Imetlusväärsed meresanitarid

„Ärgake!” Fidži-korrespondendilt

Nad „venivad üliaeglaselt mööda põhja edasi või rajavad lurinal teed läbi orgaanilistest ainetest rikka muda. Neid on kõikjal tõusu-mõõna piirkonnast kuni ookeani sügavaimate osadeni. Liikudes mööda ookeanipõhja otsekui miniatuurne kari gnuusid karjamaal, toituvad nad rammusast pikkamööda ülalt alla langevast orgaanilisest hõljumist”. (Philip Lambert, Briti Columbia Kuningliku Muuseumi kuraator)

VÕIB tunduda üllatav, et keegi tagasihoidlikust meripurast ehk holotuurist nii lüüriliselt ja vaimustunult kõneleb. Seda organismi on iseloomustatud ka kui „peata kummivorstikest”. Kas on meripura ehk keerukam kui esialgu silmale paistab?

Visad rügajad

Meripurasid peetakse meritähtede ja merisiilikute sugulasteks. Ehkki nad paistavad olevat nälkjate moodi, on nad täiesti erinevad vees elavatest kojata tigudest. Seniajani on kindlaks tehtud üle 1100 meripuraliigi. Paljud neist – sealhulgas söödavad liigid – ei paista eriti millegi poolest silma. Kuid on ka väljapaistvalt eksootilise välimusega liike. Paljud liigid meenutavad oma kühmulise naha tõttu näsalisi kurke.

On üliväikseid, ent ka kuni viie meetri pikkuseid meripurasid, kuid enamik neist on 10–30 sentimeetri suurused. Arvestuste järgi moodustavad meripurad 8000 meetri sügavusel elavate organismide kogumassist rohkem kui 90 protsenti, mistõttu nad on mõne ookeanisüviku domineerivad organismid. Kuigi valdav osa neist elab merepõhjas, suudab mõni süvamereliik ka ujuda.

Meripurasid leidub kõigis maailma ookeanides, kus nad on ühtesoodu toitumas orgaanilistest setetest. Tegutsedes otsekui kogum biofiltreid, puhastavad nad merepõhja vedelat muda, neelates suurtes kogustes setteid, kurnates välja orgaanilist ainet ning jättes endast maha puhta liiva. Hektarisuurusel korallrifil võib elutseda koguni 5000 meripura.

Meripura toit koosneb merepõhjas leiduvatest  või hoovustega kohale kanduvatest pisiorganismidest ja detriidist ehk lagunenud orgaanilistest jäänustest. Toiduosakeste leidmiseks ja haaramiseks on neil kuni 30 suletaolist, närvilõpmetega tipnevat kombitsat. Iga kombits „limpsitakse puhtaks”, enne kui taas toiduotsingule siirdutakse.

Mõned meripuraliigid on ka peremeesloomadeks nende kehaõõnes elavatele kaladele ja teistele organismidele, kes sealt öösiti toiduotsingule suunduvad. Selliste hulgas on 27 liiki kloaagikalu sugukonnast Carapidae. Ärrituse korral võib näha, kuidas nad kiiresti oma peidupaika tõmbuvad. On teada, et puhuti võivad nad toituda peremeesorganismi sigimis- ja hingamiselunditest. Ent peremeesloomale see kahju ei tee, sest meripura on võimeline kaotatud kude taastama.

Leidlikkus ohu korral

Kui juhtud sattuma ookeani äärde, väärivad meripurad kindlasti sinu tähelepanu. Kuid ettevaatust! Ähvardava ohu korral on neil meresanitaridel varuks hulk hämmastavaid trikke. Mõned näiteks heidavad välja pikkade kleepjate niitide massi, millesse röövloom sisse mässitakse või millega ta eemale peletatakse. Kleepjas materjal kõvastub kiiresti, mistõttu rünnaku ohvriks langenud õnnetul inimesel ei jää üle muud kui  ajada maha kõik karvad, mis liimjate niitidega kontakti on sattunud.

On meripurasid, kes sünteesivad mürkainet holoturiini. Paljudele kalaliikidele on see surmav aine. Kuigi inimeste puhul võib see mürk silmadele ohtlik olla ja tõenäoliselt nahalööbe esile kutsuda, on see muus osas kahjutu. Saarerahvad on põlvest põlve kasutanud seda mürki toidukala tapmiseks või uimastamiseks, samuti on see tõhus haide eemalepeletaja. Uuringud näitavad, et meripurade sünteesitavate mürkide baasil võiks hakata töötama välja vähi- ja nakkushaiguste ravimeid. Alternatiivmeditsiinis kasutavad ravijad mitmesuguseid meripuradest saadud ekstrakte liigesepõletiku raviks, kõhrkoe kasvatamiseks ja vererõhu alandamiseks. Samuti saadakse neist loomadest vitamiinseid ja mineraalseid toidulisandeid.

