Koostöö roll looduses

Looduses „eeldab ellujäämine kasvamist ja paljunemist, ent samas ka tihedat seotust naabritega”. („Liaisons of Life”)

OOKEAN oli täiesti tüüne. Ainuke asi, mis rahu rikkus, oli arvukate merelindude kisa. Nende ärevus laskis aimata, et veepinna all on midagi toimumas. Äkitselt ilmusid nähtavale mullid, millest hakkas tasapisi moodustuma valge sõõr. Veidi hiljem võis selges vees sõõri keskel näha kahte tumedat massiivset kogu – ookeanisügavustest ilmusid nähtavale kaks küürvaala, päraniaetud suudes paljastumas sarvkiuste read. Jõudnud pinnale, sulgesid nad oma massiivsed lõuad, paiskasid välja fontääni ning sukeldusid, et oma etteastet taas korrata.

Need kaks vaala tegid koostööd, et ajada massiliselt kokku krevetisarnaseid koorikloomi ja nendest toituda. Otsekui veeballeti etendust andes sukeldusid need 40-tonnised imetajad koorikloomadest allapoole ning ujusid mööda väikest ringjoont, paisates ninasõõrmetest õhku välja. Tänu sellisele nutikale manöövrile moodustus koorikloomade ümber mullidest „võrk”. Seejärel tõusid vaalad otse keset „võrku” ülespoole ja pistsid vaesed ohvrid mõnuga nahka.

Aafrika tasandikel teevad paavianid ja impalad tihtilugu koostööd. „Need kaks loomaliiki rakendavad vastastikku kasulikku häiresüsteemi,” kirjutab ajakiri „Scientific American”. Impalate hea haistmismeel täiendab paavianide teravat nägemist, nii et  kiskjatel on raske märkamatult ligi hiilida. Samasugust partnerlust esineb ka ülihea nägemisega jaanalindude ja terase kuulmisega sebrade vahel.

Need on vaid mõned arvukatest näidetest koostöö kohta meid ümbritsevas eluslooduses. Vastastikust toetust võib täheldada tõepoolest igal elutasandil mikroobidest inimeseni nii sama liigi piires kui ka eri liikide vahel. Tuhandeid aastaid tagasi pani kuningas Saalomon loodust tundma õppides tähele pisikest sipelgat. Ta kirjutas: „Mine sipelga juurde, sina laisk, vaatle tema viise ja saa targaks! Kuigi tal ei ole pealikut, ülevaatajat ega valitsejat, valmistab ta siiski suvel oma leiva ja kogub lõikuseajal oma toiduse!” (Õpetussõnad 6:6–8).

Sipelgad on suurepäraseks näiteks koostööst, usinusest ja organiseeritusest, kui nad tihtilugu ühisel jõul pesasse endast tunduvalt suuremaid objekte tassivad. Mõningad sipelgad koguni aitavad koloonia vigastatud või kurnatud liikmetel pessa tagasi jõuda. Selliseid jooni silmas pidades pole midagi imestada, et Saalomon meile just sipelgad jäljendamisväärseks eeskujuks tõi.

Järgnevates artiklites heidamegi pilgu „looduse raamatusse”, et näha, kuidas seda läbib punase niidina elutegevust, sealhulgas ka inimeste elutegevust tagav koostöö. Ka vaatleme seda, kuidas inimene loodust hoopis kurnab ja saastab ning elusorganismide väljasuremist põhjustab. Kas Looja lubab sel kestma jäädagi?

[Pilt lk 3]

Ülal: paavianid ja impalad rakendavad vastastikku kasulikku häiresüsteemi

[Pilt lk 4]

Sipelgad on suurepärane näide koostööst

[Pilt lk 4]

Ülihea nägemisega jaanalindude ja terase kuulmisega sebrade vahel eksisteerib partnerlus