Ettevaatust, „valge draakon”!

„ÄRGAKE!” ŠVEITSI-KORRESPONDENDILT

Mis lendab ilma tiibadeta, tõukab ilma käteta ja näeb ilma silmadeta? (Keskajast pärit mõistatus lumelaviini kohta)

LUMELAVIIN, mida on sobivalt kutsutud valgeks draakoniks, võib neelata mägironijaid ning matta silmapilguga enda alla koguni terveid külasid. Samal põhjusel on laviine nimetatud ka valgeks surmaks. Kuidas aga võimsad lumeveermed vallanduvad? Kui sa elad lumitunud mäetippude lähedal, tead sa kindlasti vastust sellele küsimusele. Kui elad aga troopikas või tasasel maal, ei mõtle sa laviinide peale, sest need pole sulle ohuks, kui sa just ei söanda oma jalga nende valgete draakonite territooriumile tõsta.

Laviinid tekivad kõrgmägedes, kus lund sajab tihti ja palju. Nad vallanduvad äkitselt, kui suurel hulgal lund, jääd, pinnast, kive ja muud materjali, näiteks puid, sööstab kiiresti mööda mäenõlva või kaljujärsakut alla. Tihtipeale hävib kõik, mis nende teele jääb. Laastamistööd ei tee laviinid üksnes oma raskuse ja jõuga, vaid ka laviini ees liikuv õhukeeris võib hävitada puid, sildu, maanteid, raudteid ja muud teele jäävat.

Loodusnähtus

Tonne kaaluv mürisev laviin koosneb enamjaolt tillukestest lumehelvestest. Kuidas aga võib millestki nii ilusast kui langevast lumest saada hirmuäratav ja möirgav laviin? Vastus peitub lume omadustes. Lumi langeb alla lumekristallide, -terade või -kruupidena. Lumehelbed on üldjuhul kuueharulised tähekesed, millel on lõputult variatsioone. Igaüks neist on omaette ime. Niipea, kui nad on maha langenud, võivad nad oma kuju muuta. Õhutemperatuuri erinevuste ja kuhjuva lume raskuse tõttu kahanevad lumekristallid maapinnal. Näiteks võib 30 sentimeetri paksune värske lumekiht vaid 24 tunni jooksul vajuda kokku kõigest 10-sentimeetriseks lumekihiks.

Lumikatte stabiilsus sõltub lumehelveste kujust. Kuueharulised kristallid liituvad omavahel, kuid lumeterad ja -kruubid veerevad üksteisest üle ning neist moodustuvad ebakindlad lumekihid. Need kihid võivad libiseda üle allpool lasuva tugevama lumekihi. Niisiis sõltub laviini tekkimine sadanud lume hulgast, lume omadustest, maastiku kallakust, temperatuurierinevustest ja tuule tugevusest. Laviini võib kogemata valla päästa ka järsul mäel liikuv inimene või loom oma keharaskusega. Kuid on olemas ka teistsuguseid laviine.

Üks laviinitüüp on kuivlaviin, mis tekib siis, kui tugevad tuuleiilid puhuvad üles värsket teralise ja kristallilise lume segu – kohevat pulbritaolist lund, mida suusatajad kõige enam armastavad. See kerge lumi tõuseb õhku ning võib söösta alla orgu enam kui 300-kilomeetrise tunnikiirusega. Sellistel puhkudel kasvab lumemassi tekitatud õhukeeris  nii suureks, et kuivlaviin võib vaid sekunditega tõsta majadelt katuseid ja purustada ka maju endid.

Kõige ohtlikumad on suurtest lumelahmakatest koosnevad laviinid, mis tekivad siis, kui lumi kuhjub ja aja jooksul kokku vajub. Kui lumikatte ülemine kiht praguneb, libisevad suured kamakad mööda mäenõlva alla kiirusega 50 kuni 80 kilomeetrit tunnis. Sellised kõvastunud kuhjatised võivad ulatuda üle mäeharjade. Piisab kõigest ühe suusataja raskusest, et lumekamakas murduks ja tekiks laviin, mis võib matta suusataja enda alla vaid mõne sekundiga.

Laviinide tekkimise oht suureneb kevadeti. Vihm ja ere päikesepaiste sulatavad lund, mille tagajärjel vallanduvad märglaviinid. Märglaviinid liiguvad aeglasemalt, kuid võivad libiseda alla kogu nõlva ulatuses. Allapoole veeredes haarab see lumemass endaga kaasa kaljurahne, puid ja pinnast, mis tekitavad orgu jõudes rusuvalle.

