Piibli seisukoht

Kas naised peaksid oma ilu varjama?

„NAISED armastavad moodi,” on öelnud George Simonton, kauaaegne moedisainer ning New Yorgi Fashion Institute of Technology professor. Ta selgitab: „Naistele meeldib väljendada oma individuaalsust, olla elegantsed, muuta ennast kaunimaks ... Arvan, et see näitab nii enesest kui teistest lugupidamist.” Tõepoolest, ehtimine on läbi aegade olnud naiste jaoks viis, kuidas väljendada oma naiselikkust, muuta ennast kaunimaks ja saavutada enesekindlust.

Ometi on mõned usklikud pannud halvaks naiste kommet ennast ehtida. „Pühad naised, ... ükski teist, kes on looduse poolest ilus, ... ei tohiks oma ilu mitte suurendada, vaid peaks püüdma seda vähendada,” kirjutas Tertullianus 3. sajandil m.a.j. Seoses kosmeetika kasutamisega lisas ta: „Need naised teevad pattu Jumala vastu, kes võiavad nägu kreemidega, võõpavad palgeid ruužiga või pikendavad silmakulme.” Kuld- ja hõbeehteid nimetas ta „võrgutusvahenditeks”.

Tänapäevalgi hoiavad paljud naiste ehtimistavade suhtes kinni rangetest seisukohtadest. On religioone, mis koguni keelavad oma liikmetel kanda ehteid, meiki ja värvilisi rõivaid. Kas kristlik naine peaks oma ilu varjama või sobib tal ennast kaunimaks muuta?

Jumala vaade

Piiblis pole ehete kandmist ja jumestusvahendite kasutamist üksikasjalikult käsitletud. Siiski leidub seal piisavalt tõendeid selle kinnituseks, et Jumal ei pane halvaks ei neid ega teisi ehtimisviise.

Näiteks, kui Jumal räägib sellest, kuidas ta õnnistas Jeruusalemma,  võrdleb ta seda linna naisega ning ütleb: „Ma ehtisin sind ehetega ... sa kasvasid üpris väga ilusaks” (Hesekiel 16:11–13). Ehete hulgas, mis, tõsi küll, olid sümboolsed, olid käevõrud, kaelakee ja kõrvarõngad. Samuti võrdleb Pühakiri kuldehteid „targa noomijaga”, kelle sõnad kuulaja meeleldi vastu võtab (Õpetussõnad 25:1, 12). Nendest Pühakirja positiivsetest võrdlustest võime järeldada, et Jumal ei pane pahaks seda, kui naised ennast ehetega kaunistavad.

Kristlikud naised ehivad ennast

Mõningad piiblikohad räägivad ehtimisest otseselt. Apostel Paulus andis nõu, et „naised, viisakalt riietatud, endid ehiksid”. Ent seda tuleks teha „häbeliku ja mõistliku meelega”, millest ilmneb naise jumalakartus (1. Timoteosele 2:9, 10). Kui kristlikud naised sellisel tagasihoidlikul viisil oma ilu esile toovad, võib see heita head valgust Jumala õpetustele ja kogudusele.

Mõned väidavad vastu, et sama kirjakoht ju manitseb naisi, et nad ei ehiks ennast „juuksepalmikutega ega kullaga ega pärlitega ega kalliste riietega, vaid heade tegudega, nõnda kui sobib naistele, kes endid tunnistavad jumalakartlikeks”. Kas need sõnad tähendavad, et naised ei tohiks juukseid soengusse sättida ega ehteid kanda?

Ei tähenda, Piibel räägib ehtimisest positiivses valguses. Paulus ei keelanud ära mitte välist ehtimist, vaid hoopis õhutas naisi pöörama põhitähelepanu enda kaunistamisele kristlike omaduste ja heade tegudega.

Tähtis on õige motiiv

Apostel Paulus kirjutas: „Ärgem siis enam mõistkem kohut üksteise üle, vaid pigemini otsustagem hoiduda saamast vennale komistuseks ja pahanduseks” (Roomlastele 14:13). Kuidas käivad need sõnad välimuse eest hoolitsemise kohta?

Esiteks, nagu ütleb Paulus, ei tohiks me üksteise üle kohut mõista, vaid peaksime hoolega hoiduma „saamast vennale komistuseks”. See, mis on vastuvõetav ühes riigis või kultuuris, ei pruugi seda olla teises, ning mis on kohane teatud ajal ja teatud kohas, ei pruugi olla sobiv teises olukorras. Me ei tohiks kedagi komistama panna ega riivata teiste tundeid sellega, et peegeldame oma väljanägemisega meie kultuuris taunitavat elustiili. Jumalakartlikud naised peaksid endalt küsima: „Kuidas ühiskond vaatab sellele, mida ma kannan? Kas minu välimus tekitab koguduseliikmetes piinlikkust või hämmeldust?” Kristlikul naisel võib küll olla õigus riietuda või ehtida end teatud viisil, aga ta loobub oma õigusest, kui tema välimus teiste tundeid riivab (1. Korintlastele 10:23, 24).

Lisaks võib liigne rõhuasetus välimusele viia ebaõige hoiaku tekkimiseni. Tänapäeval võib paljudes maades näha naisi, kelle riietus- ja ehtimisstiil on väljakutsuv ja flirtiv. Kristlikud naised ei ehi ennast kunagi sellise ebaõige motiiviga, vaid püüavad kõigis isiklikes asjades olla „mõõdukad, puhta meelega ..., et Jumala sõna ei teotataks” (Tiitusele 2:4, 5, P 1997).

Jumalakartlikud naised mõistavad, et kuigi on kohane enda välimust kaunistada, on nende tegelikuks ehteks „varjul olev südame inimene”, mis väljendub nende hoiakus ja käitumises (1. Peetruse 3:3, 4). Naine, kes teeb riietuse, meikimise ja ehtimise suhtes mõistlikke valikuid, saavutab kaasinimeste lugupidamise ja toob au Loojale.