Kunstnik, kes otsis õnne „paradiisist”

„ÄRGAKE!” TAHITI-KORRESPONDENDILT

ALATES sellest ajast, mil esimene inimene Aadam paradiisist välja aeti, on tema järeltulijad kadunud paradiisi otsinud. Palavikulised paradiisiotsingud on inspireerinud paljusid kunstnikke, kes on püüdnud kujutada paradiisi oma lõuenditel. Üks neist oli kuulus 19. sajandi maalikunstnik Paul Gauguin.

Paar aastat tagasi saabus Prantsuse Polüneesia Markiisaarte grupis asuvale tillukesele Hiva Oa saarele kahe laevaga sadu turiste, kaasa arvatud harrastuskunstnikke. Hiva Oa on saar, kus Gauguin 1903. aastal suri. Gauguini teoste austajaid meelitas siia temanimelise kultuurikeskuse avamine, mis leidis aset kunstniku sajandal surma-aastapäeval.

Kus on paradiis?

Miks lahkus Gauguin rohkem kui sada aastat tagasi Euroopast, et veeta oma viimased elupäevad rahulikul Lõunamere saarel? Elades kunstnikuna vaesuses ja viletsuses, hakkas Gauguin Euroopa tsivilisatsiooni vihkama. Ta põlgas Euroopa kultuuri traditsioonide ja korra kitsarinnalisust. Niisugusele järeldusele jõudis ta pärast kaks aastat Tahitil viibimist. Naasnud Tahitilt Euroopasse, ütles ta: „Mitte miski ei takista mind siit jäädavalt lahkumast. Millist mõttetut elu me küll Euroopas elame!” Ta hülgas läänelikud väärtused, ja nii nagu paljud teisedki tolle aja eurooplased, unistas ka tema ammukaotatud paradiisist, mida ei riku tsivilisatsiooni pahed. Gauguin lootis leida niisuguse unistuste paradiisi Vaikse ookeani naudingute aiast, kus elu on rahulik ja kus paistab peaaegu alati päike. Ta tundis suurt igatsust selle kauni paiga järele, mis oleks maalimiseks lausa ideaalne koht.

Gauguin, nagu paljud teisedki tema kaasaegsed, arvas, et elu tsivilisatsioonist eemal ning kooskõlas loodusega on oma lihtsuse tõttu parem kui tsiviliseeritud maailmas. Kuna polüneeslased elasid looduslähedast elu, arvasid mõned, et nad on oma olemuselt üdini head. Nende siiraste, lihtsate ja leebe  loomuga inimeste ühiskond näis olevat justkui pilt täiuslikust maailmast. Just sellist õnne Gauguin otsiski. Sellegipoolest vaevas teda inimeksistentsi mõte ning ta soovis saada abi meeleheite ja surmahirmu vastu.

Gauguin leidis Lõunamerelt inspiratsiooniallika. Tänu sealsele keskkonnale tegi ta kunstnikuna läbi uuestisünni. Üks tema lemmikteemasid oli inimeste lihtne ilu. Tema maalitud inimeste nägudelt peegeldub rahu ning kindlus- ja rahuldustunne. Oma maalidega tahtis Gauguin anda edasi selle troopikapäikese all oleva legendaarse paiga unenäotaolist rahulikku atmosfääri.

Tõeline õnn

Kas Gauguin leidis tõelise õnne Tahitilt, Hiva Oalt või mõnelt teiselt saarelt? Kunstnik oli sunnitud tõdema, et isegi neil väikestel troopikasaartel ei pääse keegi surmast ja et selles maailmas pole võimalik täiuslikkust leida. Millalgi Tahitile tuleku alguses kirjutas Gauguin: „Olen end juba mõnda aega mornina tundnud ja see mõjutab mu tööd. ... Neis puudub rõõm.” Need kaunid maastikud, mida Gauguin kujutas oma maalidel, ei täitnud tema lootusi. Ta tundis ikkagi rahapuudust ning vaevles tervisehädade käes. Isegi niisuguses keskkonnas ei leidnud ta vastuseid oma küsimustele elu mõtte kohta. Mõeldes sellele paradoksile, otsustas ta teha suure maali, millest saaks tema Tahiti aja meistriteos. Niisiis maalis Gauguin 3,75 meetrit pika allegoorilise maali, mille nimeks sai „Kust me tuleme? Kes me oleme? Kuhu me läheme?”. Selle maaliga püüdis Gauguin väljendada maailma mittemõistmist, inimelu eksistentsi müsteeriumi.

