Miks nii paljud elavad hirmus?

HIRM hoiab tänapäeval kogu inimkonda oma haardes. See on nähtamatu, kuid siiski tajutav meeleolu, atmosfäär, mis mõjutab peaaegu igat inimest, ehkki seda ei panda sageli tähele. Mis on sellise õhkkonna loonud? Mis tekitab inimestes hirmu, kui nad kodunt lahkuvad? Miks ei tunne paljud end turvaliselt töökohal? Miks muretsevad nii paljud oma laste turvalisuse pärast? Millised ohud võivad tekitada hirmu isegi kodus?

Muidugi võib hirmutundel olla palju põhjusi, kuid järgnevalt pöörame tähelepanu neljale levinud ohule: vägivallakuriteod linnades, seksuaalne ahistamine, vägistamine ja perevägivald. Esmalt uurigem sellist valdkonda nagu vägivald linnades. See teema on praegu eriti ajakohane, sest peaaegu pool maailma rahvastikust elab linnades.

Ohud, mis varitsevad linnades

Esimesed linnad ehitati ilmselt selle mõttega, et nad kaitset pakuksid, kuid praegusajal peavad paljud inimesed linnu ohupiirkondadeks. Paigad, kust varem varju otsiti, tekitavad nüüd hoopis hirmu. Rahvarohked linnad on ideaalsed tänavaröövlite tegutsemispaigad ja nii mõneski linnas on lausa ohtlik siseneda  vaeste linnaosadesse, kus on kehv tänavavalgustus ja vähe politseinikke.

Need kartused pole sugugi liialdatud, sest kohutavalt suur hulk inimesi sureb vägivaldset surma. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni aruande kohaselt kaotab kogu maailmas vägivaldse rünnaku tagajärjel oma elu 1,6 miljonit inimest aastas. Aafrikas on iga 100 000 inimese kohta 60,9 vägivaldse surma juhtumit aastas.

Paljusid inimesi, paiku ja organisatsioone, keda polnud varem põhjust karta, peetakse nüüd ohtlikeks. Näiteks sisendavad hirmu paljud mänguväljakud, koolid ja kauplused, kus esineb rohkesti kuritegevust. On olnud juhtumeid, kus religioonijuhid, sotsiaaltöötajad ja õpetajad – isikud, kes eeldatavasti peaksid kaitset pakkuma – on inimeste usalduse reetnud. Teadaanded sellest, et mõned neist lapsi kuritarvitavad, tekitavad vanemates kõhklusi, kas tasub üldse oma lapsi teiste hoolde jätta. Politseilt oodatakse samuti kaitset, kuid mõnes linnas on politseinike seas väga levinud korruptsioon ja võimu kuritarvitamine. Mis „julgeolekujõududesse” puutub, siis mitmel maal ei lähe rahval meelest kodusõjad, kus nende lähedased inimesed kadusid pärast seda, kui sõjaväelased olid nad kinni võtnud. Mitmel pool maailmas on politsei ja sõdurid selle asemel et hirmu leevendada, seda vastupidi veelgi süvendanud.

Raamat „Citizens of Fear–Urban Violence in Latin America” ütleb: „Ladina-Ameerika pealinnade kodanikud elavad alalises hirmus, sest see piirkond on üks ohtlikumaid maailmas. Sel tohutult suurel alal tapetakse igal aastal umbes 140 000 inimest ning otseselt või kaudselt on vägivalla ohvriks langenud kolmandik kodanikest.” Mitmel pool maailmas korraldatakse pealinnades sageli protestimeeleavaldusi. Kui mõni selline miiting vägivaldseks muutub, kasutavad paljud rahutuste aja ära ning hakkavad poode rüüstama, nii et tekib üleüldine kaos. Inimesed, kes linnas äriga tegelevad, võivad kergesti vihaste rahvahulkade ohvriks langeda.

Paljudes maades on kujunenud olukord, kus vaeste ja rikaste elatustaseme vahel haigutab määratu kuristik, mis tekitab käärivat pahameelt. Vaeste hordid, kel ei jätku põhilisigi elatusvahendeid, on seetõttu eliidi eksklusiivsetesse elurajoonidesse rüüsteretki korraldanud. Igas linnas seda veel juhtunud pole, kuid olukord näib olevat võrreldav viitsütikuga pommiga, mis varem või hiljem plahvatab.

