Milliseid filme sina vaatad?

VIIMASTEL aastakümnetel on ekraanidel vohama hakanud seks, vägivald ja labasus kutsunud esile mitmesuguseid reaktsioone. Ühed ütlevad mingi seksistseeni kohta, et see on nilbe, teised aga, et see on kunstipärane. Ühed väidavad, et vägivallale pole filmis mingit õigustust, teised aga, et see on täiesti omal kohal. Ühed kinnitavad, et vandesõnadega vürtsitatud dialoog on labane, teised aga, et see on tõsieluline. See, mida üks nimetab siivutuseks, on teise sõnul väljendusvabadus. Mõlemaid pooli kuulates võib kõik see tunduda pelgalt vaidlusena sõnade mõistelise tähenduse üle.

Ent filmi sisu on midagi enamat kui vaid aines tühise sõnasõja pidamiseks. Selle pärast on põhjust tunda tõsist muret lisaks lapsevanematele kõigil, kes väärtustavad kõlbelisi norme. „Iga kord, kui ma võtan endale riski ja lähen vaatamata kõhklustele taas kord kinno, tunnen end sealt välja tulles halvema inimesena,” kurdab üks naine. „Ma tunnen häbi nende inimeste pärast, kes sellise rämpsu valmis on teinud, ja ma tunnen häbi enda pärast. Tajun, et sellise kraami vaatamine justkui madaldaks mind kui inimolendit.”

Mõõdupuude seadmine

Mure filmide sisu pärast pole üldsegi mitte uus. Kino alguspäevil tekitasid tormilisi vaidlusi hõbedasel ekraanil kajastatavad seksuaalsed teemad ja kriminaalne aines. Ameerika Ühendriikides jõustus 1930. aastatel seadustik, mis määras lõpuks ranged piirid sellele, mida filmides näidata võib.

Nagu märgib „The New Encyclopædia Britannica”, oli see uus filmide kohta käiv seadustik „äärmiselt repressiivne, keelustades ekraanil peaaegu kõige sellise kujutamise, mis tavapäraselt normaalse täiskasvanud inimeste eluga seondub. See keelustas „kirglike stseenide” näitamise, kusjuures abielurikkumisele, lubamatule seksile, võrgutamisele ja vägistamisele ei tohtinud isegi vihjata, välja arvatud vaid juhul, kui see oli sündmustikus üliolulise tähtsusega ning sai filmi lõpus karmilt karistatud”.

Mis puutus vägivalda, oli filmides „keelatud näidata moodsaid relvi või nendest lähemalt  kõnelda, näidata kuriteo üksikasju, näidata seadusliku võimu esindajate suremist kurjategijate käe läbi, kujutada äärmist jõhkrust või veresauna või näidata mõrva või enesetappu, välja arvatud juhul, kui see on sündmustikus äärmiselt tähtis. ... Mitte mingil juhul ei tohtinud ükski näidatav kuritegu leida õigustust”. Seadustikus öeldi kokkuvõtteks, et „mitte ükski toodetav film ei tohi madaldada vaatajate kõlblusnorme”.

Kitsendustest vanusepiiranguteni

1950. aastatel ignoreerisid paljud Hollywoodi produtsendid seda seadustikku, leides, et selle sätted on ajast ja arust. Seetõttu tühistati see seadustik aastal 1968 ning selle asemel kehtestati vanusepiirangud. * Vastavalt sellisele liigitusele võis filmi sisu olla vabameelne, kuid see tuli varustada märgisega, mis hoiatas publikut ette, et film on mõeldud täiskasvanutele. Ligi neli aastakümmet Motion Picture Association of America president olnud Jack Valenti ütleb, et eesmärgiks oli „lapsevanemaid eelnevalt hoiatada, nii et nad said ise otsustada, milliseid filme nende lapsed võiksid näha ja milliseid mitte”.

Piirangute kehtestamisega kaasnes jõuline läbimurre. Hollywoodi laiale publikule mõeldud filmistsenaariumid hakkasid nõretama seksist, vägivallast ja roppustest. Need uued filmitegemisele antud vabadused lasid paisu tagant lahti taltsutamatud tulvaveed. Vanusepiirangute äratoomisega vaatajaid siiski hoiatatakse ette. Ent kas sellega öeldakse ära kõik, mida oleks tarvis teada?

