Kuld – tuhmumatu metall

„ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT

SÜGAVAL Austraalia võsastikus kõnnib mööda kuiva jõesängi väsinud kullaotsija. Palav keskpäevapäike kõrvetab ta selga ning tema tolmune särk nõretab higist. Kõigest hoolimata hoiab ta tugevalt peos metallritva, mis on kinnitatud praetaldrikusuuruse seadme külge. See on moodne metalliotsija, mida kullaotsija liigutab kivise pinnase kohal ühele ja teisele poole ning mille magnetväli ulatub meetri sügavusele. Mehel on peas kõrvaklapid ja need võtavad metalliotsijalt vastu signaale, mis tekitavad ühtlast ja kõrget vilinat.

Korraga hakkab mehe süda kiiremini lööma, sest kõrge vilin asendub madalate plõksatustega, mis on kindel märk sellest, et maa all leidub metalli. Ta laskub põlvili ja asub kiiresti oma väikese kirkaga maad kaevama. Seal võib olla ainult üks roostes nael või siis mõni vana münt. Kui aga auk sügavamaks saab, uurib ta hoolega, kas kuskil on näha terakestki kulda.

Vaibumatu kullapalavik

Kulla otsimise meetodid on küll aja jooksul muutunud, kuid inimeste kihk seda säravat metalli leida on jäänud samaks. Maailma Kullanõukogu sõnul on möödunud 6000 aasta jooksul kaevandatud kulda rohkem kui 125 000 tonni *. Kuigi juba muistsed tsivilisatsioonid Egiptuses, Oofiris ja Lõuna-Ameerikas olid kuulsad oma kullarikkuse poolest, on enam kui 90 protsenti kogu kaevandatud kullast saadud viimase 150 aasta jooksul (1. Kuningate 9:28).

Kulla kaevandamine hoogustus 1848. aastal, mil seda metalli leiti USA-st California osariigist Colomast Sutteri veski juurest jõest. See leid vallandas kullapalaviku. Sinna hakkas voolama lootusrikkaid kullaotsijaid, kes unistasid leida oma õnne California pinnasest. Paljud neist jäid tühjade kätega, kuid mõningatel vedas. Ainuüksi 1851. aastal kaevandati sealsetelt kullaväljadelt 77 tonni kulda.

Umbes samal ajal leiti kulda ka teiselt poolt maakera Austraaliast, kuhu oli hiljuti rajatud Inglise koloonia. Californias kullaotsijana kogemusi omandanud Edward Hargraves tuli Austraaliasse ning leidis kulda ühest jõest Uus-Lõuna-Walesi osariigist väikese linna Bathursti lähedalt. 1851. aastal avastati suures koguses  kulda ka Victoria osariigist Ballarati ja Bendigo linnast. Kui uudised kullaleiust levisid, puhkes kullapalavik. Mõned, kes siia tulid, olid professionaalsed kaevandajad, teised jälle farmitöölised ja bürootöötajad, kes polnud eluski kaevurikirkat käes hoidnud. Kirjeldades pilti linnast, kus käis palavikuline kullajaht, kirjutas üks tollane kohalik ajaleht: „Bathurst on jälle hullunud. Kullapalaviku põhjustatud deliirium on endisest tugevam. Mehed saavad omavahel kokku, vaatavad üksteisele juhmi pilguga otsa, räägivad seosetut juttu ja mõtlevad, mis edasi saab.”

Kullapalavikule järgnes rahvastiku plahvatuslik kasv. Kuna optimistlikke kullakaevajaid voolas Austraaliasse kõikidest maailma paikadest, kahekordistus 1851. aastale järgneva aastakümne jooksul sealne elanike arv. Kulda  leiti erisugustes kogustes tervelt mandrilt. Kui üks kullaotsimislaine hakkas vaibuma, sai alguse järgmine. Ainuüksi 1856. aastal kaevandati 95 tonni kulda. 1893. aastal hakati kulda otsima Lääne-Austraalias Kalgoorlie-Boulderi linna lähedal. Sellest ajast alates on siit saadud 1300 tonni kulda ning seda 2,5 ruutkilomeetri suurust ala on kirjeldatud kui maailma kõige kullarikkamat pinnast. Selles piirkonnas kaevandatakse kulda veel praegugi ning siin asub maailma sügavaim lahtine kullakaevandus, mis on ligi kaks kilomeetrit lai, kolm kilomeetrit pikk ja 400 meetrit sügav.

Tänapäeval on Austraalia suuruselt kolmas kullatootja maailmas. See tööstusharu annab tööd 60 000 inimesele ning kaevandab igal aastal 300 tonni kulda, mille väärtus on 5 miljardit Austraalia dollarit. Suuruselt teine kullakaevandaja on Ameerika Ühendriigid ning kõige suurem kullakaevandaja on olnud juba üle saja aasta Lõuna-Aafrika Vabariik. Peaaegu 40 protsenti kullast, mis ajaloo jooksul on kaevandatud, on pärit sellest riigist. Ülemaailmselt kaevandatakse igal aastal enam kui 2000 tonni kulda. Mis sellest hinnalisest metallist aga edasi saab?

Rikkus ja ilu käsikäes

Osa kulda kasutatakse veel praegugi müntide valmistamiseks. Üks maailma suurimaid kuldmüntide vermijaid on Lääne-Austraalias  asuv Perthi mündivalukoda. Need mündid ei satu aga käibele, vaid rahakogujate kollektsiooni. Umbes 25 protsenti kullast, mis eales on kaevandatud, on valatud kangideks ning lukustatud pangaseifidesse. Kõige enam kullakange asub Ameerika Ühendriikide pankades.

