Brasiilia kauboid

„Ärgake!” Brasiilia-korrespondendilt

VÕIB-OLLA paneb sind imestama, et kauboisid on ka Brasiilias, sest paljud seostavad neid enamasti Metsiku Läänega. Ometi võib kauboisid leida ka Argentinast, Brasiilia kõige lõunapoolsemast osariigist Rio Grande do Sulist ja Uruguayst, kus neid ratsakarjuseid gautšodeks kutsutakse. Ent isegi siis, kui gautšod kannavad traditsioonilisi pükse ning karjatavad rantšos hobusega veise- ja lambakarju, võivad nad erineda sellest, kuidas kauboisid üldiselt ette kujutatakse. Milline on nende ratsakarjuste päritolu?

Gautšode kujunemine on seotud koloniaalajaga. 19. ja 20. sajandil asus Lõuna-Brasiiliasse elama arvukalt Euroopa immigrante,  kes otsisid tööd ja elupaika. Need immigrandid tõid endaga kaasa aiakultuuri ja käsitööoskuse. Suur osa neist uustulnukatest sai ratsakarjusteks ehk gautšodeks, kes panid aluse omaette kultuurile. Nende järeltulijad peavad tänase päevani kinni paljudest esiisade traditsioonidest – nad armastavad süüa samu roogi nagu nende esiisad, kanda samasuguseid riideid ning põlvest põlve on kandunud ka armastus muusika, laulmise, tantsimise ja töötegemise vastu. Tutvugem kõigepealt sellega, mis huvitab paljusid – toiduga.

Grill-liha ja mate pole veel kõik

Gautšod on üldiselt suured lihasööjad. Kõige rohkem söövad nad grillitud lamba- või veiseliha, mis oligi algselt peamiseks toiduks pampades, kus loomi karjatati. Kõik, kes pole just taimetoitlased või kellel pole kõrge kolesteroolitase, sooviksid ehk siia tulles süüa traditsioonilist rodizio’t, mis kujutab endast üksteise järel pakutavaid liharoogasid, mida võib maitsta gautšo restoranides. Peale selle võib siin proovida midagi ka café colonial’ist. See on laud magustoitude ning veini, tee, kohvi ja muude jookidega. Kõige paremaks teeks peetakse siin matet ehk paraguai teed, mis on valmistatud paraguai iileksi lehepurust. Kuigi see tee on mõru maitsega, võib gautšosid näha seda rüüpamas igal ajal, eriti aga pärast sööki.

Igaühele ei pruugi siiski mõru mate meeldida. Sellegipoolest võib matet juues ja grill-liha maitstes koos sõpradega mõnusat olemist nautida.

 Gautšode rõivad ja muusika

Traditsioonilised gautšode püksid, pontšo, lai vöö, kaabu ja kaelarätt pärinevad neist päevist, mil gautšod veetsid suurema osa oma ajast väljas pampades. Raamat „Insight Guides–Brazil” ütleb: „Gautšode ainulaadset kultuuri seostatakse kindlalt Rio Grande do Suliga, kus tõmmunahalised ratsakarjused uitavad pampades ringi neile omaste laiade pükste, lõua alt kinnitatava kaabu, punase kaelaräti ja nahksaabastega.” Pidulikel sündmustel kannavad selle paiga naised tavaliselt mitmevärvilisi pikki kleite. Traditsioonilisi rõivaid kandvate gautšode tantsu meeldib vaadata nii kohalikele kui ka turistidele. Gautšode traditsioone – olgu siis tegemist toidu, riietuse või meelelahutusega – on mõjutanud paljud kultuurid ja seda mitte üksnes sisserännanud hispaanlaste, itaallaste, portugallaste ja sakslaste, vaid ka jaapanlaste, kreeklaste, liibanonlaste, poolakate, süürlaste, ukrainlaste, venelaste ja mõningate Aafrika rahvaste oma.

José Cláudio Paixão Côrtes, kes andis ajakirjale „Ärgake!” intervjuu, on uurinud gautšode rõivaid ja tantse ligikaudu viiskümmend aastat. Ta ütles, et gautšod hakkasid armastama muusikat varasematel aegadel, mil nad olid tihtilugu üksi. On arusaadav, et gautšole, kelle ainsaks kaaslaseks oli sageli vaid hobune, sai laulmine ja muusika tähtsaks elu osaks. Peale selliste keelpillide nagu bandžo ja kitarr hakkasid nad hiljem mängima ka akordionit. Erinevalt teiste maade noormeestest eelistavad paljud noored gautšod veel praegugi popmuusikale rahvamuusikat.

