Püüd toita ära miljard näljast

IGA päev jääb miljardil inimesel nälg kustutamata. Ent ÜRO on võtnud suuniseks selline kohutav olukord likvideerida.

„Olete teatanud, et teie prioriteediks on saada lahti äärmisest vaesusest.” Nii ütles ÜRO peasekretär Kofi Annan 2000. aasta 8. septembri istungjärgule kogunenud maailma mõjuvõimsaimatele isikutele. Nad olid tulnud kokku ÜRO Millenniumi tippkohtumiseks, mille käigus väljendas mitu tippjuhti avameelselt mõtteid vaeste probleemide kohta maailmas. „Äärmine vaesus on inimsusevastane nähtus,” ütles Brasiilia asepresident. Suurbritannia peaminister läks veelgi kaugemale: „Arenenud riikide nurjumiste hale jada Aafrikas on meie tsivilisatsiooni häbiplekk.”

Need kaks sõnavõtjat näitasid selgelt, et arenenud riigid on teinud endale häbi, suutmata saata korda seda, mis oleks nende võimuses, et toita nälgivaid inimesi. Tõendamaks oma soovi parandada kõigi maakera elanike elutingimusi, kohustusid tippkohtumisest osavõtjad astuma samme vastavuses sellekohase kaheksaosalise resolutsiooniga, milles mainitakse järgmist: „Me ei säästa oma jõudu, et vabastada kaasinimesed – mehed, naised ja lapsed – äärmisest vaesusest tingitud viletsatest ja ebainimlikest elutingimustest, mille käes praegu vaevleb üle miljardi neist. ... Lisaks otsustame vähendada aastaks 2015 poole võrra nende inimeste arvu maailmas, kelle sissetulek on alla dollari päevas, ning nende arvu, kes kannatavad nälga.”

Milliseid edusamme on tehtud selle 2000. aasta septembrikuus välja kuulutatud ülla eesmärgi poole pürgimisel?

Teod räägivad valjemini kui sõnad

Maailma Majandusfoorumi valitsustevaheline globaalne initsiatiivrühm asus aastal 2003 hindama, milliseid edusamme on seoses ÜRO millenniumideklaratsioonis sätestatuga tehtud. 2004. aasta 15. jaanuari ametlikus raportis tõdetakse: „Kõigi olulisemate eesmärkide osas on maailma püüded täielikult ebaõnnestunud.” Nälja kohta öeldakse raportis: „Probleem ei seisne selles, nagu ei jätkuks maailmas toitu – seda jaguks igaühele. Probleemiks on hoopis see, et olemasolev toit ja  küllaldane söögisedel jääb rahapuuduse käes kannatajatele kättesaamatuks.”

Vaesuse probleemi kohta öeldakse raportis kokkuvõtlikult: „Viletsas suutlikkuses on praegu süüdi eeskätt valitsused – nii rikkad kui vaesed. Ent rikaste riikide välja töötatud maailma majandussüsteem seab vaeseimad riigid pahatihti ebasoodsasse olukorda. Hoolimata vohavast retoorikast, ilmutavad jõukad maad vähe huvi selle süsteemi reformimise vastu või vaesematele riikidele mõeldud arenguabi olulise suurendamise vastu.” Sellisele etteheitele vaatamata jätkavad poliitikud pigem väitlemist kui tegutsemist, iga valitsus aga edendab osavaid võtteid appi võttes vaid iseenda huve. Maailma vaestel aga jääb kõht ikka tühjaks.

Maailma Majandusfoorumi infoleht pealkirjaga „Sõnadest tegudeni” hoiatab, et „juhul, kui rahvusvahelist kaubanduspoliitikat ei muudeta, kui riikide poliitika ei keskendu nälja likvideerimisele ja kui kohalikke jõupingutusi ei mitmekordistata, hakkab süvenev näljahäda haarama tohutu suuri inimasustusega regioone”. Kellel siis oleks tarvis poliitikat parandada ja „kohalikke jõupingutusi mitmekordistada”? Nendelsamadel valitsustel, kes aastal 2000 avalikult deklareerisid oma kindlat otsust leevendada kogu inimkonna olukorda.

Üks täitmata lubadus toob pettumuse, terve rida täitmata lubadusi tekitab usaldamatuse. Jätnud pidamata oma sõna hoolitseda vaeste eest, tulebki maailma valitsustel seista silmitsi usaldamatusega. Ühes vaeses Kariibi regiooni riigis elav viie lapse ema suudab toita oma peret vaid korra päevas. Ta sõnab: „Muretsen vaid selle pärast, kuidas pere söönuks saaks. Pole vahet, kes on võimul. Mitte ükski võimukandja pole meid aidanud.”

Piiblikirjutaja Jeremija ütleb: „Ma tean, Jehoova, et inimese tee ei olene temast enesest, ei ole ränduri käes juhtida oma sammu!” (Jeremija 10:23). Inimvalitsuste võimetus lahendada vaeste probleeme vaid kinnitab seda Piibli tõdemust.

Kuid Piibel näitab selgelt, et on üks valitseja, kel on inimkonna probleemide lahendamiseks nii väge kui ka tahet. Kui see valitseja hakkab inimeste eest hoolt kandma, ei tule mitte kellelgi enam iial nälgida.

Alus lootuseks

„Kõikide silmad ootavad sind ja sina annad neile nende roa omal ajal” (Laul 145:15). Kes on see, kes hoolitseb inimeste toiduvajaduse eest? Meie Looja Jehoova Jumal. Kuigi inimsugu on juba tuhandeid aastaid vaevanud näljahädad ja muud probleemid, on Jehoova olnud alati inimestest huvitatud. Ta on jälginud inimvalitsuste nurjumisi ning tema Sõnast Piiblist võib näha, et ta asendab need peagi omaenda valitsusega.

Jehoova ütleb: „Mina olen seadnud oma kuninga Siionile, oma pühale mäele!” (Laul 2:6). See teadaanne universumi kõrgeimalt võimukandjalt annab alust lootuseks. Inimvalitsejate püüded oma alamaid aidata on tihtilugu ebaõnnestunud, ent Jumala määratud Kuninga Jeesus Kristuse valitsus toob maakera vaeseimatele inimestele ennenägematult suurt kasu.

Selle Kuninga vahendusel toidab Jehoova ära kõik näljased. „Vägede Issand valmistab ... kõigile rahvaile võõruspeo rammusate roogadega,” öeldakse kirjakohas Jesaja 25:6 (P 1997). Jumala Kuningriigis, mille valitsejaks on Kristus, pole kunagi kosutavast toidust puudust, elagu inimesed millises paigas tahes. Piibel ütleb Jehoova kohta: „Sina avad oma käe ja täidad kõik, mis elab, hea meelega!” (Laul 145:16).

[Väljavõte lk 13]

„Arenenud riikide nurjumiste hale jada Aafrikas on meie tsivilisatsiooni häbiplekk.” (Suurbritannia peaminister Tony Blair)

[Pilt lk 12]

ETIOOPIA: Selles riigis sõltub toiduabist umbes 13 miljonit inimest, nende seas ka laps ülal pildil

[Pilt lk 12]

INDIA: Need õpilased saavad koolis süüa

[Piltide allikaviited lk 12]

Ülal: © Sven Torfinn/Panos Pictures; all: © Sean Sprague/Panos Pictures