Olin otsustanud oma eesmärgi saavutada

JUTUSTANUD MARTHA CHÁVEZ SERNA

Kui ma olin 16-aastane, kaotasin ühel päeval kodus töötades teadvuse. Meelemärkusele tulles lebasin voodis. Tugeva peavalu tõttu ei näinud ega kuulnud ma mitu minutit midagi. Olin hirmunud. Ma ei saanud aru, mis minuga oli juhtunud.

MINU vanemad olid suures mures ja viisid mu arsti juurde, kes mulle vitamiine kirjutas. Arst ütles, et haigushoog on tingitud magamatusest. Mõni kuu hiljem tabas mind teine hoog ja siis kolmas. Konsulteerisime teise arstiga, kes arvas, et need hood on seotud närvidega, ning andis mulle rahusteid.

Ent haigushood muutusid üha sagedasemaks. Ma kaotasin teadvuse, kukkusin ja sain vigastada. Vahel hammustasin keelde ja põske. Üles ärgates oli mul alati hirmus peavalu ja tundsin iiveldust. Kogu keha valutas ja ma ei suutnud tihtipeale meenutada, mis oli enne seda hoogu toimunud. Taastumiseks pidin sageli päev või kaks voodis lamama. Ometi uskusin, et see tervisehäire on ajutine ja et varsti on kõik korras.

Minu eesmärgid

Kui olin noorem, olid mu vanemad hakanud Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Meie õpetajateks olid kaks eripioneeri ehk täisajalist kuulutajat, kes pühendasid igal kuul palju tunde selleks, et õpetada teistele Piibli tõdesid. Nägin, et see toob neile rõõmu. Kui rääkisin koolikaaslastele ja õpetajale Piibli tõotustest, tundsin ka mina samasugust rõõmu.

Peagi said paljud meie perest Jehoova tunnistajateks. Kuidas mulle küll meeldis head sõnumit kuulutada! Seitsmeaastaseks saades seadsin ka endale eesmärgi alustada eripioneerteenistust. 16-aastaselt astusin suure sammu selle eesmärgi poole, lastes end ristida. Siis aga tekkisidki mul need hood.

Pioneerteenistus

Tervisehädadest hoolimata tundsin ikkagi, et suudan hakata täisajaliseks teenijaks. Kuna aga hood vallandusid kõige sagedamini kaks korda nädalas, arvasid mõned koguduseliikmed, et ma ei peaks endale nii suurt kohustust võtma. Olin kurb ja masendunud. Mõne aja pärast kolis aga meie kogudusse üks abielupaar, kes teenis Jehoova tunnistajate Mehhiko harubüroos. Kuuldes minu soovist pioneeriks saada, julgustasid nad mind seda eesmärki saavutama. Nad veensid mind, et haigus ei peaks mind takistama pioneeritööd alustada.

Niisiis alustasingi 1988. aasta 1. septembril pioneerteenistust oma kodulinnas San Andrés Chiautlas Mehhikos. Pühendasin igas kuus hea sõnumi kuulutamisele palju tunde. Kui ma ei saanud haiguse tõttu väljas kuulutamas käia, kirjutasin meie territooriumil elavatele inimestele Pühakirja teemadel kirju ja innustasin neid Piiblit uurima.

 Haigus diagnoositakse

Vanemad tõid suure rahalise ohvri, viies mu neuroloogi juurde, kes diagnoosis mul langetõve ehk epilepsia. Tänu ravile püsisid hood umbes neli aastat kontrolli all. Vahepeal käisin pioneeride teenistuskoolis ning sain julgustust teenida seal, kus kuulutajate järele on suurem vajadus.

Vanemad teadsid, kui suur on minu soov Jehoovat üha rohkem teenida. Kuna mu haigus oli enam-vähem kontrolli all, lasid nad mul kolida kodunt 200 kilomeetri kaugusele Michoacáni osariiki Zitácuarosse. See, et sain olla palju koos teiste pioneeridega, aitas mul täisajalist teenistust veelgi enam hindama hakata.

Pärast seda, kui olin kaks aastat Zitácuaros elanud, algasid krambihood uuesti. Kolisin õnnetuna tagasi koju vanemate juurde ning ma vajasin taas arstiabi. Käisin neuroloogi juures, kes ütles, et epilepsiaravimid, mida kasutan, mõjuvad halvasti mu maksale. Hakkasin otsima muid ravivõimalusi, sest meil polnud enam võimalik maksta spetsialisti konsultatsioonide eest. Mu seisund halvenes ning ma pidin pioneerteenistuse lõpetama. Iga hoog oli otsekui tagasilöök. Ent kui lugesin Lauluraamatut ja palvetasin Jehoova poole, leidsin lohutust ja sain jõudu (Laul 94:17–19).

Saavutan oma eesmärgi

Kõige hullemal perioodil oli mul kaks krambihoogu päevas. Siis tuli aga pöördepunkt. Hakkasin kasutama uut epilepsiaravimit, tänu millele jäid krambihood aina vähemaks. Niisiis alustasin 1995. aasta 1. septembril uuesti pioneerteenistust. Mu tervis püsis stabiilsena ning kui kaks aastat oli kulunud ilma ühegi krambihoota, andsin eripioneerteenistuse avalduse. See tähendas, et pidin veelgi rohkem kuulutustööle aega pühendama ja olema valmis teenima seal, kuhu mind saadetakse. Kui õnnelik ma küll olin, kui mind eripioneeriks määrati! Saavutasin eesmärgi, mille olin püstitanud lapsena.

2001. aasta 1. aprillil alustasin uut teenistusülesannet ühes väikeses paigas Hidalgo osariigi mägipiirkonnas. Praegu teenin väikeses linnas Guanajuato osariigis. Pean olema väga hoolas, et ma ei jätaks ravimeid võtmata ning puhkaksin piisavalt. Mul tuleb ka toidu suhtes väga valiv olla ning hoiduda rasvasest toidust, kofeiinist ja konservtoidust. Samuti püüan vältida vihastumist ja suurt muretsemist. Kindel režiim on mind suuresti aidanud. Selle aja jooksul, mil olen teeninud eripioneerina, on mind tabanud vaid üks krambihoog.

Kuna olen vallaline ja mul pole perekondlikke kohustusi, on mul hea meel, et saan oma teenistust jätkata. Mind lohutab see, et Jumal ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära meie teod ja armastuse, mida oleme osutanud tema nimele. Kui armastav ta küll on, et ei nõua meilt seda, mida me ei suuda anda! Selle mõistmine on aidanud mul olla tasakaalukam. Tean, et kui mul tuleb haiguse tõttu jälle pioneerteenistus katkestada, on Jehoova ikka minu südamesttuleva teenistusega rahul. (Heebrealastele 6:10; Koloslastele 3:23.)

See, kui saan iga päev oma usust teistele rääkida, tugevdab ka mind ennast. Samuti aitab see hoida meeles neid õnnistusi, mis Jumalal on meie heaks tulevikuks varuks. Piibel tõotab, et uues maailmas pole enam haigusi, „surma ... ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud”. (Ilmutuse 21:3, 4; Jesaja 33:24; 2. Peetruse 3:13.)

[Pildid lk 26]

Umbes 7-aastasena (üleval); 16-aastasena veidi pärast ristimist

[Pilt lk 27]

Koos sõbrannaga kuulutamas