Kuidas rahuldatakse nõudlust uudiste järele

„KÕIK ateenlased ja muulased, kes nende juures elasid, ei olnud millelegi nii himukad kui jutustama ja kuulama uudiseid,” andis kroonik Luukas ligikaudu 2000 aastat tagasi teada (Apostlite teod 17:21). Sajand varem oli Rooma valitsus rahva uudistejanu mõistes hakanud panema avalikesse kohtadesse välja päevabülletääne nimetusega „Acta Diurna”.

Seitsmenda sajandi paiku andsid hiinlased välja maailma esimese trükitud ajalehe pealkirjaga „Dibao” („Pao”). Euroopas, kus paljud olid veel kirjaoskamatud, pajatasid ringireisivad jutuvestjad lugusid sõdadest, õnnetustest, kuritegudest ja muudest sündmustest. Hiljem müüdi turgudel ja laatadel selliseid teemasid kajastavaid käsitsikirjutatud ja puulõikeillustratsioonidega täiendatud uudistelehti.

Aja jooksul hakkasid kaubakojad lisama oma ärilehtedesse olulisi uudiseid. Lõpuks ilmusid need uudised eraldi lehel nimetusega nova (uudised), mis käis käest kätte.

Ajalehtede sünd

17. sajandi hakul hakkas Saksamaal korrapäraselt ilmuma kaks ajalehte. Strassburgis trükiti ajalehte „Relation” (Uudislood) alates aastast 1605, Wolfenbüttelis aga hakkas aastal 1609 ilmuma „Avisa Relation oder Zeitung” (kasulikud uudised). Euroopa esimene päevaleht oli Leipzigis aastal 1650 ilmuma hakanud „Einkommende Zeitungen” (Saabuvad Uudised).

See Leipzigi esimene taskuformaadis päevaleht oli neljaleheküljeline ning täis juhuslikus  järjestuses toodud uudiseid. Lehe üksiknumbrid olid võrdlemisi odavad, ent aastatellimusele võis kuluda hästitasustatud töölise kuupalk. Ometigi kasvas nõudlus ajalehtede järele kiiresti. Aastaks 1700 ilmus ainuüksi Saksamaal 50–60 regulaarset ajalehte, mida luges mitusada tuhat inimest.

Uudiste allikaks olid esialgu kirjad, teised ajalehed, postiametnikud, kes posti teel saabunud uudiseid paljundasid, või ka lihtsalt keelepeks, mida reporterid avalikes kohtades kõrva taha panid. Kuid konkurentsi kasvades püüdsid väljaandjad uudiste kvantiteeti ja kvaliteeti parandada. Nad palkasid elukutselised toimetajad. Kuna enamik väljaandjaid ei saanud endale lubada laialdast uudisteallikate ja ajakirjanike võrku, ajendas janu uudiste järele neid looma uudisteagentuure, kes väljaandjatele ettetellimisel uudiseid kogusid ja edastasid.

Olulised ja kasulikud leiutised

Ajaleheäri poleks osutunud võimalikuks ilma oluliste leiutisteta, millest eriti tähtis oli Johann Gutenbergi trükkimisviis liikuvate trükitüüpidega. Edasised leiutised tegid ajalehtede väljaandmise veelgi mugavamaks ja odavamaks. Näiteks 1860. aastatel kasutusele võetud rotaatorpress võimaldas eraldi lehtede asemel hakata trükkima rullpaberile. Peagi võeti kasutusele linotüüp, mille abil laoti metallist trükitüüpidega trükiteksti. 20. sajandi teisel poolel hakkas kallist käsitsitööd asendama arvutiladu.

Kui 1840. aastatel tuli laialdaselt kasutusele telegraaf ning 1870. aastatel kirjutusmasin ja umbes samal ajal ka telefon, hakkasid uudised aina kiiremini kohale jõudma. Miljonite praegusaja inimeste eluajal on arvutite, elektronposti ja faksi kasutamine muutunud ajaleheäris tavaliseks asjaks. Reporterid jõuavad rongi, auto või lennukiga üha kiiremini sündmuspaika. Ja aina enam ajalehti toimetatakse kätte kiirtranspordiga.

Mis leiab tee ajalehte?

Piisaval hulgal uudiseid hankida pole meie järjest väiksemaks muutuvas maailmas üldiselt mingi probleem. „Pigem valmistab raskusi uudiste katkematust hiigelvoost valiku tegemine,” nendivad ajalehe „Frankfurter Allgemeine Zeitung” toimetajad. Uudisteagentuurid saadavad Saksamaa ajalehtedele ligikaudu kaks tuhat uudist päevas. Ajalehetoimetustesse tulvab uudiseid ka reporteritelt, ringhäälingust ja muudest allikatest.

