Noored, kes annavad julgelt tunnistust

Paljud noored Jehoova tunnistajad räägivad julgelt oma usust nii koolis kui ka kristlikus teenistuses ning sellel on olnud väga head tulemused. Toome mõningad näited. *

„Kui olin kolmandas klassis,” jutustab Kristina, „andis õpetaja igaühele päeviku, kuhu tuli kirjutada oma igapäevastest tegemistest. Õpetaja ütles, et loeb selle läbi ja kirjutab siis meile midagi vastu. Otsustasin kirjutada päevikusse oma tulevasest kõnest teokraatlikus teenistuskoolis. Kuna näis, et õpetajale avaldas see muljet, mida ta minu päevikust luges, kutsusin ta kuningriigisaali oma kõnet kuulama. Peale tema tuli ka minu esimese klassi õpetaja. Hiljem ütles õpetaja tervele klassile, et talle meeldis minu kõne väga. Olin nii-nii õnnelik. See polnud veel kõik. Umbes aasta pärast paluti mul jutustada seda kogemust Jehoova tunnistajate ringkonnakokkutulekul ning mu õpetaja tuli ka sellele koosviibimisele. Hiljem külastasime ühe pioneerist sõbraga seda õpetajat ja kinkisime talle raamatu „Tundmine, mis viib igavesse ellu”. Õpetaja on käinud isegi ühel meie piirkonnakonvendil.”

Kui Sydnee oli kuueaastane, rääkis ta oma klassikaaslastele kartmatult Jumala Sõna tõdedest, sealhulgas surnute olukorrast ning Jeesuse ja Jehoova positsioonist. „Sydnee on olnud innukas ja julge väike kuulutaja,” ütleb tema ema. Kui Sydnee esimene õppeaasta koolis oli mööda saamas, oli tüdruk kurb. „Olen oma klassikaaslaste pärast mures,” lausus ta. „Kuidas nad saavad Jehoovat tundma õppida?” Sydneel tekkis idee. Viimasel koolipäeval kinkis ta igale õpilasele „Minu piiblilugude raamatu”, mis oli ilusasti pakitud. Sydnee jagas kokku 26 raamatut ja ütles kõigile, et nad teeks kingituse lahti alles kodus koos oma vanematega. Sydnee peab klassikaaslasi oma kuulutustöö territooriumiks. Ta on neile isegi helistanud, et teada saada, kuidas  neile raamat meeldib. Üks tüdruk ütles, et loeb seda koos emaga igal õhtul.

Ellen andis 15-aastasena mitu ajakirja „Ärgake!” numbrit oma ajalooõpetajale. „Talle meeldisid need väga,” meenutab ta, „ja nüüdseks on ta lugenud ajakirja „Ärgake!” kaks aastat.” Ellen jätkab: „Hiljuti viisin talle „Minu piiblilugude raamatu” ning ta ütles mulle, et tema tütred on sellest suures vaimustuses. Niisiis pakkusin õpetajale ka raamatut „Võta kuulda Suurt Õpetajat”. Hiljem kinkis õpetaja mulle kaardi, kus oli kirjas: „Suur tänu raamatute eest! Loeme tüdrukutega neid väga suure huviga. Kui tore on küll näha noort, kes on nii mõistlik ja pühendunud nagu Sina! Pole olemas ühtki annet, mis oleks võrreldav Sinu usuga. Sa oled õpetanud mulle rohkem, kui mina suudaksin õpetada Sulle.” See kogemus näitas, kui palju hindavad inimesed Piibli tõde, kui me vaid sellest neile räägime.”

Daniel oli kuuene, kui alustas oma esimest piibliuurimist. „Olin koos emaga piibliuurimistel käinud, aga ma tahtsin ka ise kedagi õpetada,” ütleb ta. Daniel valis oma õpilaseks proua Ratcliffi, vanema daami, kellele ta oli jätnud piiblilist kirjandust. „Ma tahan teile näidata oma lemmikraamatut, see on „Minu piiblilugude raamat”,” ütles ta naisele ning küsis: „Kas ma tohin iga nädal teie juurde tulla ja teile seda ette lugeda?” Proua Ratcliff nõustus. „Hakkasime temaga samal päeval uurima,” ütleb Danieli ema Laura. „Daniel ja proua Ratcliff lugesid kordamööda lõike ja seejärel palus Daniel proual loo lõpus olevad piiblitekstid ette lugeda. Käisin Danieliga uurimisel kaasas, kuid paistis, et proua Ratcliffile meeldis arutada neid teemasid üksnes Danieliga.” Hiljem hakkasid nad uurima raamatut „Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal”. Selleks ajaks oli Danieli noorem õde Natalie juba nii vana, et oskas lugeda, niisiis hakkas ka tema Danieliga uurimisel kaasas käima. Proua Ratcliffil oli palju küsimusi ja mõned neist olid üsna keerulised. Daniel ja Natalie kasutasid aga vastuste leidmiseks brošüüri „Piiblilised vestlusteemad” ning Piibli lõpus olevat sõnaregistrit. Proua Ratcliff, kes oli olnud terve elu katoliiklane, oli uutest teadmistest vaimustuses. „Kuidas ma küll sooviksin, et oleksin Piiblit aastaid tagasi uurima hakanud!” ütles ta kord. On kurb, et proua Ratcliff suri hiljaaegu, olles 91 aasta vanune. Ent tänu Piibli uurimisele sai ta teada hinnalisi tõdesid, kaasa arvatud seda, et Jumal äratab surnud üles paradiislikule maale. Daniel on nüüd kümneaastane ja tal on kaks piibliuurimist. Natalie, kes on kaheksane, uurib Piiblit ühe omavanuse tüdrukuga.

Sellised noored nagu Kristina, Sydnee, Ellen, Daniel ja Natalie toovad oma kristlikele vanematele kindlasti rõõmu. Kõige tähtsam on aga see, et nad rõõmustavad Jehoova südant, kes ei unusta seda armastust, mida need noored osutavad tema nime vastu (Õpetussõnad 27:11; Heebrealastele 6:10).

[Allmärkused]

[Pildid lk 18]

Kristina (üleval) ja Sydnee

[Pilt lk 19]

Daniel ja Natalie

[Pilt lk 19]

Ellen