Kuidas ajalehest kasu saada

„Rumal on inimene, kes eales ajalehte ei loe; veelgi rumalam on aga inimene, kes seda, mida ta loeb, usub vaid seepärast, et see on lehes kirjas.” (August von Schlözer, 18. sajandi lõpul tegutsenud saksa ajaloolane ja ajakirjanik)

MITUT tuhandet Suurbritannia ja Prantsusmaa kodanikku küsitleti 13 institutsiooni usaldusväärsuse asjus. Viimasele kohale jäi poliitika ja suuräri järel press. USA-s väidab enamik lugejaid siiski uskuvat ajalehti. Ent nagu seda näitab küsitlus, mille korraldas Pew Research Center, on uskujate protsent langenud.

Skeptitsism on tihtilugu ka õigustatud, eriti kui kirjutatu puudutab selle maa riiklikke huvisid, kus ajalehte trükitakse. Mis siis juhtub? Üldjuhul tuuakse tõde ohvriks. 20. sajandi inglise riigimees Arthur Ponsonby märkis kord: „Kui sõda välja kuulutatakse, on esimeseks langenuks tõde.”

Ka siis, kui pole tegemist sõja väljakuulutamisega, on arukas säilitada tervemeelne skeptitsism. „Lihtsameelne usub igat sõna,” täheldab Piibli õpetussõna, „aga taipaja paneb tähele oma samme!” (Õpetussõnad 14:15). Kui ilmutada kohast ettevaatust, on ajaleht üldiselt suuteline kustutama oma lugeja janu talle vajalike uudiste järele.

Uudiste olulisus

Uudistemeedial on tänapäeval tähtis koht, sest see aitab meil maailmas sündivaga kursis olla. See aga on väga oluline. Miks? Sest suurt osa tänapäevasündmustest on kuulutanud ette Jeesus Kristus, suurim prohvet, kes kunagi on elanud. Kui temalt päriti selle maailmaajastu  lõpetuse kohta, kostis ta, et lõpuaega märgistavad sõjad, suurenev seadusetus, toiduainepuudus, katkud, maavärinad ja muud sedalaadi sündmused (Matteuse 24:3–14; Luuka 21:7–11).

Samuti on Piiblis kirjas: „Viimseil päevil tuleb raskeid aegu.” Selle prohvetikuulutuse järgi on neil „viimseil päevil” elavad inimesed „enesearmastajad, rahaahned” ning „sõnakuulmatud vanemaile”. Nad on „südametud” ja „pillajad, toored, hea põlgajad, petturid, kergemeelsed, sõgedad, rohkem lõbuarmastajad kui jumalaarmastajad” (2. Timoteosele 3:1–5, meie kursiiv).

Kahtlemata võime selle prohvetikuulutuse täitumist näha oma ümbruskonnas. See aga, mis toimub mujal maailmas – ja millest kirjutavad ajalehed –, vaid kinnitab Piibli prohvetikuulutuste paikapidavust. Kas see peaks tähendama, et me võime uskuda kõike, mida ajalehest lugeda võib? Ei, ka ajaleheärisse pühendunud ise viitavad vajadusele olla ettevaatlik.

Probleemid usaldusväärsusega

Vigu teevad kõik, ka kõige ausameelsemad ja vilunumad professionaalid. „Nende kolme aasta kestel, mil olen olnud vabakutseline redigeerija,” kirjutab Ariel Hart ajakirjas „Columbia Journalism Review”, „pole mul tulnud ette ühtki lugu – ei viie lehekülje ega paari lõigu pikkust –, kus poleks olnud vigu.” Näitena mainib ta „valesid daatumeid, vananenud andmeid, õigekirjavigu ning teistest allikatest võetud üldlevinud, ent ekslikku infot”.

Ajakirjanikud on sunnitud toetuma ebausaldusväärsetele uudisteallikatele. Mõnikord tõmmatakse press haneks. 1999. aastal avaldas üks vigurvänt võltsitud uudisloo „surnuaed-lõbustuspargist”, tuues selle kinnituseks olematu ehituskompanii pilkupüüdva veebilehe ning infotelefoni, kus niinimetatud kompanii esindajana andis vastuseid petis ise. Associated Pressi telegraafiteenistus vempu ei avastanud, mistõttu loo edastasid paljud USA päevalehed. Haneksvõtt õnnestub  tänu „provokatiivsele loole, mis on ekstravagantne ja šokeeriv, ent siiski veel usutav”.

Ka kõige paremate kavatsustega ajakirjanikel ei õnnestu alati asja tegelikku olemust tabada. „Tavaliselt töötavad lehemehed kiirtempos,” selgitab Poola ajakirjanik. „Ajalehtede vahel toimub võidujooks. Igaüks ihkab olla uudiste avaldamisel esimene. Sel põhjusel ei õnnestu paljudel meist kirjutada hästi läbiuuritud artiklit, ehkki tahaks.”

Surve muganduda

Väljaandes „Freedom of the Press 2003–A Global Survey of Media Independence” liigitatakse 115 riiki 193-st maade hulka, kus pressivabadus puudub täiesti või osaliselt. Paraku võib varjatud manipuleerimist uudistega tulla ette ka maades, kus on pressivabadus.

