Igaüks vajab kodu

„Igal inimesel on õigus sellisele elatustasemele, sealhulgas ... korter, ... mis on nõutav tema enda ja perekonna tervise ja heaolu hoidmiseks.” (Inimõiguste ülddeklaratsioon, artikkel 25)

SUUR migrantidest põllutööliste kogukond on vähehaaval asustanud piirkonna, mida nad nüüd oma koduks kutsuvad. Linna piiril odava rendiga treilerikämpingutes nimetusega parqueaderos elab sadu perekondi. Sellised elementaarsed teenused nagu reoveeärastus, puhta joogiveega varustamine ja prügivedu on siin parimal juhul algelisel tasemel või puuduvad hoopis. Üks reporter iseloomustas seda asupaika kui „niivõrd vaest kohta, et see on [põllutöölistelegi] elamiseks taskukohane”.

Kui ametnikud hakkasid kolm aastat tagasi mõningaid selliseid paiku likvideerima, müüs osa perekondi oma treilerid maha ning siirdus juba niigi ülekoormatud majadesse, korteritesse ja garaažidesse kesklinnas. Osa aga pani lihtsalt oma koli kokku ja liikus ringi, püüdes leida kohta, kuhu saagikoristuse lõppedes tagasi tulla – kohta, mida võiks nimetada koduks.

Kas sulle tuleb silme ette pilt mingist paigast Kesk- või Lõuna-Ameerikas? Kuid stopp! Sellise treilerikämpingu võid leida USA-st Lõuna-Californiast Mecca linna lähistelt, kuhu läänepool asuvast jõukast Palm Springsi linnast jõuab autoga sõites napilt tunniga. Olgugi et väidetavasti on Ameerika Ühendriikides nüüd rohkem eramaju kui kunagi varem ning aastal 2002 oli perekonna keskmine sissetulek umbes 42 000 dollarit, on selles riigis arvestuste järgi üle viie miljoni perekonna, kel ikka veel puudub korralik eluase.

 Arengumaades on olukord tunduvalt hullem. Hoolimata tervest reast poliitilistest, sotsiaalsetest ja religioossetest algatustest, globaalne eluasemekriis aina süveneb.

Üleilmne kriis

Maailmas elab hurtsiklinnakutes arvestuste järgi üle miljardi inimese. Brasiilia linnastumiseksperdid avaldavad kartust, et selle riigi üha paisuvad favela’d ehk hurtsiklinnad „kasvavad peagi suuremaks ja rahvarohkemaks kui linnad, mille juurde need kõigepealt rajati”. Nigeerias on linnu, kus üle 80 protsendi rahvastikust elab slummides ja ebaseaduslikult hõivatud ulualustes. „Kui midagi tõsist ette ei võeta, kasvab maailma hurtsiklinnade elanike arv järgmise 30 aastaga arvestuste järgi umbes 2 miljardini,” lausus ÜRO peasekretär Kofi Annan aastal 2003.

Kuid külm statistika nagu see siin ei anna kaugeltki edasi seda, kui laastavalt mõjuvad mitterahuldavad elamistingimused maailma vaestele. ÜRO andmeil puuduvad rohkem kui pooltel arengumaade elanikel elementaarsed sanitaartingimused, kolmandikul puudub puhas joogivesi, neljandikul rahuldav eluase ning viiendikul nüüdisaegne arstiabi. Enamik arenenud riikide elanikke ei laseks isegi koduloomadel seesugustes tingimustes elada.

Põhiõigus

Kohast peavarju võetakse üldiselt kui inimese põhivajadust. ÜRO-s aastal 1948 vastu võetud Inimõiguste ülddeklaratsioonis on kirjas, et igal inimesel on õigus piisavalt heale elatustasemele, sealhulgas põhivajadusi rahuldavale eluasemele. Vajab ju igaüks korralikku kodu.

Hiljem, aastal 1996, kiitis hulk riike heaks nüüdseks Elupaiga agendana tuntuks saanud ÜRO dokumendi. Selles tuuakse välja konkreetsed kohustused eesmärgiga tagada igaühele põhivajadusi rahuldav elukoht. 2002. aasta 1. jaanuaril rõhutas ÜRO seda kohustust veelgi, lülitades selle protokolli oma lõpp-programmi.

Kõlab paradoksina, et ajal, mil mõningad maailma rikkaimatest riikidest on uuesti hakanud esitama üleskutseid Kuule asundusi rajada ja Marssi uurida, on neil üha suurenev arv kodanikke, kes ei saa endale lubada isegi siin Maa peal korralikku elupaika. Kuidas eluasemekriis sind puudutab? Kas on alust loota, et ühel päeval on igaühel oma mugav kodu?

[Väljavõte lk 4]

Samal ajal kui mõningad riigid otsivad teid Kuu asustamiseks, puudub paljudel nende kodanikel Maa peal korralik koht, kus elada

 [Pilt lk 2, 3]

AASIA PAGULASPEREKOND

Ühes linnas elab 3500 peret ajutistes telkides ning tunneb teravat puudust vee ja kanalisatsiooni järele

[Allikaviide]

© Tim Dirven/Panos Pictures

[Pilt lk 4]

PÕHJA-AMEERIKA