Külaskäik tulemäe juurde

ESITA

Külaskäik tulemäe juurde

„ÄRGAKE!” ITAALIA-KORRESPONDENDILT

MAAILMAS pole palju selliseid paiku, kus ühte ja sama vulkaani võib imetleda nii maalt, merekaldalt kui linnast. Kui see linn juhtub olema Catania, paistab eemal enam kui 3300-meetrine Etna mägi. See on Euroopa kõrgeim tegevvulkaan, mis asetseb Sitsiilia saare ülemises osas idaranniku lähedal.

Ammune huviobjekt

Araablased, kes valitsesid Sitsiilias pikka aega, kutsusid seda vulkaani Tulemäeks. See on kahtlemata tabav nimi, kuna Etna paiskab oma sügavusest regulaarselt välja hõõguvtulist laavat. Kaks kõige varasemat säilinud ülestähendust Etna tegevuse kohta on pärit Pindaroselt ja Aischyloselt, kes kirjeldasid purset, mis toimus aastal 475 e.m.a. Rohkem kui korra on laava andnud hämmastavaid etendusi, loogeldes tulemaona mäest alla merre. See leidis aset aastatel 396 e.m.a, 1329 m.a.j ning 1669 m.a.j, kusjuures viimane neist on Etna hilisemate pursete hulgas küllap vist kõige tuntum. Tookord valgus 2 kilomeetri laiune ja 25 kilomeetri pikkune laavakeel üle Catania linnamüüri, purustas enam kui 27 000 inimese kodud ning mattis enda alla osa sadamast.

Üldiselt arvatakse, et 20. sajandil Etna tegevus hoogustus, kuna toimus terve rida purskeid. Kõige raevukam neist hävitas 1928. aastal Mascali linnakese. Ka viimastel aastatel on vulkaan laavat ja tuhka välja ajanud ning kohalikele elanikele järjepidevalt probleeme ja muret põhjustanud.

Grande Mamma

Väidetakse, et Etna põhistruktuur hakkas moodustuma vähemalt 170 000 aastat tagasi magma ehk kivimisulami maapinnale tungimise tagajärjel. Etna põhikoonuse nõlvad on kaetud ligikaudu 250 väiksema koonusega, mis on tekkinud vulkaani pursketegevuse käigus. Need külgkoonused on justkui mudilased ümber ema, mistõttu Etna on saanud endale hüüdnimeks Grande Mamma (Suur Mamma).

Kui teha autoretk või rongisõit ümber Etna, võib näha hulgaliselt kauneid vaatepilte, nagu näiteks Monti Rossi (Punased mäed) Nicolosi lähedal, Silvestri kraatrid ja hiigelsuur Valle del Bove (Härjaorg), mida saab vaadelda Giarrest ja Zafferanast.

Kuigi Etna geoloogilist ajalugu ei mõisteta täielikult, on selge, et see ulatub iidsesse minevikku. Nii merepõhjas kui maismaal maapõuest väljunud magma on vorminud Cataniast põhja poole jääva rannikuala. Ühte osa sellest tuntakse Riviera dei Ciclopi ehk Kükloopide ranna nime all sealsete iseloomulike mustade laavakaljude tõttu. Otse Aci Trezza rannakalju vastas kerkivad merest veidra kujuga kaljumoodustised, mida nimetatakse Faraglioni kaljudeks.

Tavatu kiindumus

Võib tekkida küsimus, kas vulkaani jalamil elavad inimesed ei karda, et tulemägi võib iga hetk purskama hakata. Kui Etna on rahulik, unustavad kohalikud elanikud, et vulkaan üldse eksisteerib. „Koletis on rahulik,” kirjutas 19. sajandi prantsuse kirjanik Guy de Maupassant oma Sitsiilia reisikirjelduses. „Ta magab taamal.” Kui mäe kohale ilmub suitsukoonal, võivad kohalikud Etnale heal juhul põgusa pilgu heita. Kui nad aga keset ööd kuulevad tumedat kõminat, avastavad, et rõdud ja teed on kattunud tuhaga, või tunnevad tuhka ninasõõrmetes ja silmades, olukord muutub. Siis on tark Etnat karta ja lugupidavalt taanduda, eriti veel kui mäenõlvalt on aeglaselt, kuid otsusekindlalt lähenemas punane laavajõgi, mis neelab kõik oma teel.