Lisaks laulmisele meeldib gautšodele ka tantsida. Gautšod, kes on kodupaigast kaugele kolinud, tunnevad oma tantsudest puudust. Peale tavaliste rahvatantsude tantsivad nad ka mõõkade ning õhus ringi keerutatavate kuulide ehk boladega esitatavat tantsu. Need savi-, kivi- või metallkuulid on kinnitatud nahkpaelte otsa, mis on teisest otsast omavahel kokku seotud. Niisuguste kuulidega on gautšodel tavaks ka loomi püüda, visates pallid neile jalgadesse, nii et loomad takerduvad nööridesse ja kukuvad maha.

Armastus oma maa vastu

Gautšo kultuur on säilinud tänase päevani Argentina ja Uruguayga piirnevas Brasiilia osas. Üks reisikiri ütleb: „Veel praegugi karjatavad gautšod legendaarsetes tuulistes pampades hobusega oma veiseid ja lambaid, mis kord Rio Grande do Suli rikkuse tõi.”

Grill-liha ja mate tee pole siiski ainsad, millest gautšode puhul rääkida. Gautšod on uhked ka oma maa ilu ja mitmekesisuse üle ning neil on kombeks naljatledes öelda, et kui Jumal lõi kuue päevaga maa, siis viis loomispäeva kulus tal Rio Grande do Suli peale.

Isegi linnas elavad ja töötavad gautšod tähtsustavad oma juuri. Olgu nad siis kas immigrandid või immigrantide järeltulijad, on nende taust kujundanud nad enesekindlateks, avameelseteks, julgeteks, abivalmiteks ja külalislahketeks.

Gautšod unistavad tihti endisest lihtsast karjuseelust. Ükskõik kas nad on kasvanud üles veiste ja hobuste seas või keset põllumaid, kus kasvatati maisi, viinamarju, kartulit, riisi, sojaube ja nisu, on nad oma kodupaika väga kiindunud. Praegu elavad paljud gautšod vaesuses ja neisse suhtutakse eelarvamusega. Gautšod, kes on aga uurinud Jehoova tunnistajatega Piiblit, teavad, et varsti saab kogu maast rahulik paradiis. Selline lootus võib olla ka sinul (Luuka 23:43; 2. Peetruse 3:13; Ilmutuse 21:1–4).

 [Kast/pildid lk 26]

Kuidas valmistada kahte põhilist gautšo rooga

GRILL-LIHA

2 kilogrammi loomaliha ja 500 grammi jämesoola

Aja liha vardasse ja maitsesta soolaga. Aseta liha tule kohale. Hoia rasvasemat poolt all, kuni see pruunistub ning pööra seejärel liha ümber. Kasutada tuleks liha, millel on veidi rasva, sest kui rasv sulab, imbub see läbi liha, tehes selle maitsvamaks ja pehmemaks. Võib kasutada ka sea-, linnu- ja lambaliha. (Neljale inimesele.)

RIIS PÄIKESE KÄES KUIVATATUD SOOLALIHAGA

500 grammi päikese käes kuivatatud loomaliha, 200 grammi hakitud sibulat, 0,6 detsiliitrit õli, 6 detsiliitrit vett, 500 grammi toorest riisi ja 2 purustatud küüslauguküünt

Pese liha ja leota vees umbes kaheksa tundi. Vaheta vett mitu korda. Lõika liha väikesteks tükkideks ning prae pannil õlis koos küüslaugu ja sibulaga. Lisa toores riis ja sega hästi. Siis lisa vett ja lase segul keema minna. Seejärel vähenda kuumust ning sega aeg-ajalt, et kõik ühtlaselt läbi küpseks. Kui riis on pehme, sega see kahvliga kohevaks ning serveeri koos ubadega. (Neljale inimesele.)

[Pildid lk 24, 25]

Rio Grande do Sul

[Allikaviide]

Fotod väikestel piltidel: M.A. Decusati

[Pilt lk 26]

Gautšod rahvamuusika saatel tantsimas