Umbes 80 protsenti kullast, mis igal aastal saadakse, ehk ligikaudu 1600 tonni kulda läheb praegu ehete valmistamiseks. Kui Ameerika Ühendriikides võib olla suurem osa kullast pangas, siis koos ehetega on kõige enam kulda Indias. Peale selle, et kuld on hinnaline ja kallis, on sellel pehmel metallil omadusi, mis võimaldavad seda kasutada üsna mitmel viisil.

Igivana metalli uued kasutusviisid

Muistse Egiptuse vaaraodele oli tõenäoliselt teada, et kuld ei roosteta, ja seepärast kasutati seda metalli surimaskide valmistamiseks. Kui vaarao Tutanhamoni hauakamber tuhandeid aastaid pärast tema surma arheoloogide poolt välja kaevati, oli selle noore valitseja kuldne surimask endiselt särav ja tuhmumata.

Kuld säilitab oma sära tänu sellele, et ta ei reageeri õhu ega veega, mis korrodeerivad teisi metalle, nagu näiteks rauda. Kuna kuld on roostekindel ja juhib elektrit, saab seda kasutada elektroonikaseadmete koostisosades. Igal aastal läheb umbes 200 tonni kulda televiisorite, videomakkide, mobiiltelefonide ning ligikaudu 50 miljoni arvuti valmistamiseks. Ka tippkvaliteedilistel CD-del on õhuke kiht kulda, mis aitab plaadil olevat infot paremini säilitada.

Õhukesel kullakihil on harukordsed omadused, näiteks see, kuidas kullakiht valgust läbi laseb. Kui kuld on töödeldud väga õhukeseks leheks, muutub see läbipaistvaks. Niisugune õhuke kullakiht laseb läbi rohelisi valguslaineid, kuid peegeldab tagasi infrapunavalguse. Nii et kullatud aknaklaasid lasevad läbi valgust, kuid peegeldavad tagasi soojust. Seepärast on moodsate lennukite juhikabiinidel ja paljudel uutel büroohoonetel lehtkullaga aknad. Veidi paksema mitteläbipaistva kullakihiga kaetakse kosmoselaevade osasid, et kaitsta neid tugeva kiirguse ja kuumuse eest.

Kuna kuld on bakterikindel, kasutavad hambaarstid seda hambaravis ja kunsthammaste valmistamiseks. Viimastel aastatel on kullast valmistatud ka kirurgilisi implantaate, näiteks peenikesi torusid stente, mis paigaldatakse inimese organismi kahjustatud veenide või arterite tugevdamiseks.

On selge, et tänu kulla mitmesugustele kasutusvõimalustele, hinnalisusele ja ilule jätkub selle otsimine ka tulevikus.

[Allmärkus]

[Kast lk 25]

Kust võib kulda leida?

▪ Kivimid. Kulda leidub väga väikestes kogustes kõigis vulkaanilistes kivimites. Mõningates kohtades on kivimite kullakontsentratsioon piisavalt suur, et firmadel tasub maaki kaevandada, purustada ja sellest keemiliselt kulda eraldada. Kvaliteetses maagis on ühes tonnis kulda vaid 30 grammi.

▪ Maagisooned. Üksikutel juhtudel võib kulda leida kvartsikihtide vahelistes maagisoontes, mida kutsutakse ka kullasoonteks.

▪ Jõed. Kui kullasooned aja jooksul päikese, vihma ja tuule toimel lagunevad, vabaneb sealt kuld, mis koguneb ojadesse ja jõgedesse väikeste terakeste või tükkidena.

▪ Maapind. Mõningais paigus näib maapinnale moodustuvat kummalise kujuga kullakamakaid. Mõned neist võivad olla tohutult suured. Suurim kullakamakas, mis Austraalias kunagi on leitud, sai nimeks „Teretulnud võõras” ning see kaalus üle 70 kilogrammi. See kullakamakas leiti 1869. aastal Victoria osariigist. Austraaliast ongi leitud enamik suuri kullakamakaid ehk 23 tükki 25-st senini leitust. Tänapäeval leitakse vaid tikupeasuurusi kullatükke, mis on haruldasemad kui vääriskivikvaliteediga teemandid.

[Kast/pilt lk 27]

Kuidas metalliotsija töötab?

Metalliotsija põhikoostisosad on tavaliselt kaks mähist. Elekter juhitakse läbi ühe mähise, mis tekitab magnetvälja. Kui detektor liigub üle metalli, näiteks üle kullatüki, tekib selle objekti ümber nõrk magnetväli. Teine mähis reageerib sellele magnetväljale ja edastab signaalid operaatorile kas valguse, hääle või näidiku abil.

[Pildid lk 25]

Kullapalavik 19. sajandi keskpaiku

1. Sutteri veski, California, USA

2. Bendigo Creek, Victoria, Austraalia

3. Golden Point, Ballarat, Victoria, Austraalia

[Allikaviide]

1: Library of Congress; 2: Gold Museum, Ballarat; 3: La Trobe Picture Collection, State Library of Victoria

[Pildid lk 26]

Kulla kasutusviise tänapäeval

Tippkvaliteedilistel CD-del on õhuke kullakiht

Lehtkulda kasutatakse kosmoselaevades

Kulda kasutatakse mikrokiipides

Kullatud traadid on head elektrijuhid

[Allikaviited]

NASA photo

Carita Stubbe

Courtesy Tanaka Denshi Kogyo

[Pilt lk 26]

Maailma sügavaim lahtine kullakaevandus Lääne-Austraalias Kalgoorlie-Boulderis

[Allikaviide]

Courtesy Newmont Mining Corporation

[Pildi allikaviide lk 24]

Brasil Gemas, Ouro Preto, MG