Lõpuks on kõigil korralik eluase!

KENYAS Nairobi ääremail Gigiris on kaunis ÜRO-le kuuluv 56-hektarine tarastatud ala, kus on ka ÜRO inimasustusprogrammi peakorter. See kompleks on globaalse eluasemekriisi lahendamiseks tehtavate rahvusvaheliste jõupingutuste sümbol. Siinset Gigiri looduse õpperada läbides avaneb võimalus näha muljetavaldavaid tõendeid selle kohta, mida kõike võib ühiste jõupingutuste ja piisava rahalise toetusega korda saata. Endine tühermaa on kujundatud ümber igati otstarbekohaseks ja  kauniks puhkealaks nii personalile kui külastajatele.

Ent vaid mõni kilomeeter eemal laiub võrdlemisi uus ja aina paisuv hurtsiklinnak. See on sünge meeldetuletus praeguse eluasemekriisi tõsiduse kohta. Savist, roigastest ja plekist hurtsikud võtavad enda alla umbes 16-ruutkilomeerise ala. Läbikäigud nende vahel haisevad reoveest. Elanikud maksavad siin vee eest viis korda rohkem kui Ameerika Ühendriikide kodanik keskmiselt. Enamik siinsest umbes 40 000 elanikust on 20.–30. eluaastates. Nad pole laisad või tahtejõuetud. Nad on tulnud Nairobi kandist tööd otsima.

Teravat kontrasti pakub see, kui Gigiri puhtasse, mugavasse ja silmailu pakkuvasse ümbruskonda kogunenud maailma liidrid arutlevad otse siinsamas kõrval elavate vaesunud meeste, naiste ja laste tuleviku üle. Nördimapanev tõde on ÜRO peasekretäri sõnul see, et „maailmal siiski on ressursse, teadmisi ja jõudu” slummiasukate elu märkimisväärselt parandada. Mida oleks siis vaja ette võtta? „Ma loodan, et ... kõik, kes on selle probleemiga seotud, vabanevad progressi tõkkeks olevast apaatiast ja poliitilise tahte puudumisest,” ütles Kofi Annan kokkuvõtvalt.

Mil määral on selliseks lootuseks alust? Mida on tarvis selleks, et kõik rahvusvahelised, piirkondlikud ja kohalikud liidrid jätaksid oma huvid tagaplaanile ning tegutseksid ühise lahenduse nimel? Siiski on olemas Isik, kellel on ressursid, teadmised ja jõud teha praegusele kriisile lõpp. Mis veelgi tähtsam, tal on ka kaastunnet ja tahet peagi tegutsema hakata. Tegelikult on tema valitsus juba koostanud üksikasjaliku kava globaalse eluasemeprobleemi lõplikuks lahendamiseks.

Uus eluasemeprogramm

Jehoova Jumal, Piibli autor, räägib oma kavatsustest. Ta tõotab: „Ma loon uued taevad ja uue maa!” (Jesaja 65:17). See toob kaasa põhjapanevad muutused. Uued valitsema asuvad „taevad” saadavad korda selle, mida praegused inimvalitsused teha ei suuda. Jumala Kuningriik ehk valitsus tagab tervise, turvalisuse ja eneseväärikuse uue maapealse inimkonna igale liikmele. Varem oli Jesajale öeldud, et selle uue maise ühiskonna tulevasi liikmeid hakatakse koguma „viimseil päevil” (Jesaja 2:1–4). See tähendab, et need muutused on ukse ees (Matteuse 24:3–14; 2. Timoteosele 3:1–5).

On märkimisväärne, et Jesaja 65. peatüki teistes salmides räägib Jumal konkreetselt sellest, kuidas sel ajal saab igaüks elada kestvalt omas kodus. „Nad ehitavad kodasid ja elavad neis,” ütleb ta. „Nad ei ehita teistele elamiseks” (Jesaja 65:21, 22). Kujutle, et sul on lõpuks ometi korralik katus pea kohal ning sa elad imelise paradiisi puhtas keskkonnas ja turvalistes tingimustes! Kes küll ei igatseks sellist eluolu! Ent kuidas saaks Jumala tõotustes kindel olla?

Usaldusväärne tõotus

Kui Jumal algul Aadama ja Eeva lõi, ei jätnud ta neid omapäi tühermaale. Ta pani nad hoopis Eedeni aeda, puhta õhu ning rikkalike vee- ja toiduvarudega kaunisse parki (1. Moosese 2:8–15). Aadamal kästi maa täita, aga mitte üle rahvastada (1. Moosese 1:28). Jumala eesmärgiks oli algusest peale, et igaüks saaks nautida korda, harmooniat ja kõike head külluslikult.

Hiljem Noa päevil iseloomustas inimkonda kõikjal lokkav vägivald ja kõlblusetus,  mistõttu „maa oli Jumala palge ees raisku läinud” (1. Moosese 6:11, 12). Kas Jumal oli sellise olukorra suhtes pime? Ei. Ta asus otsekohe tegutsema. Oma nime pärast ning õiglase Noa ja tema soo kaitseks puhastas ta üleilmse veeuputuse vahendusel maa. Kui siis Noa uues kodupaigas laevast väljus, kästi tal sõnadega „teid saagu palju ja täitke maa” taas maakera asustada (1. Moosese 9:1).

