Tõe ilu tõi mind Looja juurde

JUTUSTANUD TSUYOSHI FUJII

AASTAID tagasi avanes mulle harukordne võimalus. Olin Ikenobo lilleseade koolkonna direktori Ikenobo Sen’ei assistent ning pidin seadma lilli ühes elegantses ruumis Tokyo keisripalees. Töötasime range järelevalve all. Selles pingelises õhkkonnas pidin jälgima, et ma ainsatki veetilka maha ei pillaks. See oli mu lilleseadjakarjääri tippsündmusi. Lubage mul jutustada, kuidas ma üldse sellel alal tegutsema hakkasin.

Olen sündinud aastal 1948 Jaapanis Nishiwaki linnas, mis asub Kobest loodes. Juba väikesest peale lummas mind nelja aastaaja muutuv ilu, nagu see avaldus lilledes. Mind kasvatas vanaema, kes oli harras budist, ja seepärast ei mõelnud ma kunagi, et võiks olemas olla Looja.

Ema õpetas ja õpetab praegugi minu kodulinnas ikebanat ehk lilleseadmiskunsti. Jaapanis on ikebana ehk kado (lillede tee) väga lugupeetud kunstiharu. Kuigi ema mulle lilleseadmist kunagi otseselt ei õpetanud, avaldas tema eeskuju mulle siiski suurt mõju. Kui saabus aeg otsustada, mida ma tulevikus teen, soovisin hakata õppima lilleseadet. Õpetaja ja ema soovitasid mõlemad mulle tavalist ülikoolikursust, kuid mina otsustasin kõhklemata Ikenobo kooli kasuks. Ikenobo on Jaapani vanim lilleseade koolkond. Sain kooli sisse ja õppisin neostust tõsise huviga.

Andun ikebanakunstile

Ikebana, jaapani traditsioonilise kunsti läbivaks teemaks on elu. Lubage mul selgitada. Lilled, mis seisavad lillepoes anumas, võivad olla ilusad vaadata. Aga millist muljet avaldavad nad võrrelduna väikeste taimedega, mis õitsevad aasal, või puudega, mis õilmitsevad mägedes? Looduslikus keskkonnas tajume nendes elu ja aastaaegu, ning see puudutab hulga tõenäolisemalt meie sisimaid tundeid. Ikebana ongi loodusilu väljendusvahend lillede ja muude taimede kaudu, ning selle kunstilises motiivis kajastuvad inimese sügavamad tundeelamused.

Oletame näiteks, et te soovite edasi anda sügise meeleolu. Võite selleks kasutada sügislilli, nagu emajuurt ja kõrget kuldpalderjani, ning sügisesi puulehti. Kas soovite lisada kompositsioonile värskendava tuuleõhu varjundi? Seda aitavad saavutada paar hiina siidpöörise vart, mis õrnalt heljudes tekitavad vaatajas ettekujutuse sügisesest tuulevinust. Ikebanakunst tõmbas mind võimsa jõuga enda poole. Enda väljendamine lilledest ja muudest taimedest vaasi kompositsioonide loomise kaudu pakkus mulle sügavat rahuldust.

Suur pere

Ikebanal kui dekoratiivkunstil on 500 aasta pikkune ajalugu. Ikebana koolkondades kehtib  süsteem, mille kohaselt koolkonna reeglid määrab direktor. Tema ametikoht on pärandatav ning tal on otsekui patriarhaalne võim oma suure õpilaspere üle. Kunstitraditsioonide edasikandjana peab ta järgmisele põlvkonnale pärandama niihästi traditsioonid kui ka uued stiilid, mis ta on rajanud oma ajastut silmas pidades.

Jaanuaris 1971, kui olin Ikenobo kooli lõpetanud ja läbinud ka kaheaastase kado-tehnika kursuse, alustasin tööd Ikenobo sihtasutuses. Kavandasin ja korraldasin sihtasutuse ikebananäitusi kogu Jaapanis. Samuti reisisin koos direktoriga mööda riiki kui üks tema assistente kunstitööde loomisel.

Mul on tänaseni meeles, kuidas ma seisin direktori assistendina esimest korda Fukuoka spordikeskuses laval, kus ta demonstreeris lilleseadmist. Tuhandete inimestega silmitsi seistes olin hirmust kange. Koolutasin varsi ja lõikasin oksi, mida ma üldsegi poleks pidanud tegema. Ent direktor pööras selle kõik sõbralikult naljaks, samal ajal publikule oma töö võtteid selgitades. See võttis mul pinget vähemaks.

Käisin direktoriga lilli seadmas ka siis, kui Jaapanisse saabus riiklikeks pidupäevadeks kuulsaid isikuid välismaalt. Ühe niisuguse sündmusega seoses töötasingi keisripalee elegantses ruumis, millest ma alguses jutustasin.

