Päevalill – kaunis ja kasulik

„Ärgake!” Šveitsi-korrespondendilt

KAS pole tõsi, et päikesepaistelised päevad teevad meid rõõmsaks! Pole siis ime, et inimesi kogu maailmas rõõmustavad ka päikeseketast meenutavad päevalilled. Kui juba üksainus aias õitsev rõõmsailmeline päevalill võib tuju tõsta, kui palju enam teeb seda siis suur kollane õieväli!

Kas sa aga tead, kuidas see rõõmsavärviline õis nii populaarseks sai? Kas see lill end ka tegelikult päikese poole pöörab? Ja kas päevalill on tõesti kasulik?

Reis ümber maailma

Päevalille algne kodu ulatus Kesk-Ameerikast praeguse Lõuna-Kanada aladeni, kus indiaanlased neid kasvatasid. Pärast seda, kui hispaania maadeuurijad selle lille üle Atlandi ookeani viisid, levis see kiiresti kogu Lääne-Euroopas. Alguses kasvatati päevalille nii botaanika- kui ka eraaedades lihtsalt ilutaimena, ent 18. sajandi keskpaiku hakati hindama ka päevalille seemneid, mida peeti delikatessiks. Peale selle kasvatati päevalilli tollal ka lehtede ja õite pärast, millest valmistati palavikku alandavat teed.

1716. aastal hankis üks inglane loa pressida päevalilleõli kudumis- ja parkimistööstuse tarbeks. Ometi jäi päevalilleõli ülejäänud Euroopale peaaegu tundmatuks kuni  19. sajandini. On küll tõsi, et Venemaa tsaar Peeter I tõi 1698. aastal Hollandist päevalilleseemneid kaasa, kuid kaubanduslikul eesmärgil hakati Venemaal päevalilli kasvatama alles 1830. aastatel. Ei möödunud kaua, kui Venemaal Voroneži kubermangus toodeti tuhandeid tonne päevalilleõli. Päevalillede kultiveerimine levis peagi ka naabermaadesse Bulgaariasse, endisesse Jugoslaaviasse, Rumeeniasse, Ukrainasse ja Ungarisse.

Põhja-Ameerikas oli aga päevalillekasvatus soiku jäänud, sest sealsed kolonistid polnud nende taimede kasvatamist indiaanlastelt üle võtnud. Alles 19. sajandi lõpus tõid vene immigrandid päevalille kasvatamise traditsiooni sinna uuesti tagasi. Tänapäeval võib aga hiigelsuuri päevalillepõldusid leida kogu maakeral.

Lill, mis jälgib päikese kulgu

Kas päevalill pöörab tõesti oma pea päikese poole? Jah, päevalill on fototroopne, mis tähendab, et selle õiekorv ja lehed pööravad end päikese poole. Päevalill kooldub päikese poole kasvuhormooni auksiini mõjul, mida leidub suuremas koguses taime varjujäävas pooles. Pärast seda, kui päevalill on täiesti õide puhkenud, ei ole ta enam fototroopne, vaid selle pea on pööratud põhiliselt ida suunas.

Päevalille ladinakeelne nimi Helianthus annuus on tuletatud kreeka sõnadest, mis tähendavad ’päike’, ’lill’ ning ladina sõnast ’aastane’. Tavaliselt kasvavad päevalilled umbes kahe meetri kõrguseks, kuid mõned lillehiiglased võivad kasvada veel kaks korda kõrgemakski. Päevalille tugevat vart ja karedaid rohelisi lehti kroonib suur ümmargune kollaste keelõitega korvõisik. Kollased keelõied ümbritsevad keskel asuvaid tumedaid ja väiksemaid putkõisi. Nendest väiksematest õitest arenevadki pärast tolmeldamist söödavad seemned. Päevalille korvõisiku põhja läbimõõt võib olla 5 kuni 50 sentimeetrit ning see võib anda 100 kuni 8000 seemet.

Helianthus’e perekonnas on kümneid liike ning uusi sorte aretatakse aina juurde. Üldiselt kasvatatakse põllumajanduslikult vaid kahte liiki. Üks neist on Helianthus annuus ehk harilik päevalill, mida kasvatatakse peamiselt päevalilleõli saamiseks. Teist liiki, Helianthus tuberosus’t ehk maapirni, kultiveeritakse kartuleid meenutavate mugulate pärast, mida kasutatakse kariloomade söödana ning suhkru ja alkoholi tootmiseks.

Majanduslik kasu

Tänapäeval kasvatatakse päevalilli enamasti seemnete pärast, millest saab suurepärast õli. Päevalilleõli kasutatakse praadimisel, margariini tootmisel ning salatikastmena. Päevalilleseemned, mis sisaldavad 18 kuni 22 protsenti valku ja teisi toitaineid, on suure toiteväärtusega.

Paljudele inimestele meeldib süüa päevalilleseemneid, mis on kergelt röstitud ja soolatud. Päevalilleseemnetest tehtud jahu tarvitatakse küpsetamisel lisandina. Peale selle kuulub päevalilleõli ka šampoonide, huulepalsamite, kätekreemide, ihupiimade ja beebihooldusvahendite koostisesse. Päevalilleõli kasutatakse koguni mootoriõli tootmisel. Lisaks toidetakse päevalilleseemnetega linde ja väikseid loomi.

Päevalillepõld on mesilaste paradiis. Ühe hektari suurune päevalillepõld võib anda 25 kuni 50 kilogrammi mett. Kui päevalillekoristus on läbi, võib allesjäänud vartest, mis sisaldavad 43 kuni 48 protsenti tselluloosi, valmistada paberit ja muid tooteid. Ülejäägist saab väetist või kariloomadele silo.

Päevalill on tõesti inimkonnale suureks õnnistuseks. See lill on ka paljude kunstiteoste, näiteks Vincent van Gogh’i „Päevalillede” inspiratsiooniallikaks. Päevalilled toovad nii meie kodus kui aedades ellu päikesepaistet. See rõõmsailmeline lill ning tema kasulikkus võivad meenuda meile, kui loeme lauliku sõnu: „Palju oled sina, Jehoova, mu Jumal, teinud imetegusid ja mõelnud mõtteid meie kohta; ... neid [on] rohkem kui jõuab ära lugeda!” (Laul 40:6).