Hirm varaste ja meeleavaldajate ees on juba piisavalt kõhedusttekitav, kuid on teisigi ohte, mis hirmu atmosfääri vaid suurendavad.

Painav hirm seksuaalse ahistamise ees

Miljonitele naistele on vilistamine, nilbed žestid ja iharad pilgud igapäevaseks õudusunenäoks. Ajakiri „Asia Week” ütleb: „Küsitlused näitavad, et neljandik Jaapani naistest on avalikus kohas seksuaalset ahistamist kogenud, kusjuures 90% neist juhtumitest on aset leidnud rongis. ... Vaid 2% ohvritest on ahistamise korral midagi ette võtnud. Enamik märkis oma vaikimise põhjuseks hirmu ahistaja reaktsiooni ees.”

Seksuaalne ahistamine on hüppeliselt kasvanud Indias. „Ükskõik millal naine ka tänavale ei astuks, haarab teda kartus,” räägib üks naisajakirjanik. „Igal sammul kohtab ta mõnitavat  alandamist ja kuuleb siivutuid märkusi.” Ühes India linnas, mille elanikud tunnevad uhkust oma suhteliselt turvaliste tänavate üle, antakse aga teada järgmist: „[Selle linna] tänavatel küll probleeme pole, kuid seda ei saa öelda büroode kohta. ... 35 protsenti küsitletud naistest väitis, et neid on seksuaalselt ahistatud töökohal. ... 52 protsenti naistest lausus, et kuna nad kardavad töökohal seksuaalse ahistamise ohvriks langeda, eelistavad nad pigem madalapalgalisi töökohti, ... kus nad ei pea meestega kokku puutuma.”

Hirm vägistamise ees

Naisi ähvardab midagi enamat kui vaid enesest lugupidamise kaotamine. Seksuaalse ahistamisega kaasneb mõnikord ka vägistamisoht. Teadupärast on vägistamine kuritegu, mida paljud naised kardavad isegi rohkem kui tapmist. Naine võib leida end äkitselt ihuüksinda paigast, kus teda valdab hirm, et keegi võib teda ära kasutada. Ta vaatevälja võib ilmuda mees, keda ta ei tunne ega usalda. Ta süda taob rinnus, kui ta püüab palavikuliselt olukorda hinnata. „Mis tal mõttes on? Kuhupoole ma jooksen? Kas ma peaksin karjuma?” Kui selliseid olukordi tuleb ette sageli, jätab see kahtlemata naise tervisele oma jälje. Selliste hirmude tõttu ei soovi paljud linnapiirkonda elama asuda ega isegi linnades käia.

„Hirm, äng ja mure kuuluvad paljude linnas elavate naiste igapäevaelu juurde,” ütleb raamat „The Female Fear”. „Hirm vägistamise ees tekitab naistes tunde, et kogu aeg tuleb olla valvel, ärgas ja tähelepanelik; see kartus tekitab äreva pinguloleku, kui keegi neil kannul kõnnib, eriti õhtul hilja. See on ... tunne, millest naised kunagi päris vabaks ei saa.”

Vägivaldsete kuritegude ohvriks langeb palju naisi. Hirm vägivalla ees mõjutab aga peaaegu kõiki naisi. ÜRO 2000. aasta maailma rahvastiku aruandes öeldakse: „Üle kogu maailma on vähemalt üht kolmandikku naistest pekstud, sunnitud seksuaalvahekorda astuma või mõnel muul viisil vääriti koheldud – kusjuures ründajaks on kõige sagedamini olnud keegi tuttav.” Kas hirmu atmosfäär on tunginud veelgi kaugemale? Kui sageli tuleb ette seda, et inimesi valdab hirm isegi omas kodus?