Lumelaviiniga sarnaneb liustik ehk jäävool. Liustikud on hiigelsuured jäämassid, mis moodustuvad väga külmades piirkondades, orvandites või varjulistel mäenõlvadel, kus lumi kunagi ei sula. Aja jooksul muutub sealne lumi kõvaks jääks. Liustikud voolavad alla väga aeglaselt. Kuna liustike liikumist saab ennustada, tekitavad need harva suurt kahju.

Kus esineb lumelaviine?

Mitte igal pool, kus sajab lund, ei teki laviine. Laviinid esinevad paikades, kus on kõrged mäed ning piisavalt külm. Statistika järgi leiab maailmas igal aastal aset umbes miljon laviini. Mõned ohupiirkonnad on  Lõuna-Ameerikas Andides, Põhja-Ameerikas Kaljumäestikus, Aasias Himaalaja mäestikus ja muidugi Euroopas Alpides, mis ulatuvad Prantsusmaalt kirdesse läbi Šveitsi, Saksamaa ja Austria. Nende paikade asustatud piirkondades hukkub igal aastal laviinide tõttu keskmiselt 200 inimest, neist umbes 26 Šveitsis.

Kaks erakordselt laastavat laviini leidsid aset Peruu Andides. 1962. aastal murdus 6768 meetri kõrguse Huascaráni mäe 50 meetri paksusest jäämütsist lahti kilomeetripikkune jääkamakas. See neli miljonit tonni kaaluv lahmakas oli neli korda suurem kui New Yorgi Empire State Building. Jääkamakas liikus veerand tunniga 18 kilomeetrit. Selle alla jäi seitse küla ning 3000 kuni 4000 inimest kaotas oma elu purdmaterjali all, mille paksus oli 13 meetrit ja mis kattis 2 kilomeetri laiuse ala. 1970. aastal tekkis sellel mäel samasugune laviin, ainult et seekord raputas maavärin jäämütsi lahti ühel mäe põhjapoolsel tipul. Mägi ise varises kokku. Tuhandeid tonne lund, kive ja jääd liikus kiirusega 300 kilomeetrit tunnis läbi kitsa mäekuru, tõmmates endaga kaasa kaljurahne ja maju. Arvestuste kohaselt hukkus tol korral 25 000 inimest. Mida saaks aga teha, et kaitsta mägede elanikke selliste traagiliste õnnetuste eest?

Kas laviine saab ära hoida?

Mõningaid laviine on võimalik ära hoida, teisi aga mitte. Ilmast tingitud laviinide puhul pole see võimalik, need on sama tavalised kui vihmavee katuselt alla voolamine. Laviin on aastaaegade vaheldumisega seotud loomulik nähtus. Kuid valitsusametnikud on keelustanud neis piirkondades ehitamise ning lasknud rajada sõiduteede kaitseks galeriisid. Ettevaatamatute inimeste, näiteks hoiatusi ja keelde ignoreerivate hulljulgete suusatajate tekitatud laviine saaks aga küll ära hoida.

Šveitsis aset leidnud õnnetused on pannud valitsusametnikke võtma tarvitusele mõningaid ettevaatusabinõusid. 1931. aastal loodi kliima uurimise komisjon ning 1936. aastal alustas esimene rühm julgeid teadlasi Davosi linna kohal 2690 meetri kõrgusel Weissfluhjochi piirkonnas teaduslikke uuringuid. Hiljem, 1942. aastal, rajati Šveitsis lume ja laviinide uurimise instituut. Mägedesse rajati veel teisigi moodsaid observatooriume. Need instituudid annavad teada ilmamuutustest ning edastavad regulaarselt laviinihoiatusi.

Siiski ei saa kõiki ilmamuutusi ette näha ning riske pole võimalik täielikult kõrvaldada. Seega peaks iga ohupiirkonnas elav inimene või mägedes puhkaja olema teadlik oma kohustusest vältida laviini esilekutsumist. On huvitav, et Prantsusmaal tehtud katsed näitasid, et lennukite tekitatud helilained ja inimeste hõiked siiski ei päästa laviine valla, nagu varem arvati.

