennunahk ehk lennus, mis ajaks iga lennukiinseneri kadedusest roheliseks. „Lennuse eesserva toetab kõhr, mis algab randmelt,” kirjutab raamat „Eläinten maailma”. „Kuigi lennus näib koosnevat vaid kahest nahakihist, on selles tegelikult ka õhuke lihaskiht, mille abil saavad loomad ... liuglemist reguleerida.”

Kui lendorav liugleb, on ta keha täiesti lapik nagu labakinnas, muidu paistab aga loomake kandvat enda jaoks mitu korda suuremat halli kasukat.

Kuidas saab lendorav liuelda nii, et ta vastu puud ei põrka? Selleks on oravale abiks tüüri eest olev saba. Just enne puule laskumist paneb aga lendorav piduri peale ehk võtab vertikaalasendi. Seda, et lendorav valearvestusi teeks ja maha potsataks, juhtub haruharva.

Sellele karvasele „deltaplaanile” on liuglemisel abiks ka kerge kaal. Täiskasvanud lendorav kaalub keskmiselt vaid 150 grammi ning tema kehapikkus, saba kaasa arvamata, on 20 sentimeetrit. Liuglemist ei takista ka lendorava kõrvad, mis on väikesed ja ilma tuttideta.

Öine lendur

Lendoraval on imekaunid silmad, mis meenutavad suuri musti pärle. Erinevalt teistest oravatest on lendorav öise eluviisiga, nii et suuri silmi läheb tal tõesti tarvis, et leida oma lemmiktoitu – urbasid, puulehti ja okaspuude pungi. Kuna talvel on lendorava menüü üsna kasin, kogub ta sügiseti okste vahele ja puuõõnsustesse urvavarusid.

Kevaditi on lendoravad vahel nii suures mänguhoos, et nende lõunauinakud kipuvad üsna lühikeseks jääma. Sel aastaajal mõtlevad loomad ju rohkem üksteise võlumisele kui magamisele. Kui siis isane lendorav on emasele oma lennutrikkidega piisavalt muljet avaldanud, on aeg hakata mõtlema pesa ehitamise peale. Kodu rajatakse kas mõnda linnu pesakasti või puuõõnsusesse. Tavaliselt on lendoraval mitu pesa – mõnda neist kasutatakse toidulaona, teisi eluruumidena. Vahel võivad  lendoravad asuda elama isegi kõrvalhoonetesse. Erinevalt teistest oravatest pole aga lendoravatest saanud linnaelanikke.

Hiliskevadel või varasuvel toob emane lendorav ilmale kaks või kolm poega. Sestpeale kulub kogu tema aeg järglaste toitmisele, ja seda isegi päise päeva ajal. Kuigi vastsündinud lendoravad on kõigest sõrmeotsa suurused, on nad enne sügise lõppu juba pesast välja lennanud.

Miks näeb neid nii harva?

Lendoravaid ei õnnestu inimestel just eriti tihti näha, sest need puuvõrades vaikselt liuglevad ööloomad ei hakka kergesti silma. Peale selle eelistab lendorav elada põhjapoolsetes segametsades, mis ulatuvad Läänemerest läbi Venemaa taiga Vaikse ookeanini.

Kuigi Siberi ääretud metsad näivad tagavat lendorava ellujäämise, jääb metsade mahavõtmise tõttu nii nende kui ka teiste õõnsuses pesitsevate liikide jaoks sobivaid pesapaiku paiguti järjest vähemaks. Soomes, mis on lendorava levila läänepiiriks, on see loom Euroopa Liidu määrusega kaitse alla võetud. Puuvõras lendorava märkamisest või tema väljaheidete leidmisest piisab, et mõnd ehitusprojekti seisata või sootuks lõpetada.

Muidugi pole lendoravatel endal aimugi, milline mõju on nende väljaheidetel, ja nemad ajavad oma oravaasju edasi. Niipea, kui metsas hämardub, ilmuvad puuõõnsusest välja tuhanded tillukesed ninad. Pikad vurrud liiguvad ja õrnad puuoksad õõtsuvad. Lendoravad on jälle hoos!

[Allmärkus]

[Pilt lk 23]

Urvad, lendoravate lemmiktoit

[Pilt lk 24]

Lendorava poeg

[Pildi allikaviide lk 22]

Ilya Lyubechanskii/BCIUSA.COM

[Piltide allikaviide lk 23]

Lendoravad: Benjam Pöntinen

[Piltide allikaviide lk 24]

Lendoravad: Benjam Pöntinen