Mida vanusepiirang ütlemata jätab

Paljude arvates on selline vanusepiirangute süsteem kaotanud aastatega oma ranguse. Üks Harvardi tervishoiukooli uuring toetab seda arvamust. Selles leitakse, et filmid, mida praegu peetakse nooremas teismeeas lastele sobivaks, on sisult vägivaldsemad ja kujutavad seksi üksikasjalikumalt kui kõigest kümnekonna aasta tagused filmid. Uuringus jõutakse järeldusele, et „samale vanusekategooriale mõeldud filmid võivad märkimisväärselt erineda selles osas, mil määral ja mille poolest on nende sisu kahtlane”, ning et „pelgalt vanusepiirang ei anna piisavalt teavet filmis sisalduva vägivalla, seksi, labasuse ja muu sellise kohta”. *

Vanemad, kes muretult lubavad oma lastel üksi kinno minna, ei pruugi teadagi, mida praegusel ajal vaatamiseks sobilikuks peetakse. Näiteks kirjeldab üks filmikriitik ühe Ameerika Ühendriikides teismelistele sobivaks peetava filmi peategelast kui „vabameelset 17-aastast, kes lustlikult iga päev purjutab, keelatud uimaaineid tarvitab, ohjeldamatult pidutseb ja äsja kohatud poisiga seksib”. Sedalaadi sisu pole kaugeltki harukordne. „The Washington Post Magazine” märgib, et vihjed suuseksile paistavad olevat „täiesti vastuvõetavad” filmides, mis on liigitatud teismelistele sobivaks. On ilmselge, et vanusepiirang ei saa olla filmi sisu hindamisel ainuke kriteerium. Kas on midagi paremat, millest juhinduda?

„Vihake kurja!”

Vanusepiirangute süsteem ei saa asendada Piibli alusel õpetatud südametunnistust. Kõigis oma otsustes – meelelahutusse puutuvates kaasa arvatud – püüavad kristlased arvestada Piibli manitsusega, mis on toodud Laulus 97:10: „Vihake kurja!” Inimene, kes vihkab kurja, ei pea õigeks lahutada meelt sellega, mida Jumal jälestab.

Vanemad peaksid olema eriti hoolikad selles osas, milliseid filme nad lubavad oma lastel vaadata. Oleks naiivne heita vaid põgus pilk märgitud vanusepiirangule. Võib kergesti juhtuda, et teie lapsele eakohaseks peetav film propageerib väärtushinnanguid, mida te lapsevanematena õigeks ei pea. See ei  peaks kristlasi sugugi üllatama, sest sellele maailmale on saanud omaseks mõtlemis- ja toimimisviis, mis on Jumala mõõdupuudega vastuolus (Efeslastele 4:17, 18; 1. Johannese 2:15–17). *

Muidugi ei tähenda see, et kõik filmid on halvad. Ent ettevaatus pole siin sugugi liiast. Seoses sellega avaldas 1997. aasta 8. juuni „Ärgake!” järgmise mõtte: „Igaüks peaks kaaluma asju hoolikalt ning langetama otsuseid, mis jätavad talle puhta südametunnistuse Jumala ja inimeste ees.” (1. Korintlastele 10:31–33.)

Kuidas leida sobivat meelelahutust

Kuidas saavad lapsevanemad teha valikut filmide osas, mida nende perekond võiks vaadata? Lugegem, mida ütlevad selle kohta lapsevanemad maailma eri paikadest. Ehk aitavad nende mõtteavaldused teilgi hoolitseda oma perekonna tervemeelse meelelahutuse eest. (Vaata ka kasti „Teisi meelelahutusvorme”, lk 14.)

„Kui meie lapsed väiksemad olid, läksime naisega alati nendega kinno kaasa,” ütleb Juan Hispaaniast. „Nad ei läinud sinna kunagi üksi ega ka vaid teiste noorte seltsis. Nüüd, mil nad on teismeeas, ei lähe nad filmi esilinastusele. Selle asemel peame paremaks, et nad ootaksid, kuni oleme saanud lugeda arvustusi või kuulnud, mida arvavad filmi kohta teised meile usaldusväärsed inimesed. Seejärel otsustame perekonnaringis, kas minna seda filmi vaatama.”