Ametlikud kaitsemeetmed

Peatselt pärast seda, kui inimesed mägipiirkondadesse elama asusid, mõistsid nad, millist ohtu kujutavad endast laviinid. Et hoida oma kodusid lumme mattumast, istutasid nad küla kohale mäenõlvale metsasid, kust ei tohtinud puid maha võtta. Paljudel puhkudel pakkusid metsad laviinide eest kaitset ning kuni tänase  päevani hoolitsevad kohalikud võimud nende metsade eest. Mets on laviinide vastu parimaks looduslikuks kaitseks. Kuid kogemused on näidanud, et mets peab olema tihe, igal hektaril mitusada eri liikidest nii noort kui vana puud.

Viimasel ajal on insenerid püstitanud ohupiirkondades metsade kohale betoonalusesse metallist tõkkeid. Tõkked saab teha kuni nelja meetri kõrgused, kuid see oleks liiga kallis, et püstitada neid igale nõlvale. Et laviinid maju endaga kaasa ei viiks, on mäejalamitele rajatud ka hiigelsuuri kivist ja mullast laviinimurdjaid. Need kuhjatised võivad laviine kõrvale juhtida ja takistada neil üle külade veeremast. Mõned laviinimurdjad on V-kujulised muldvallid, mis on kahe meetri paksused ja viie meetri kõrgused. V tipp on suunatud ülesmäge, nii et see jagab laviini kaheks. V-kujulise valli küljed on 90 kuni 120 meetri pikkused ning kaitsevad terveid linnasid. Suurte maanteede ja raudteede kaitseks on siiski kõige tõhusam, kuid samas ka kulukam, rajada puust, terasest või betoonist galeriisid.

Veel üks võimalus hoida ära laviine on lõhkuda raskeid lumemasse. Näiteks peab Kanada armee igal talvel linnade vahel patrulli ning tulistab lumme lõhkelaenguid. Sel moel hoiavad nad läbi Kanada kulgevat magistraali lumme mattumast. Mõningal määral kasutatakse seda meetodit ka Šveitsis, kus ebapüsiva lumikattega mäenõlvadele tulistatakse lõhkelaenguid või heidetakse neid alla helikopteritelt.

Päästeoperatsioonid

Suusatajad ja matkajad võivad mäkke tõusta alles siis, kui on kindlaks tehtud, et see on ohutu. Hoiatusi ei tohiks kunagi eirata! Isegi kõige kogenum suusataja ei suuda laviinile vastu seista. Kes aga jääb laviini alla, ei tohiks paanikasse minna. Eksperdid soovitavad lumes liikuda otsekui vees ujudes, see aitab lumeveerme pinna lähedal püsida. Teine võimalus on tõsta üks käsi nii kõrgele kui võimalik. Sel juhul hakkab inimene päästetöötajatele silma. Teise käega tuleb katta suu ja nina. Statistika näitab, et üksnes pooled laviini vangistusse sattunud on jäänud ellu, kui on olnud lume all üle poole tunni. Praegusel ajal kannavad mõned suusatajad kaasas raadiosaatjat. Kuna valge surm võib kõrgel mägedes tabada inimesi igal hetkel, on laviiniohvritele vaja kiiresti appi rutata.

Sajandeid kasvatasid mungad Šveitsi Alpides inimeste päästmiseks kuulsaid bernhardiine, kellel oli piisavalt jõudu ja vastupidavust, et liikuda sügaval lumes ning taluda jäiseid tuuli ja külma ilma. Neil koertel oli ka hea suunataju ning parem kuulmine ja nägemine kui inimestel. Bernhardiinid päästsid sadu inimesi, kuid nad ei kandnud kaelas vaadikest konjakiga, nagu paljudel piltidel on kujutatud. Tänapäeval on enamik päästekoeri saksa lambakoerad, kuid selleks tööks on välja õpetatud teisigi tõuge. Peale selle on ohvrite leidmisel abiks ka elektroonilised seadmed ja hoolikas lume sondeerimine. Siiski on inimeste päästmisel kõige enam kasu koertest.

Nagu oleme näinud, on laviin, „mis lendab ilma tiibadeta, tõukab ilma käteta ja näeb ilma silmadeta”, võimas loodusjõud, millesse tuleb suhtuda aukartusega.

[Väljavõte lk 19]

Kui jääd laviini alla, liigu nii, nagu ujuksid meres

[Pilt lk 18]

Bernhardiine kujutatakse piltidel sageli konjakivaadikesega, ehkki nad tegelikult neid päästeoperatsioonidel kaelas ei kandnud

[Pildi allikaviide lk 17]

AP Photo/Matt Hage