Vastuseid küsimustele, mis Gauguin esitas oma maalide kaudu ning mida on esitanud ka teised nii enne kui pärast teda, võib leida Piiblist, raamatust, kus Jumal annab teada oma eesmärgi inimkonnaga. Piiblis leiduvad  vastused on tõesed ja veenvad. Need pakuvad kindlat tulevikulootust. Peale selle võime tänu Piiblile mõista, et ükskõik kus me ka ei elaks, olgu siis mõnel Vaikse ookeani saarel või mujal, võib tõelise õnne leida üksnes meie Looja Jehoova Jumala tahtega kooskõlas elades. Jehoova tunnistajad nii Prantsuse Polüneesias kui ka igal pool mujal maailmas räägivad teistele meelsasti sellest imelisest tulevase paradiisi lootusest.

Meistri jäljendamine

Gauguini sajanda surma-aastapäeva tähistamisel võis näha sadat tööd, mis olid tema maalide väga täpsed koopiad. Peamiselt kuulusid näitusel olevad tööd kahele kunstnikule, Claude ja Viera Farinale. Nad on elanud mõnda aega Hiva Oal, et teha seal Gauguini maalidest koopiaid, mis nad on annetanud saare kultuurikeskusele.

Selleks et anda edasi täpselt sama muljet, mida Gauguin soovis jätta, on nad hoolega uurinud suurtelt fotodelt originaalide värve ja vorme. Farinade sõnul pole koopiate tegemine sugugi kergete killast, vaid on keeruline töö, mis nõuab palju aega ja energiat. „Kunstnikul on vabadus luua mida tahes, ja kui ta maalib lauale viis jalga, ei pea seda keegi imelikuks, vastupidi, vaatajad ütleksid, et see on geniaalne. Kui aga koopial on üks puuleht vähem kui originaalil, satub see kohutava kriitika alla. Sellepärast ongi koopiate  tegijaid vähem kui teisi kunstnikke,” jutustab abielupaar. Mis aitab õppida tegema häid koopiaid? „Koopiate tegijal peavad olema kunstnikust ja tema elust väga põhjalikud teadmised, sest maalimisel pole abiks muud kui fotod ning isegi fotod ei anna alati edasi päris õigeid värve. Seepärast tuleb koguda täpset informatsiooni muuseumidest.” Kuna Gauguini maalid on praegusel ajal väga kallid, on Farinade koopiad tema töödest saare kultuurikeskusele väga hinnaliseks kingituseks.

[Pilt lk 23]

Paul Gauguini autoportree

[Pilt lk 23]

„Femmes de Tahiti” (Tahiti naised) või „Sur la plage” (Rannal)

[Pildid lk 24]

„Femme à la mangue” (Naine mangoga), originaal ülal ning koopia, mille on maalinud Claude ja Viera Farina, kes on alumisel fotol oma ateljees Atuonas

[Allikaviited]

Erich Lessing/Art Resource, NY

Copie dʹoeuvre de Gauguin, avec lʹaimable autorisation de Claude et Viera Farina

[Pilt lk 25]

„Les Parau Parau” (Kuulujutud)

[Allikaviide]

Scala/Art Resource, NY

[Pilt lk 25]

„Quand te maries-tu?” (Millal sa abiellud?)

[Allikaviide]

Erich Lessing/Art Resource, NY

[Piltide allikaviide lk 24]

Maalid: Erich Lessing/ Art Resource, NY