Veelgi hiljem andis Jumal iisraellastele pärisosaks esiisale Aabrahamile tõotatu. Seda Tõotatud maad iseloomustati kui „head ja avarat maad, ... mis piima ja mett voolab” (2. Moosese 3:8). Sõnakuulmatuse pärast rändasid iisraellased kõrbes ringi 40 aastat, ilma et neil püsivat kodu oleks olnud. Kuid Jumal jäi oma sõnale kindlaks ning andis neile lõpuks maa, kuhu elama asuda. Jumala vaimust sisendatud aruanne kõlab: „Jehoova andis neile rahu ümberkaudu ... Ainustki sõna ei langenud tühja kõigist neist häist sõnadest, mis Jehoova oli rääkinud Iisraeli soole, vaid kõik läks täide!” (Joosua 21:43–45).

Lõpuks ometi on kõigil kodu!

Seega on selge, et Jehoova sõnad Jesaja 65. peatükis pole tühipaljad tõotused. Temal kui kõige Loojal on kahtlemata vägi teha kõik vajalik selleks, et puhastada maa ja viia täide algne eesmärk selle suhtes (Jesaja 40:26, 28; 55:10, 11). Pealegi kinnitab Piibel, et ta tahab seda teha (Laul 72:12, 13). Ta on minevikus tegutsenud selle heaks, et õiglastel inimestel oleks korralik eluase, ja teeb seda peagi taas.

Kui tema Poeg Jeesus Kristus maa peale tuli, käskis ta oma järelkäijail palvetada konkreetselt Jumala riigi tulemise eest nii taevas kui ka maa peal (Matteuse 6:10). Ta viitas sellele, et maast saab paradiis (Luuka 23:43). Mõelgem, mida kõike see tähendab. Pole enam ei hurtsiklinnakuid, kodutute hõivatud tühjaksjäänud hooneid, tänaval magavaid inimesi ega kodunt väljatõstetuid. Kui õnnelik aeg see küll on! Jumala Kuningriigi valitsuse all saavad kõik lõpuks ometi alalise kodu!

 [Kast/pilt lk 10]

ELUMAJAD MUISTSES IISRAELIS

Nagu kaananlased enne neid, eelistasid ka iisraellased elada ilmselt kivimajades, sest need olid vastupidavamad kui muud ning pakkusid kindlamat kaitset sissetungijate vastu (Jesaja 9:9; Aamos 5:11). Ent madalikel laoti eluhoonete seinad päikese käes kuivatatud või ka ahjus põletatud savitellistest. Katused olid valdavalt lamedad, kusjuures nende peale võis olla ehitatud ülemine kamber. Hoovis oli tavaliselt küpsetusahi ning mõnikord ka kaev või veemahuti (2. Saamueli 17:18).

Moosese seadus sisaldas mitmeid juhiseid eluhoonete kohta. Ohutus oli muidugi mõista kõige tähtsam. Õnnetuste ärahoidmiseks pidi lamekatust ümbritsema rinnatis. Kümnes käsk hoiatas iisraellasi, et nad ei himustaks ligimese koda. See, kes oma maja ära müüs, säilitas vähemalt mõneks ajaks maja tagasiostu eelisõiguse (2. Moosese 20:17; 3. Moosese 25:29–33; 5. Moosese 22:8).

Iisraelis oli kodu ka oluline vaimse õpetuse jagamise paik. Just isadel kästi kojas istudes õpetada oma poegadele Jumala nõudeid, lisaks ei tohtinud kojas olla mitte midagi ebajumalateenistusega seonduvat (5. Moosese 6:6, 7; 7:26).

[Pilt]

Muistses Iisraelis oli kodu ka paik, kus korraldati usulisi üritusi, nagu lehtmajade püha

[Kast/pilt lk 12]

VARASEIMAD MAJAD

Selle kohta, kas esimene inimene Aadam majas elas, ei räägi Piibel midagi. Kuid kirjakoht 1. Moosese 4:17 mainib, et Kain „ehitas ühe linna ning nimetas selle linna oma poja Hanoki nime järgi”. Praeguste mõõdupuude kohaselt oli selleks linnaks tõenäoliselt kõigest üks kindlustatud küla. Jutustuses ei mainita, millised olid seal majad. Võib arvata, et kogu küla püstitajaiks olid Kaini lähimad pereliikmed.

Varaste aegade üldlevinud ulualusteks olid telgid. Jaabalit, üht Kaini järglast, nimetatakse „nende isaks, kes elasid telkides ja kasvatasid karja” (1. Moosese 4:20). Ilmselt oli telke palju hõlpsam püstitada ja ühest kohast teise toimetada.

Koos tsivilisatsioonide arenguga hakati aja jooksul ehitama järjest uhkemaid maju. Nagu varemete põhjal võib arvata, olid näiteks Uuri linnas, kus elas kord patriarh Aabram (Aabraham), mõningate elanike käsutuses mugavad krohvitud ja lubivärviga kaetud majad, milles oli 13–14 tuba. Küllap olid sellised majad tolle aja imetlus- ja ihalusobjektid.

 [Pilt lk 8, 9]

Jumal tõotab õiglastele turvalist eluaset