Hirm perevägivalla ees

Oma naise salajas peksmine, et teda endale alluma sundida, on laialt levinud ränk ülekohus, mida on paljudes kohtades hakatud alles viimasel ajal kuriteoks pidama. Ühes Indias avaldatud teadaandes märgiti, et „vähemalt 45 protsenti India naistest on mees löönud või lausa peksnud”. Perevägivald seab ohtu paljude inimeste tervise kogu maailmas. Föderaalse Juurdlusbüroo andmetel saab Ühendriikides vanusegrupis 15–44 aastat perevägivalla tõttu vigastada rohkem naisi kui autoavariide, röövide ja vägistamiste tagajärjel ühtekokku. Abikaasa väärkohtlemine on seega midagi palju tõsisemat kui vaid juhuslik sõnavahetus, mis lõpeb kerge käsikähmlusega. Paljud naised peavad kodus pidevalt oma elu ja tervise pärast hirmul olema. Üks Kanadas korraldatud riiklik küsitlus näitas, et kolmandik perevägivalla all kannatavaid naisi on mingil ajal kartnud oma elu pärast. Ameerika Ühendriikides jõudsid kaks teadurit järeldusele: „Kodu on naiste jaoks kõige ohtlikum paik, kus pannakse sageli toime julmusi ja piinamisi.”

Miks nii paljud naised ohtlikke suhteid siiski jätkavad? Paljud imestavad selle üle, miks nad abi ei otsi või ära ei lähe. Kuid enamikul juhtudel hoiab neid lõksus hirm. Öeldakse, et hirm on perevägivallale väga omane. Võimutsev mees hoiab tavaliselt vägivalla abil naist oma kontrolli all ning sunnib ta surma ähvardusel vaikima. Isegi kui väärkohtlemise ohvriks langenud naisel jätkub julgust abi otsida, ei pruugi ta seda alati saada. Üheks põhjuseks on ühiskonnas levinud suhtumine – seda isegi nende inimeste seas, kes üldiselt vägivalla  vastu on –, et abielumeeste vägivallateod pole nii tõsised või et neid võib ignoreerida või õigustada. Samuti võib oma naist karmilt kohtlev mees väljaspool kodu käituda väga meeldivalt. Sageli ei suuda sõbrad seda uskuda, et ta oma naist peksab. Kuna vägivalla ohvreid tihti ei usuta ning neil pole kuskile põgeneda, tunnevad paljud naised, et neil pole teist valikut kui elada alalises hirmus.

Kui vääralt koheldud naine suhte lõpetab, langeb ta mõnikord teist liiki ahistamise ohvriks, milleks on jälitamine. Põhja-Ameerikas Louisiana osariigis üle tuhande naise seas hiljuti korraldatud uurimus näitas, et 15 protsenti neist oli jälitatud. Kujutle vaid sellise jälitamisega kaasnevat hirmu. Esmalt keegi ähvardab sind ning seejärel näitab end ikka ja jälle kõikjal, kuhu sinagi lähed. Ta helistab sulle, käib sul järel, luurab ning ootab sind igal pool. Ta võib koguni su lemmiklooma ära tappa. See on täielik terror!

Võib-olla pole sa pidanud taluma sellist hirmu. Kuid mil määral hirm su igapäevaelu mõjutab?

Kas hirm mõjutab su käitumist?

Kuna hirm valitseb kõikjal, ei pruugi me tähelegi panna, kui paljusid meie igapäevaseid otsuseid see suunab. Kui tihti mõjutab hirm sinu käitumist?

Kas sina või su pereliikmed väldite vägivalla kartuses hilja õhtul üksi koju tulekut? Kas hirm mõjutab seda, kui palju sa ühissõidukeid kasutad? Kas tööle ja tagasi koju sõitmise ohtlikkus on mõjutanud seda, kus sa töötad? Või kas hirm töökaaslaste või potentsiaalsete klientide ees on määranud su töökohavaliku? Kas hirm avaldab mõju su seltskondlikule elule või meelelahutusele? Kas hirm korda rikkuvate joodikute või kampade ees on pannud sind loobuma mõttest minna mõnele spordiüritusele või kontserdile? Kas hirm mõjutab sind koolis? Hirm selle ees, et lastest võivad saada õiguserikkujad, mõjutab paljusid vanemaid lastele kooli valides, ning just hirm ajendab paljusid vanemaid oma lastele autoga järele minema, selle asemel et lasta neil koolist koju tulla jalgsi või ühissõidukiga.

Tõepoolest, hirm hoiab oma haardes kogu inimkonda. Hirm vägivallategude ees on tegelikult saatnud inimesi läbi kogu ajaloo. Kas me võime loota, et midagi tõesti muutub? Kas hirmust vabanemine on vaid tühipaljas unistus? Kas meil on põhjust oodata sellist aega, kui keegi ei pea enam midagi halba kartma?