Sellest hoolimata peavad kohalikud Etnat sõbralikuks hiiglaseks. Tõsi, ta on palju pahandust teinud, hävitades asulaid, viljasaake ja hilisemal ajal ka turismirajatisi. Aga kõige selle juures on ta siiski põhjustanud väga vähe inimkaotusi. Pärast seda kui tulemägi on oma raevuhoos inimeste kätetöö minema pühkinud, asub sealne visa rahvas jälle tööle, alustades kõike otsast peale.

Itaalia luuletaja Giacomo Leopardi kirjeldas tabavalt seda kiindumust, mida tulemäe jalamil elavad inimesed oma maa vastu tunnevad. Ta võrdles neid ühe leetpõõsaga, mis kasvab sageli vulkaanilistes piirkondades. Selle kaunid säravkollased õied hoiavad end väärikalt püsti kuni hetkeni, mil laavavoog nad enda alla matab. Kui purskamine on lõppenud ja kivine maa jahtunud, hakkab leetpõõsas jälle kasvama. Tugev ja südi, jätkab ta oma elutsüklit.

Täheldatakse muutusi

Vulkanoloogide arvates ilmutab see sõbralik hiiglane muutumise märke. Lähiminevikus pole Etna olnud plahvatusliku iseloomuga, kuid tema praeguse käitumise kohta ütleb ajakiri „Focus”, et „seni aktiivseks, kuid ohutuks peetud vulkaan valmistab nüüd üha enam muret”. Prantsuse ja Itaalia teadlased hoiatavad, et Etna kui „purskelise iseloomuga vulkaan, millele on omane aeglane laavavool ja vähene gaasieraldus, on aegamisi muutumas plahvatusliku iseloomuga vulkaaniks”. Seetõttu ütleb Paola Del Carlo, kes on Itaalia Riikliku Geofüüsika ja Vulkanoloogia Instituudi teadlane Catanias, et „viimase 30 aasta jooksul on [Etna] purskeline ja plahvatuslik tegevus ilmselgelt hoogustunud ning on raske täpselt ennustada, mida mägi tulevikus teeb”.

Suurejooneline vaatepilt

Etna sisendab kartust ja nõuab austust, kuid samas pakub ta ka suurejoonelist vaatepilti. Nii valges talvekuues kui ka tumepruunis suverüüs, nii vaikselt rannikul troonides kui ka maad ja südameid värisema pannes ning öötaevasse tuld pursates annab Etna tunnistust Looja vägevusest (Laul 65:7; 95:3, 4). Kui sul kunagi avaneb võimalus tulla kaunile Sitsiilia saarele, tasub kindlasti külastada ka Etnat. Sa võid teda ja talle omast suitsukoonalt juba kaugelt näha. „Ära muretse, kui kõminat kuuled,” on kohalikud varmad lausuma. „Etna lihtsalt ütleb sulle tere!”

[Kaart lk 15]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

ITAALIA

SITSIILIA

Etna

[Pilt lk 14]

Etna mägi. Joonistus aastast 1843

[Allikaviide]

Culver Pictures

[Pilt lk 15]

26. juuli 2001

[Pilt lk 15]

28. juuli 2001, tagaplaanil Catania

[Pilt lk 15]

30. oktoober 2002

[Pilt lk 15]

12. september 2004

[Pilt lk 16]

Veidra kujuga kaljumoodustised, mida nimetatakse Faraglioni kaljudeks

[Pilt lk 17]

Kohalikud nimetavad Etna mäge sõbralikuks hiiglaseks

[Piltide allikaviited lk 15]

[Piltide allikaviited lk 16]

ÄRGAKE!