Veisehaigur – inimese ja loomade sõber

„ÄRGAKE!” HISPAANIA-KORRESPONDENDILT

SEE on lugu ajaloo kõige rahulikumatest vallutustest, mil ei kõlanud ühtki lasku ega valatud tilkagi verd, ei kannatanud kohalikud rahvad ega riisutud ühtki maad. Ja ometi hõivasid sissetungijad armutult ühe maa teise järel.

Need vallutusretked toimusid 20. sajandil. Siiski jäid need hiljutised sissetungid paljudele märkamatuks, sest uute alade vallutajateks olid linnud. Need nutikad tiivulised – veisehaigrud, kelle teaduslikuks nimeks on Bubulcus ibis – on nüüdseks okupeerinud viis mandrit.

Ennenägematud vallutusretked

Sajandeid elasid veisehaigrud peamiselt troopilises Aafrikas. Umbes sajand tagasi koloniseerisid need linnud Aafrika lõunaosa. Mõningate allikate sõnul lendasid 1930. aastatel veisehaigrud üle Atlandi ookeani ning neid oli piisav hulk, et Lõuna-Ameerikas kanda kinnitada. 20. sajandi keskpaiku jõudsid veisehaigrud Floridasse ning kümme aastat hiljem ulatus nende levila juba Kanadast Argentinani. „Kui veisehaigur ... lendas Uude Maailma üksnes oma kahe tiiva ja tuule jõul, on see ainuke Vana Maailma lind, kes on rajanud asurkonna Ameerika mandrile ilma inimese abita,” kirjutas ornitoloog Roger Tory Peterson 1954. aastal.

Praeguseks on ornitoloogid jõudnud järeldusele, et veisehaigrud said selle kangelasteoga tõepoolest hakkama. On arvestatud, et passaattuulte abil võib haigur lennata üle Lääne-Aafrikat ja Lõuna-Ameerikat lahutava ookeani umbes 40 tunniga. Atlandi ookean polnud aga ainuke takistus, mille veisehaigrud ületasid. Osa veisehaigruid lendas ida poole kuni Uus-Meremaani. Samal ajal asusid veisehaigrud elama ka Euraasiasse, kus nende määratu territoorium ulatub nüüd Pürenee poolsaarest Jaapanini.

Mõõduka temperatuuriga maades on veisehaigrust saanud paigalind. Seal, kus talved on külmad, rändab ta aga pärast pesitsemist soojematele aladele. Veisehaigru kangelaslikud vallutusretked pole veel lõppenud. Teda on korrapäraselt nähtud kaugel Vaikse ookeani saartel ja kogunisti Antarktikas.

Vallutuste õnnestumise saladus

Veisehaigru leviku peamine põhjus on tema kohanemisvõime ning see, et ta eelistab elada inimese, eelkõige karjakasvatajate läheduses. Kuigi enamik haigruid toitub veeloomadest, meeldivad veisehaigrutele rohkem putukad. Tavaliselt näeb veisehaigruid veiste seas, kuid need linnud võivad järgneda ka elevantidele, kängurutele, traktoritele ning isegi metsapõlengutele – tegelikult kõigile ja kõigele, mis ajab liikvele putukaid, kellest nad toituvad.

Kuigi veisehaigrud leiavad toitu ka ilma teiste abita, on veised nendele tiivulistele küttidele ideaalseteks putukate etteajajateks. Kui veised mööda karjamaad oma raske sammuga ringi longivad, peletavad nad liikvele  rohutirtse, kärbseid ja mardikaid. Ja nii saavad loomade kõrval kõndivad terase silmaga haigrud nende poole lendavaid putukaid endale napsata. Seega aitavad veised haigrutel saaki nii leida kui ka püüda – ühe arvestuse kohaselt kaks-kolm putukat minutis. Ornitoloogide hinnanguil võib haigrutel tänu kariloomadega seltsimisele kuluda toidu hankimiseks 30 protsendi võrra vähem energiat ning püütava putukasaagi hulk suureneda 50 protsendi võrra.