Juhtub, et mõningatel ajakirjanikel lihtsalt ei võimaldata saada olulist teavet, samal ajal kui teised, kes oskavad meelepärased olla, saavad eksklusiivintervjuusid ning kutseid saata poliitikuid nende reisidel. Uudiste avaldamist võib mõjutada ka reklaamijatelt saadav kasum. „Reklaamija võib ähvardada tulutoovad reklaamid tagasi võtta, kui toimetaja avaldab tema kohta midagi negatiivset,” märgib Poola ajakirjanik. Jaapani ajalehetoimetaja hoiatab: „Ei tohi unustada, et uudiste objektiivse edastamiseni on äärmiselt raske jõuda.”

„Kust peaks lugeja teadma, mida uskuda, kui professionaalsetel ajakirjanikelgi on nii raske usaldusväärset teavet edastada?” võib tekkida küsimus.

Tarvis on tasakaalukust

Kahtlemata läheb vaja vahetegemisvõimet. „Eks kõrv katsu sõnad läbi ja eks suulagi maitse rooga?” nendib patriarh Iiob (Iiobi 12:11). Lugejal tuleb kirjutatut hoolega analüüsida, nägemaks, kas selles peitub tõde või mitte. Ta  otsekui katsub kõik arukalt läbi ja valib välja selle, mis on õige. Jeesus Kristuse jünger, kes elas esimesel sajandil, kirjutas tunnustavalt neist, kes apostel Paulust kuulasid ning seejärel algallikaid kontrollisid, veendumaks, et see, mida ta õpetab, on tõde (Apostlite teod 17:11; 1. Tessalooniklastele 5:21).

Samamoodi võiks ajalehelugeja küsida endalt järgmist: milline on kirjutaja taust? Milliseid eelarvamusi tal on? Kas lugu sisaldab kindlaid fakte, mida on võimalik kontrollida? Kelle huvides võidakse tõde väänata? Tõe kindlakstegemisel oleks lugejal arukas kontrollida erisuguseid allikaid. Ka võiks ta loetut teistega arutada. „Kes tarkadega läbi käib, saab targaks,” täheldab Piibli õpetussõna (Õpetussõnad 13:20).

Sealjuures pole tarvis oodata täiust. Nagu nägime, on mitmeid tegureid, mis takistavad ajalehtedel olemast täiesti objektiivsed. Sellest hoolimata võivad need sind hoida kursis sellega, mis maailmas sünnib. Ajakohast infot vallata on oluline, sest Jeesus kutsus just meie ajast kõneldes üles: „Olge valvel!” (Markuse 13:33). Seda aitabki vaatamata vajakajäämistele teha ajaleht.

[Kast/pilt lk 10]

PRESS KUI EELARVAMUSTE KAJASTAJA

Uudistega kaasnev tõe moonutamine on sageli tingitud kas kiirustamisest või väärinfost. Paraku võidakse selliste heade kavatsustega tehtud lugude vahendusel hakata kiiresti levitama lausvalesid. Ent mõnikord on väärinfo edastamine ka sihilik, nagu näiteks Natsi-Saksamaal, kus levitati valesid mõningate rasside ja religioonide kohta.

Mõelgem, millist mõju avaldas üsna hiljutine mitte eriti hästi maskeeritud laimukampaania inimõigusi puudutava kohtuasja arutamise ajal Moskvas. „Kui kolm tütarlast sooritasid Moskvas enesetapu,” teatas Toronto ajaleht „The Globe and Mail”, „tuli Venemaa meedia otsekohe välja mõttega, et need olid Jehoova tunnistajatest usufanaatikud.”

Sellised uudislood ilmusid 1999. aasta 9. veebruaril – selsamal päeval, mil tsiviilkohus tegi kokkuvõtte uurimise kohta, mille eesmärgiks oli keelustada Jehoova tunnistajate tegevus Moskvas. Geoffrey York ajalehe „The Globe and Mail” Moskva büroost teatas: „Hiljem tunnistas miilits, et tütarlastel polnud selle ususektiga mingit pistmist. Kuid üks Moskva telekanal oli juba jõudnud sektile uue rünnaku korraldada, teatades vaatajatele, et Jehoova tunnistajad tegid Natsi-Saksamaal Adolf Hitleriga koostööd – seda hoolimata ajaloolistest tõenditest, et sajad nende liikmed olid natsi surmalaagrite ohvrid.”

Tagajärjeks oli see, et üldsuse hulgas oli palju valesti informeeritud ja küllap vist ka ärahirmutatud inimesi, kes arvasid, et Jehoova tunnistajad on kas enesetapusekt või natsidega koostöö tegijad!

[Pilt lk 7]

Jeesus Kristus ennustas palju sellist, millest praegu kirjutatakse ajalehes

[Pildid lk 8]

Ajaleheuudised kinnitavad Piibli prohvetikuulutuste paikapidavust

[Allikaviide]

FAO photo/B. Imevbore

[Pilt lk 8, 9]

Tunnustust pälvisid need, kes apostel Pauluse õpetuste algallikaid kontrollisid, ja nii on arukas toimida ka tavatuid uudiseid lugedes