Hiljem, kui rajati Ikenobo väljaõppekeskus, mille eesmärk oli anda täiendkoolitust õpetajatele üle kogu riigi, sain vastutusrikka töö seoses õpetamise ning õppekavade, -raamatute ja -filmide koostamise juhendamisega ligikaudu 200 000 kursuslase tarvis, kes õppisid keskuse 300 allasutuses Jaapani eri paigus. Reisisin kogu riigi läbi, et kursust juhendada. Ikenobo koolil on allasutusi ka mere taga, seepärast reisisin mitu korda aastas Taiwanisse. Sel moel pälvisin direktori usalduse ja töötasin vastutusrikkal kohal.

Mulle meeldis mu töö, ometi polnud ma eluga päris rahul. Ilusa kunsti varjus pandi toime palju sellist, mis polnudki nii ilus. Kursuslaste hulgas oli kadetsemist, mis omakorda viis laimujuttude levitamiseni. Kohalikud õpetajad tulid tihti minult nõu küsima. Ent organisatsioonis, kus põlised kombed ja võimuohjad on tugevad, ei sõltunud paljud asjad minust. Siiski püüdsin teha oma parima, et need paljud kursuslased, kes tõesti armastasid ikebanakunsti ning tundsid õpingute vastu siirast huvi, võiksid õppida rõõmuga.

Esimene kokkupuude tõega

Mulle ei meeldinud religioon, sest mulle tundus, et usk pimestab inimeste mõistuse. Pealegi olin näinud nii palju silmakirjalikkust nende hulgas, kes räägivad rahust ja õnnest. Seevastu mu naine Keiko oli lapsest saati tõde otsinud. Ta oli tundnud huvi erinevate uskude vastu ja kuulanud nende õpetusi, kuid ükski neist polnud tema vaimset nälga kustutanud.

Kui siis üks Jehoova tunnistaja meile külastuse tegi, nõustus Keiko piiblikursusega. Ta jutustas ka mulle kõigest, mis ta õppis ja mis talle muljet avaldas. Kuigi see kõlas meeldivalt, ei jaganud ma tema vaimustust.

Sellegipoolest rääkis Keiko mulle endist viisi väga veendunult sellest, mida ta oli Piiblist õppinud. Kui ma reisile läksin, poetas ta mulle alati paar piiblilist ajakirja kotti. Aga ma ei lugenud neid; olin kõvasti kinni selle küljes, mis ma aastatega olin saavutanud. Olime äsja maja ostnud ja millegipärast arvasin, et kui ma Piibli õpetused omaks võtan, pean majast loobuma. Samal ajal edenes Keiko kiiresti ja rakendas oma uskumusi ellu. Tundsin end kõrvalejäetuna ja üksikuna. Teadsin küll, et Keiko räägib õigust, ometi sain tema vastaseks.

 Poolt ja vastu

Tulin töölt alati küllalt hilja, aga neil õhtutel, kui Keiko käis Jehoova tunnistajate koosolekutel, tulin sihilikult veelgi hiljem. Isegi kui ma alles kella kahe-kolme paiku öösel koju jõudsin, oli Keiko üleval ja ootas mind, et rääkida, mis päeva jooksul oli juhtunud, näidates sellega, et ta hoolib minust. Siiski ei saanud ma leppida mõttega, et mu pere viibib mõni tund kodust ära kristlikel koosolekutel. Tugevdasin veelgi oma vastuseisu ja hakkasin rääkima lahutusest. Keiko jäi endale kindlaks.

Ma ei suutnud mõista, mis Keikoga lahti on. Hoolimata meie pingelisest suhtest ja oma astmahoogudest, oli ta kõiges, mis ta tegi, nii rõõmus. Just tema siirus ja malbus olid need omadused, mis mind alguses tema juures köitsid. Seetõttu olingi mures, kui ta hakkas Piiblit uurima, sest kartsin, et ta laseb ennast petta.

Keiko rakendas hoolega seda, mida ta õppis, ning püüdis olla hea abikaasa ja ema. Olin küll tema usu vastu, aga käisin siiski vahetevahel koos temaga kristlikel koosolekutel ja kokkutulekutel, kui ta mind väga palus. Võib-olla sellepärast, et olin Keiko üle uhke.

Samal ajal olin armukade Jehoovale. Kui nägin, kuidas Keiko ennast muuta püüab, mõistatasin, miks küll Piibli õpetused inimestele nii tugevat mõju avaldavad. „Miks on mu naine valmis igasugu raskusi kannatama Jehoova pärast?” mõtlesin.

Peagi hakkasid mõned kristlikud vennad Keiko kogudusest mind külastama. Mul polnud mingit kavatsust nendega tegemist teha. Samas tahtsin teada, miks on Keikol selline meelerahu. Lõpuks sai uudishimu minust võitu ja ma nõustusin Piiblit uurima. Kui sain nende inimestega paremini tuttavaks, tajusin nende juures midagi värskendavat. Tänu iganädalasele õppimisele jõudis Piibli tõde aegamisi mu südamesse ja mu vaated avardusid.