Ent kõige ohtlikumate olukordade puhuks on meripural varuks veel üks rabav enesekaitsevõte. Kui üritada teda kohalt liigutada, lõheneb ta ja paiskab välja oma sisikonna. Sellisest vapustavast reaktsioonist kohkununa võidakse end süüdistada vaesele loomakesele jubeda lõpu põhjustamises. Kuid muretsemiseks pole põhjust. Tõenäoliselt see teda ei tapnud. Pigem võidi olla tavatu põgenemisnipi tunnistajaks. Visa loom kasvatab uued siseorganid vaid mõne nädalaga!

Nõudlus püsib

Iidne meripurade püüdmise amet on nii parasvöötme kui troopikapiirkonna vetes ikka elujõus. Kopsakama saagi nimel on mõningad sukeldujad valmis riskima oma elu ja tervisega. Nagu see on olnud juba sajandeid, tarbitakse suurem osa saagist Hiinas ja teistes Idamaades. Müügikõlblike kuivatatud meripurade saamiseks keedetakse neid kõigepealt soolvees, seejärel eemaldatakse sisikond, suitsutatakse ning kuivatatakse päikese käes. Tänapäeval on saadaval ka külmutatud meripurad.

Kas võiks meripura ka meie toidulauale tee leida? Miks mitte! Keedetud meripura on sültjas ja peaaegu läbipaistev. Seda kasutatakse suppide paksendaja ja maitseainena. Fidži saarte kohalikke variante valmistatakse traditsiooniliselt kookospiimaga, mis annab isuäratava kalamaitselise ja tihke tulemuse.

Kuid need tagasihoidlikud ja vaiksed rügajad on midagi palju enamat kui vaid hõrgutav roog. Me oleme meripuradele tõesti tänu võlgu nende lakkamatu sanitaartöö eest merede hea seisundi tagamisel. Kutsutagu neid hämmastavaid merepuhastajaid meripuradeks või holotuurideks, toovad nad oma Loojale vaikselt kiitust (Laul 104:24, 25).

 [Kast/pildid lk 24]

Meripurade iseärasusi

▪ Meripura hingamissüsteem erineb suuresti sellest, mida meie peame tavapäraseks. Vesi imetakse sisse sooltoru kaudu ning hapnik omastatakse kahte harulist puud meenutavate hingamistorukeste seinte kaudu. Mõningad süvamereliigid kasutavad hapniku kogumiseks tervet kehapinda. On ka selliseid, kes hingavad jalgade välispinna kaudu.

▪ Luid asendavad lubiainest tugielemendid annavad paljudele meripuradele neile iseloomuliku kurgitaolise välimuse. Vaadates läbi elektronmikroskoobi, paistavad need tugielemendid ratta-, ankru- ja konksukujuliste okistena keha pinnal, andes sellele nahkja konsistentsi. Sellised keerukad imetillukesed kaltsiumkarbonaadi kristallid on igale liigile ainuomased, mistõttu need on abiks liigi kindlakstegemisel.

▪ Meripurad liiguvad hüdraulilise jõu abil. Sajad õõnsad torujalakesed tegutsevad klappidega hiljusesoonestiku juhtimisel sünkroonselt. Kambrite laienedes ja ahenedes surutakse vesi jalgadesse, et need kindla korra järgi välja sirutuksid, nii et tekiks vajalik liikumine.

▪ Sigimine toimub tavaliselt kehavälise viljastuse teel, misjärel vabalt ringi ujuvad embrüod laskuvad merepõhja. Kuid on täheldatud, et mõningad liigid kasutavad drastilisemat moodust. Nad sõna otseses mõttes tõmbavad end pooleks, lahknedes pikuti kaheks osaks. On hämmastav, et seejärel suudavad nad puuduvad kehaosad taastada. Selline mittesugulise paljunemise meetod eeldab tähelepanuväärseid ümberkorraldusi kummagi lahknenud osa kudedes.

[Allikaviited]

Ülalt alla: Courtesy Bruce Carlson, Georgia Aquarium; Courtesy of UC Museum of Paleontology, www.ucmp.berkeley.edu; © Houseman/BIODIDAC; Ocean Sky Diving, Hong Kong

[Pilt lk 23]

Meripura paiskamas välja kleepjaid kaitseniite

[Pilt lk 23]

Käsnjas meripura

[Pilt lk 23]

Meripura ühe toitekombitsaga suus

[Pildid lk 25]

Saartel traditsiooniliselt valmistatav meripura kookospiimaga

[Pildi allikaviide lk 22]

http://www.JohnHarveyPhoto.com

[Piltide allikaviited lk 23]

Väike pilt ülal: © David Wrobel/Visuals Unlimited; taust: © Phillip Colla/SeaPics.com; all vasakul: © Doug Perrine/SeaPics.com