Kas sa oled maitsnud põrkavaid marju?

„Ärgake!” Kanada-korrespondendilt

FARMER puistab maapinnale väävlit, et pinnast happelisemaks muuta. Sügisel, kui marjad on valmis, ujutab ta oma põllu veega üle. Pärast marjakoristust viskab ta ühe marja maha, et näha, kas see põrkab.

Kas farmer on aru kaotanud? Sugugi mitte, ta tahab hoopiski näha, kas tema saak on kvaliteetne. Ja selleks saagiks on suureviljalised jõhvikad. Tutvugem nüüd nende hästisäilivate marjadega lähemalt.

Rabas kasvavad marjad

Kui eurooplased esmakordselt Põhja-Ameerika kirderannikule jõudsid, pakkusid kohalikud neile vahetuskaubaks hapuka ja värskendava maitsega punaseid marju. Pequot’ indiaanlased, kes elasid Codi neeme piirkonnas, nimetasid seda marja i-bimi’ks ehk „hapuks marjaks”. Inglise kolonistid hakkasid seda kutsuma kuremarjaks, mis võis olla tingitud sellest, et taime vars ja õis meenutavad kure kaela ning pead. Kuid jõhvikad võisid endale nime saada ka selle järgi, et kured neid väga süüa armastavad.

Indiaanlased korjasid jõhvikaid madalatest turbarabadest. Rabade niiske ja kõdunev taimestik tegi pinnase ebatavaliselt happeliseks, mis takistab enamiku taimede kasvu. Jõhvikatele on aga niisugune pinnas igati soodne. Madalad jõhvikataimed kasvasid tol ajal praegusest Virginia osariigist lõunas kuni Kanadani põhjas.

1680. aastal kirjeldas New Jersey asunik Mahlon Stacy neid marju oma vennale, kes elas Inglismaal. Ta kirjutas: „Jõhvikad meenutavad oma värvi ja suuruse poolest kirsse ning need säilivad kuni järgmise saagini. Nendest marjadest valmistatakse head kastet hirveliha, kalkuni või mõne muu suure linnu liha juurde ning neist saab paremaid pirukaid kui tikritest ja kirssidest. Indiaanlased on meile heal hulgal jõhvikaid koju toonud.”

Toidab, ravib ja säilitab

Ameerika põliselanikud kasutasid ära jõhvikate looduslikke säilitavaid omadusi. Nad valmistasid toitu, mille nimeks oli pemmikan. See toit kujutas endast kuivatatud ja peeneks tambitud liha või kala ja jõhvikate segu. Segust tehti ümmargused pätsikesed, mis pandi päikese kätte kuivama. Need pätsikesed olid pikkadel talvekuudel vajalikuks valkude ja vitamiinide  allikaks. Jõhvikad säilivad hästi, kuna sisaldavad rohkesti pektiini. Samuti on neis rikkalikult C-vitamiini. Seepärast ostsid meremehed vanasti suures koguses jõhvikaid pikkadele merereisidele kaasa, et nad skorbuuti ei haigestuks.

Indiaanlased kasutasid jõhvikaid ka ravimina. Näiteks pandi jõhvikate ja maisijahu segu haavadele veremürgituse vältimiseks. Hiljutised meditsiiniuuringud on näidanud, et jõhvikamahla joomine aitab ära hoida mõningaid kuseteede nakkusi, kuna see ei lase kahjulikel bakteritel kuseteede seinte külge kinnituda.

Miks kutsutakse jõhvikaid põrkavateks marjadeks?

Kui lõigata küps jõhvikas pooleks, võib marja sees näha nelja õhuga täidetud ruumi. See asjalolu tuleb kaubanduslikele jõhvikakasvatajatele kasuks kahel viisil. Esiteks jäävad marjad tänu seesolevale õhule vee pinnale hulpima. Nii ei pea jõhvikakasvatajad marju käsitsi korjama, vaid ujutavad põllud veega üle ning raputavad küpsed marjad jõhvikakorjamismasinatega varte küljest lahti. * Seejärel kühveldatakse marjad vee pealt kokku ja sorteeritakse.

Teine õhuruumide kasulikkus ilmnes 19. sajandi lõpupoole. Legendi järgi olevat üks jõhvikakasvataja pillanud kogemata marjaämbri trepi peale ning üllatunud, nähes, et paremad marjad põrkusid mööda trepiastmeid alla, pehmed ja riknenud marjad läksid aga kukkudes katki. Tänu marja sees olevale õhule põrkasid terved jõhvikad üles nagu pallid.

1881. aastal valmistati esimesed masinad, millega sai ära kasutada marjade põrkumist. Tänapäeva masinad kasutavad siiani sama meetodit, mille puhul terved marjad heidetakse üle puulaudade ja kogutakse müügiks. Pehmed marjad aga kukuvad masinasse ning neist tehakse mahla või moosi.

 Kanadas ning USA kirde- ja loodeosas saavad farmerid ettevalmistatud pinnasega jõhvikapõldudelt enam kui 250 miljonit kilogrammi marju aastas. Jõhvikaid tasub tõesti süüa! See mari lausa kubiseb vitamiinidest ja mineraalidest ning sisaldab antioksüdante, mis aitavad südamehaiguste ja vähi vastu. Jõhvikad võivad sindki hüppama panna!

[Allmärkus]

[Kast lk 17]

Kus kasvavad jõhvikad?

Ameerikas kuuluvad jõhvikad tänupühal pakutava toidu juurde. Ameerika Ühendriikides peetakse seda püha novembrikuu neljandal neljapäeval ja Kanadas oktoobrikuu teisel esmaspäeval. Legendi järgi olevat indiaanlased 1621. aastal võtnud jõhvikaid kaasa, kui läksid pidama esimest tänupüha, kolmepäevast pidu, mida toetas Plymouthi asula kuberner William Bradford. Kuna jõhvikatega on seotud paljud traditsioonid ja see on üks väheseid Põhja-Ameerika pärismaised liike, mida kasvatatakse kaubanduslikult, arvavad paljud sealsed elanikud, et seda marja leidub vaid Ameerika kontinendil.

Väikeseviljalised jõhvikad (Oxycoccus microcarpus) kasvavad aga peale Põhja-Ameerika ka Aasias ning paiguti Euroopas. Jõhvikaid ja nende sugulasi pole kasutatud üksnes Põhja-Ameerika köögis. Entsüklopeedia „Britannica” ütleb: „Jõhvikakastet ja -moosi peetakse Ameerikale omaseks, kuid skandinaavlased peavad suures aus harilikku pohla (Vaccinium vitis-idaea), mis sarnaneb jõhvikaga, kuid on tugevama maitsega kui suureviljaline jõhvikas (Oxycoccus macrocarpus).”

[Pilt lk 15]

Jõhvika õied

[Allikaviide]

Courtesy Charles Armstrong, Cranberry Professional, Univ. of Maine Cooperative Extension, USA

[Pilt lk 16, 17]

Jõhvikakoristus üleujutatud põllul

[Allikaviide]

Keith Weller/Agricultural Research Service, USDA

[Pildid lk 17]

Valmimata marjade koristus

[Allikaviide]

Pildid väikestes kastides: loa andnud: Ocean Spray Cranberries, Inc.