Hea jahipartneri leidmine pole siiski ainus põhjus, mis on aidanud veisehaigrul maailma vallutada. Nad on ka vastupidavad linnud. Kuigi nende lend võib näida raskepärane võrreldes partide ning tuvide sirgjoonelise ja kiire lennuga, suudavad nad ometi ületada Sahara kõrbe ning nagu varem mainiti, on nad lennanud Lääne-Aafrikast 4000 kilomeetri kaugusele Lõuna-Ameerikasse.

Veisehaigrutel näib olevat ränduriloomus ning seegi soosib nende levimist. Milline muu putuktoiduline lind tihkaks lennata nii kaugele lõunasse kui tühja Antarktikasse pealtnäha lihtsalt uudishimu pärast!

Oma pikkadel retkedel on veisehaigrud avastanud sobivaid elupaiku peaaegu kõikjal. Igal mandril, kuhu nad on jõudnud, on nad leidnud eest putukatest kubisevaid ääretuid karjamaid või põlde. Ja nii ongi haigrud uusi elukohti hõivanud ning lindude arv on kasvanud.

Kasuks inimesele ja loomadele

Tänu veisehaigrute valgele sulestikule, üheskoos tegutsemisele ning veiste järgimisele on neid kerge jälgida. Lumivalged veisehaigrud, kes tiibu lehvitades üle väljade lendavad, ei paku üksnes silmailu. Nad on ka hindamatud kahjurite hävitajad. Kord nähti Tansaanias umbes 40 000 veisehaigrut rohutirtsuparvi hävitamas. Mõned farmerid on koguni ise neid linde oma farmi toonud, et saaki rüüstavaid putukaid kontrolli all hoida. Võib ju üks haigur neelata päevas enam kui 600 rohutirtsu ja kilki!

Haigrutest on kasu ka veistele, keda tüütavad pidevalt nii kärbsed kui ka muud putukad. Veised näivad teadvat, et haigrud on nende sõbrad, ja nii lasevad nad neil julgetel lindudel meeleldi aeg-ajalt oma seljas ratsutada.

Seltsi armastav lind

Veisehaigrutele meeldib koos pesitseda, ööbida ja toitu otsida. Oma pesapuud jagavad nad hea meelega ka teiste haigruliikide ja toonekurgedega. Ühine kodu näib kõigile neile lindudele pakkuvat kaitset kiskjate eest. Niisugused pesitsuskolooniad on alati lärmakad ja sagimist täis. Kuna haigrutel on kombeks üksteise pesadest oksi näpata, tuleb neil omavahel sageli nääklusi ette. Mõned neist kössitavad oma pesal, teised aga sebivad puu all, et korjata üles mahakukkunud raage. Veisehaigrute suguvennad, teised haigrud ja toonekured, kelle suured pesad asuvad kõrgemal, ei lase end aga tavaliselt oma üleannetutest naabritest suurt häirida.

Veisehaigrutel on haarav pulmamäng. Siis võib näha, kuidas nad end sirutavad, nokka plagistavad ning kuidas isalind demonstreerib oma kollaseid sulgi, mis teda pesitsusajal ehivad. Kui üks lindudest pessa tuleb, võtab paariline teda vastu uhke tervitustseremooniaga, mille juurde kuulub näiteks seljasulgede püsti ajamine. Neid mänge pole raske märgata, sest veisehaigrud on inimeste suhtes küllaltki sallivad.

Kellel on võimalus minna Aafrikasse safarile, sõita Põhja-Ameerikas läbi karjafarmi või käia vaatamas Idamaade riisipõlde, võib neid veetlevaid linde ise kohata. Neid võib näha elevantide ümber kõndimas, julgelt veise seljas ratsutamas või päikese loojudes ööbimispaika lendamas. Ükskõik kus veisehaigrud ka ei elaks, annavad nad sellele paigale oma võlu ning osutavad kasulikke teenuseid nii inimestele kui ka loomadele. Selle valge linnu kangelaslikud vallutusretked on osutunud üheks heasoovlikumaks terves maailma ajaloos.

[Pildid lk 14, 15]

 Veisehaigrud on vallutanud viis mandrit ja nad tunnevad end hästi nii elevantide kui ka veiste seas

Guyana

Austraalia

Kenya

Ameerika Ühendriigid

Hispaania

[Allikaviide]

© Joe McDonald