Piibli seisukoht

Kas on vale olla auahne?

„MIS on halba kuulsuses, rikkuses ja võimus?” See küsimus oli kirjas ühe usurühmituse kirjutises teemaga „Eetilised dilemmad” ning selles viidati Jumala sõnadele, mis ta ütles Aabrahamile: „Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks!” (1. Moosese 12:2).

Kuigi kirjutises märgiti, et „auahnust on vale rahuldada teistele kahju tekitades”, tsiteeriti selles esimesel sajandil elanud kuulsat rabi, kes ütles: „Kui ma ise ennast ei kiida, kes seda siis veel teeb?” Ta tegi järelduse: „Kui me ise oma potentsiaali ei mõista, ei mõista seda ka keegi teine.” Kas need, kes soovivad teenida Jumalat, seisavad samuti sellise dilemma eest? Kuidas peaks oma võimeid kasutama? Kas auahne on vale olla? Kuidas vastab neile küsimustele Piibel?

Kas Aabraham oli auahne?

Aabrahamist räägitakse Piiblis kui silmapaistva usuga mehest (Heebrealastele 11:8, 17). Jumal ei õhutanud Aabrahami sugugi mitte auahnusele, kui ta lubas teha temast suure rahva ja tema nime tuntuks. Jumal ütles, et tema eesmärk on Aabrahami kaudu inimkonda õnnistada, ja sellel polnud mingit seost auahnusega (Galaatlastele 3:14).

Aabraham, kes püüdis elada Jumalale andunult, lahkus Uurist, kus elati tõenäoliselt mugavalt ja jõukalt (1. Moosese 11:31). Hiljem pakkus Aabraham rahu säilitamise nimel oma vennapojale Lotile paremat maa-ala, kasutamata oma mõjuvõimu ja autoriteeti (1. Moosese 13:8, 9). Miski Piiblis ei viita sellele, et Aabraham oleks olnud auahne inimene. Vastupidi, Aabrahamil oli tugev usk ning ta oli kuulekas ja alandlik, mistõttu Jumal pidas teda oma sõbraks (Jesaja 41:8).

Teistsugune suhtumine positsiooni, kuulsusesse ja võimu

Auahnust on defineeritud kui tulist soovi positsiooni, kuulsuse ja võimu järele. Vanal ajal elanud kuningas Saalomonil oli kõrge positsioon ja suur võim, ta oli kuulus ja määratult rikas (Koguja 2:3–9). Siiski polnud Saalomonil alguses mingit soovi saada ei võimu, kuulsust ega rikkust. Kui Saalomon sai kuningaks, andis Jumal talle võimaluse paluda ükskõik, mida ta ka ei sooviks. Saalomon  palus alandlikult endale sõnakuulelikku südant ning tarkust Jumala rahva üle valitseda (1. Kuningate 3:5–9). Kui Saalomon hiljem kirjeldas oma määratut rikkust ja võimu, mis ta oli saavutanud, lausus ta, et see kõik on „tühi töö ja vaimu närimine” (Koguja 2:11).

Kas Saalomon ütles midagi ka eneseteostuse kohta? Mingis mõttes küll. Pärast seda, kui ta oli rääkinud kõigist oma saavutustest, tegi ta järelduse: „Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on iga inimese kohus!” (Koguja 12:13). Selle asemel et püüelda positsiooni, rikkuse, kuulsuse ja võimu saavutamise poole, saab oma võimeid kasutada Jumala tahet täites.

Alandlikke ülendatakse

On tõsi, et mõistlik enesearmastus pole vale. Piibel ütleb, et me armastaksime oma ligimest nagu iseennast (Matteuse 22:39). On loomulik, et inimene soovib olla õnnelik ja tunda elust rõõmu. Kuid Piibel õhutab meid ka töökusele, alandlikkusele ja tagasihoidlikkusele (Õpetussõnad 15:33; Koguja 3:13; Miika 6:8, UM). Tavaliselt pannakse ausaid, usaldusväärseid ja töökaid inimesi tähele ning nad leiavad tööd ning pälvivad lugupidamise. Kindlasti on parem olla selline inimene kui teistega omakasu eesmärgil manipuleerida või positsiooni pärast võidelda.

Jeesus hoiatas oma jüngreid, et nad ei valiks endale pulmapeol parimaid kohti. Ta soovitas neil minna kõige kehvemale kohale ja oodata, et võõrustaja neid ise paremale kohale kutsuks. Jeesus tõi selgelt välja põhimõtte, millest tuleks juhinduda, öeldes: „Igaüht, kes ennast ülendab, alandatakse, ja kes ennast alandab, ülendatakse!” (Luuka 14:7–11).

Tõelised kristlased peavad auahnust vältima

Piibel näitab, et auahnus on seotud inimese ebatäiuslikkusega (Jakoobuse 4:5, 6). Oli aeg, mil ka Jeesuse apostel Johannes oli auahne. Tema soov positsiooni järele oli nii suur, et tema ja ta vend küsisid mingit häbi tundmata Jeesuselt kõrget kohta Jumala Kuningriigis (Markuse 10:37). Hiljem Johannese suhtumine muutus. Oma kolmandas kirjas kirjutas ta koguni väga karmilt Diotrefesest, kes tema sõnul püüdis „olla ülem” (3. Johannese 9, 10). Tänapäeva kristlased võtavad Jeesust kuulda ja püüavad olla alandlikud ning järgivad eaka Johannese eeskuju, kes oma ambitsioonid kõrvale heitis.

Muidugi tuleb tõdeda, et inimese andeid, oskusi, häid tegusid ja töökust ei panda alati tähele. Vahel leiavad inimese võimed tunnustust, vahel mitte (Õpetussõnad 22:29; Koguja 10:7). Mõnikord saavutavad kõrge positsiooni inimesed, kes pole oma ameti täitmiseks piisavalt pädevad, samal ajal kui pädevamad isikud ei leia tunnustust. Selles ebatäiuslikus maailmas ei pruugi kõrgel positsioonil olevad ja võimu omavad inimesed olla tingimata kõige võimekamad.

Tõelistele kristlastele ei tekita auahnus mingit dilemmat. Piibli kaudu õpetatud südametunnistus aitab neil auahnusest hoiduda. Nad üritavad lihtsalt kõigis oludes teha oma parima, et tuua au Jumalale, ja jätavad lõpptulemuse tema kätesse (1. Korintlastele 10:31). Kristlased püüavad kasutada oma võimeid, kartes Jumalat ja pidades tema käske.

[Pilt lk 12, 13]

Kas Jumal õhutas Aabrahami auahnusele?