Looduse ja tõe ilu

Kui püüdsin ikebana kaudu looduse ilu ja vägevust väljendada, valmistas mulle meelehärmi see, kuidas selle suursugusust edasi anda. Kui õppisin, et Jehoova on imelise looduse loonud, sain aru, milles asi. Kuidas võikski tühipaljas inimene Looja kunstiosavusega võistelda? Jehoova on Suurim Kunstnik! Kuid teda jäljendada püüdes hakkasin märksa paremaid lilleseadeid tegema. Pärast seda, kui olin hakanud Piiblit uurima, ütlesid inimesed, et mu tööd on muutunud – et jõulisusele on lisandunud õrnus.

Piibli tõed aitasid mul mõningatest asjadest esmakordselt aru saada. Kui õppisin, et selle maailma valitseja Kurat-Saatan on praegusaja kannatuste taga ning et meie süda on reetlik Aadamalt päritud patu tõttu, sain viimaks aru, mis maailmas õigupoolest toimub (Jeremija 17:9; 1. Johannese 5:19). Õppisin, et Jehoova on rahu Jumal, kes on rikas armastusest, õiglusest, jõust ja tarkusest (5. Moosese 32:4; Roomlastele 11:33; 1. Johannese 4:8; Ilmutuse 11:17); et Jumal saatis armastusest Jeesuse meie eest surema (Johannese 3:16; 2. Korintlastele 5:14); ning et saabub aeg, mil kannatusi ja surma ei ole enam (Ilmutuse 21:4). Nende tõdede ilu lummas mind. Lisaks sellele panin tähele, et Jehoova tunnistajad elavad Jeesuse õpetuse järgi „armasta oma ligimest nagu iseennast”. See veenis mind, et neil on õige religioon (Matteuse 22:39).

Takistus

Kui tõde mu südames juurdus, seisis mu ees üks proovikivi. Olin varemalt vajaduse korral direktori asemel matustel budistlikke rituaale täitnud. Nüüd, kui kavatsesin Jehoovale pühenduda, oli see mulle katseks. Tegin otsuse, et ma ei võta osa budistlikust kombetalitusest (1. Korintlastele 10:21). Selgitasin direktorile lugupidavalt, et kavatsen peagi ennast ristida lasta ning et olen otsustanud, et  ei osale mitte ühelgi muul usutalitusel, isegi kui mu töö seda nõuaks. Direktor ütles, et tal pole midagi selle vastu, et saan kristlaseks, ning et ma võin usuküsimuses toimida oma äranägemist mööda. Selline vastus oli mulle meeldivaks üllatuseks. Olin arvanud, et pälvin tema halvakspanu ja jään oma töökohast ilma.

Takistus oli kõrvaldatud ja ma lasin ennast Jehoovale pühendumise märgiks ristida. See toimus kristlikul kokkutulekul 1983. aasta juunis, üks aasta pärast seda, kui olin hakanud Piiblit uurima. Kui olin ristitud, ootas mind basseini ääres Keiko, lai naeratus näol ja pisarad silmis. Minugi silmis olid pisarad ja me tänasime koos Jehoovat meie ühise õnne eest.

Loobun karjäärist

Direktor oli minu kui pühendunud kristlase seisukohtadesse väga mõistvalt suhtunud. Püüdsin nüüd oma tööülesandeid veelgi kohusetundlikumalt täita. Samal ajal üritasin ilmalikku tööd ja kristlikku elu tasakaalus hoida. Seitsme aasta vältel osalesin mitu korda aastas suuremal määral kristlikus teenistuses.

Samas pidin tõsiselt mõtlema oma ainsa poja vaimsusele ja Keiko halvenevale tervisele. Mõistsin, et mul on vaja perekonnale rohkem aega pühendada. Soovisin ka Kuningriigi huvid elus esikohal hoida. Nendest vajadustest ja soovidest ajendatuna rääkisin palves Jehoovale ikebanameistri karjääri lõpetamisest. Direktor mõistis, et olen oma otsuse teinud, ega takistanud mul oma ametikohast loobuda, mida tegin juulis 1990, olles 42-aastane.

Aitan teistel näha tõe ilu

Varsti pärast ameti mahapanekut hakkasin täisajaliseks jumalateenijaks, sest soovisin aidata teistelgi tõde leida. Praegu õpetan üks päev nädalas lilleseadet, mis on vaba ikenobostiili piirangutest. Mul on eesõigus teenida kogudusevanemana ning Keiko teeb pioneeritööd, kusjuures tema astmahood on harvenenud. Meie poeg on nüüd abielus ning teenib abilisena ühes naaberkoguduses. Me kõik oleme väga rõõmsad selle üle, et saame terve perena Jehoovat teenida!

Ootan seda aega, mil saan Jeesus Kristuse kuningriigivalitsuse all elades oma aia taimedest kauneid lilleseadeid teha. Mul on siiras soov koos oma kallite pereliikmetega kiita igavesti Jehoova, kogu ilu Looja aulist nime.

[Pilt lk 23]

Koos naisega ning meie poja perega

[Pildid lk 23]

Ikebana kaudu väljendab lilleseadja oma tundeid, mida looduse ilu temas tekitab