Mark Lõuna-Aafrika Vabariigist püüab oma teismeeas pojaga avameelselt arutada filmide üle, mis parajasti kinodes jooksevad. „Algatame naisega keskustelu ja küsime poja arvamust filmi kohta,” sõnab Mark. „Tänu sellele saame kuulda tema mõtteid ning asja põhjalikumalt koos arutada. Tulemuseks on see, et võime valida välja filmid, mida saame kõik üheskoos vaatama minna.”

 Ka Rogerio Brasiiliast võtab aega selleks, et analüüsida koos lastega filme, mida nad soovivad näha. „Loeme üheskoos, mida kriitikutel öelda on,” lausub ta. „Käin koos nendega videopoes ja õpetan neile, mis võiks filmikarbi kaanel osutada sellele, et seda filmi ei kõlba vaadata.”

Matthew Suurbritanniast leiab olevat kasuliku kõnelda lastega filmidest, mida nad tahaksid näha. Ta ütleb: „Kaasasime lapsi juba väiksest peast meie perele huvi pakkuvate filmide aruteludesse. Kui jõudsime naisega mingi filmi suhtes otsusele, et seda me ei vaata, siis ka selgitasime, miks, selle asemel et lihtsalt ei öelda.”

Lisaks leiavad mõningad lapsevanemad olevat kasuliku otsida filmide kohta Internetist teavet. Terve hulk veebilehti annab filmide sisu kohta üksikasjalikku teavet. Seeläbi võib saada konkreetse filmi väärtushinnangutest selgema pildi.

Kasuks tuleb õpetatud südametunnistus

Piibel kõneleb inimestest, „kelle meeled vilumuse tõttu on harjunud vahet tegema hea ja kurja vahel” (Heebrealastele 5:14). Niisiis peaks vanematel olema eesmärgiks juurutada lastesse väärtushinnanguid, mis aitaksid neil langetada tarku otsuseid, kui neil on vabadus ise endale meelelahutust valida.

Paljud noored Jehoova tunnistajad on saanud selles osas oma vanematelt oivalist väljaõpet. Näiteks Bill ja Cherie Ameerika Ühendriikidest käivad kinos koos kahe teismeeas pojaga. „Pärast kinoskäimist lahkame filmi perekonnaringis. Räägime sellest, millised olid selle väärtushinnangud ja kas meie neid vastuvõetavaks peame või mitte,” räägib Bill. Cherie ja Bill loomulikult mõistavad, et on tarvis olla valiv. „Eelnevalt tutvume sellega, mida filmi kohta kirjutatakse, ning me ei häbene kinosaalist lahkuda, kui ootamatult selgub, et sisu on meile vastuvõetamatu,” mainib Bill. Kaasates ka pojad vastutusrikka otsuse langetamisse, püüavad Bill ja Cherie aidata poegadel omandada head õige ja vale tunnetust. „Mis puutub  filmidesse, mida nad soovivad näha, on nende valikud muutunud arukamaks,” sõnab Bill.

Paljud vanemad on nagu Bill ja Cherie aidanud oma lastel arendada vahetegemisvõimet meelelahutuse küsimustes. Suurt osa filmitööstuse toodangust pole kindlasti kohane vaadata. Seevastu võivad Piibli printsiipidest juhinduvad kristlased nautida head meelelahutust, mis on tervemeelne ja pakub värskendust.

[Allmärkused]

[Kast/pildid lk 12]

„ME LANGETAME OTSUSE ÜHESKOOS”

„Kui olin noorem, oli meil tavaks kogu perega kinos käia. Nüüd, mil olen suurem, võin minna kinno ilma vanemateta. Kuid enne, kui ma loa saan, tahavad mu vanemad teada, mis on filmi pealkiri ja millest linateos räägib. Kui nad filmi kohta midagi kuulnud pole, loevad nad mõnda arvustust või vaatavad telerist lühitutvustust. Ka uurivad nad Internetis filmi kohta avaldatud infot. Kui nad leiavad, et see pole sobiv film, siis nad selgitavad, miks. Nad lasevad ka minul oma arvamust väljendada. Keskustelu on avameelne ja me langetame otsuse üheskoos.” (Héloïse, 19 a, Prantsusmaa)

[Kast/pilt lk 13]

RÄÄKIGE SEE ASI LÄBI!

