Uus kodu vigastatud varblasele

ÜHEL päeval, kui mu naine tõi koju pesast allakukkunud väikese koduvarblase, mõtlesin esiti, et see veel puudus. Silmitsedes seda värisevat värvukest lähemalt, hakkas mul tast aga hale. Mõtlesin, mida selle hapra olevusega ette võtta. *

Alguses tuli meil vaeva näha, et külaline peeneks tambitud toitu sööma meelitada. Järgmisel päeval aga mangus väike varblane ise süüa. Tema säutsumist võis isegi läbi topeltukse trepikotta kuulda.

Järeldasime varblase sulestikust, et tegemist on emase linnuga. Mõne aja pärast oli meie linnuke jõudu täis ning hakkas lendama, ent õue tagasi minna polnud tal enam mingit tahtmist. Mõtlesime, et võib-olla pole tal selleks piisavalt julgust. Niisiis ostsime linnupuuri ja meie linnukesest sai tõeline koduvarblane. Panime talle nimeks Spatzi, mis on saksa keeles varblase hellitusnimi.

Ühel päeval keetsime riisi, mis on meie Spatzi üks lemmiktoite. Kuna aga riis oli veel üsna kuum, puistasime Spatzile veidi seemneid. Mida tegi meie väike sõber? Ta ajas oma pea viltu ning lükkas seemned nokaga üle laua ääre. Vaatasime naisega üllatunult üksteisele otsa ja hakkasime naerma. Andsime siis Spatzile veidi jahtunud riisi ja seekord näis varblane toiduga rahule jäävat.

Selle väikse armsa linnukese eest hoolitsedes meenusid meile Jeesuse sõnad oma jüngritele. „Eks kaks varblast müüda veeringu eest? Ent ükski neist ei lange maha ilma teie Isata. ... Ärge siis kartke; teie olete kallihinnalisemad kui palju varblasi!” (Matteuse 10:29–31).

Kui hea on küll teada, et Jehoova märkab meie raskusi ja peab meeles meie vastupidavust (Jesaja 63:9; Heebrealastele 6:10). Kaastunne, mis meil on väikese varblase vastu, näitab, kuidas Jehoova Jumal armastab neid, kes teda teenivad. (Kaastöö.)

[Allmärkus]