„Kui vanemad teatud asjad ära keelavad ja nende asemele midagi ülesehitavat ei paku, võivad lapsed hakata oma soove salaja rahuldama. Niisiis, kui ilmneb, et laps tahab vaadata midagi ebatervet, ei kehtesta mõningad vanemad kohe keeldu ega anna ka luba. Selle asemel lasevad nad kirgedel jahtuda. Mõne päeva möödudes võtavad nad rahulikult asja jutuks ning pärivad lapselt, miks ta arvab, et sedalaadi meelelahutus võiks hea olla. Kui noortega asi läbi rääkida, siis nad üldjuhul nõustuvad vanematega ja isegi tänavad neid selle eest. Seejärel võivad nad vanemate eestvedamisel valida mõne teise meelelahutuse, mida saab üheskoos nautida.” (Masaaki, reisiv ülevaataja Jaapanist)

[Kast/pildid lk 14]

TEISI MEELELAHUTUSVORME

▪ „Soov olla eakaaslaste seltsis on noortele loomuomane, seepärast oleme alati loonud oma tütrele võimalusi seltsida teiste tublide noortega meie järelevalve all. Kuna meie koguduses on palju eeskujuliku käitumisega noori, oleme ergutanud tütart nendega sõprussidemeid looma.” (Elisa, Itaalia)

▪ „Meie hoolitseme aktiivselt oma laste vaba aja veetmise eest. Organiseerime neile toredaid ettevõtmisi, näiteks jalutuskäike loodusesse, grillipidusid, piknikuid ja muid koosviibimisi, milles osaleb igas eas kristlikke sõpru. Seetõttu ei pea meie lapsed vaba aja veetmist millekski, mida saab teha ainult eakaaslaste seltsis.” (John, Suurbritannia)

▪ „Oleme leidnud, et ühised koosviibimised kaaskristlastega toovad palju kasu. Ka armastavad meie lapsed mängida jalgpalli, seepärast korraldame vahetevahel ühismänge.” (Juan, Hispaania)

▪ „Oleme õhutanud oma lapsi pilli mängima. Samuti on meil palju ühiseid hobisid, nagu näiteks tennis, võrkpall, jalgrattasõit, lugemine ja koosviibimised sõpradega.” (Mark, Suurbritannia)

▪ „Käime regulaarselt koos pere ja sõpradega keeglit mängimas. Ka oleme võtnud kavva teha kord kuus midagi erilist. Vanemad saavad probleeme vältida seeläbi, et hoiavad oma laste tegemistel silma peal.” (Danilo, Filipiinid)

▪ „Ise ettevõtmistes kaasa lüüa on tavaliselt hulga põnevam kui toolis lösutades filmi vaadata. Hoiame silma peal kohalikel sündmustel, näiteks kunsti- ja autonäitustel või kontsertidel. Sellised sündmused on tihtilugu ka teistega kokkusaamispaikadeks. Ka oleme hoolsad, et me meelelahutusega liiale ei läheks. Asi pole mitte ainult ajas – meelelahutuste üliküllus röövib toimuvalt uudsuse ja kütkestavuse.” (Judith, Lõuna-Aafrika Vabariik)

▪ „Püüan aidata oma lastel mõista seda, et neile pole paslik sugugi mitte kõik, mida teised lapsed teevad. Seejuures püüame mehega hoolitseda selle eest, et neil oleks võimalusi mõnusalt meelt lahutada. Me ei taha anda neile põhjust öelda, et me kuskil ei käi ega midagi ette ei võta. Teeme perega ühiseid käike rohelusse ning korraldame koduseid koosviibimisi, kuhu kutsume teisi kogudusest.” * (Maria, Brasiilia)

[Allmärkus]

[Allikaviide]

James Hall Museum of Transport, Johannesburg, South Africa

[Pilt lk 11]

Uuri filmiarvustusi, ENNE KUI otsustad

[Pilt lk 12, 13]

Vanemad, õpetage oma lapsi olema valivad