Kaks kolmandikku uudistest on teadaanded – pressiavaldused ja teated plaanilistest sündmustest, nagu kontserdid, spordiüritused ja kokkutulekud. Toimetajad peavad olema kursis sellega, millist kohaliku tähtsusega infot lugejad neilt ootavad, näiteks võivad olla selleks saaginäitajad, aastapäevad ja pidustused.

Populaarsed ajalehtede osad on spordileheküljed, naljanurgad, poliitilised pilapildid ja toimetajarubriigid. Kuumad lood, reportaažid võõrastest maadest ning intervjuud väljapaistvate isikute ja erialaspetsialistidega  võivad avardada nii silmaringi kui ka pakkuda meelelahutust.

Ajalehed kriisiolukorras

„Saksamaa ajalehetööstust on tabanud ajaloo rängim finantskriis,” teatas aastal 2002 ajaleht „Die Zeit”. Aastal 2004 teatas Šveitsi pressiühing väikseimast üldtiraažist viimase kümne aasta jooksul. Mis siis on juhtunud nõudlusega ajalehtede järele?

Kõigepealt tuleks mainida maailma majanduslangust, mis vähendas paljudele ajalehtedele kaks kolmandikku tulu andnud reklaamide osakaalu. Aastatel 2000–2004 kaotas USA „Wall Street Journal” 43 protsenti reklaamitulust. Kas majanduslik tõus toob tagasi ka reklaamid? Paljud kinnisvara-, töökoha- ja autoreklaamid on kolinud üle Internetti. Nüüdisajal tulebki ajalehtedel võistelda elektroonilise meediaga – raadio, televisiooni ning Internetiga.

Siiski pole nõudlus uudiste järele kuhugi kadunud. Meediamajanduse professor Axel Zerdick täheldas ühes Frankfurdi uudistelehes: „Kriis pole kaugeltki nii tõsine, nagu enamik ajakirjanikke arvab.” Saksamaa päevalehe peatoimetaja toetab seda vaadet kohalikku elu käsitlevas rubriigis: „Kohalikul ajalehel läheb nüüd ja küllap ka tulevikus hästi.”

Kuigi tuleb tunnistada, et ajalehtede sügava ainekäsitluse ja jõulise ärgitamisega avalikule diskussioonile ei suuda miski võistelda, tuleb siiski küsida: kas nende vaatepunktist lähtuvaid uudiseid saab usaldada ning kuidas ajalehtede lugemisest kõige enam kasu saada?

[Kast/pilt lk 6]

AJAKIRJANDUS KUI NÕUDLIK KUTSEALA

Ajakirjanikuamet võib näida kadestamisväärsena. „Ajakirjanik võib tunda uhkust, kui ta oma nime pressis näeb,” tunnistab pika staažiga Prantsuse ajakirjanik. Kuid ajakirjanikutöö võib tuua ka pettumusi: rivaal napsab otse nina eest loo, inimene keeldub intervjuust, tuleb pikki tunde oodata sündmust, mis lõpuks ei toimugi.

Poola naisajakirjanik viitab veel ühele raskusele: „Ei või iial teada, millal on töövaba aeg või millal tuleb tööl olla,” sõnab ta. „Mõnikord sattub ohtu meie privaatsus ning töörütm võib häirida perekonnaelu.” Endine Nõukogude Liidu ajakirjanik mainib küllap vist tõsiseimat pettumusallikat: „Tegin kõvasti tööd, aga lõpuks seda kõike ei avaldatudki.”

Hollandi suurima ajalehe spordiajakirjanik avaldab järgmise mõtte: „Tihtilugu heidetakse mulle ette võhiklikkust. On neid lugejaid, kes on vihased ja nördinud, ning kui mõnikord on spordis emotsioonid tuliseks köetud, on ähvardatud mind koguni tappa.” Mis siis sunnib ajakirjanikke oma tööd jätkama?

Mõningatel on selleks muidugi mõista palgatšekk – ent mitte kõigil. Prantsuse ajalehe juures töötav ajakirjanik mainib armastust kirjutamise vastu. Mehhiko ajakirjanik sõnab: „Vähemalt saab anda midagi teadmisväärset edasi.” Jaapanis ilmuva maailma suuruselt teise päevalehe vanemtoimetaja märgib: „Mulle teeb rõõmu see, kui tunnen, et olen saanud inimesi aidata, ning kui õiglus jalule seatakse.”

Muidugi mõista ei kajastu ajalehtedes vaid ajakirjanike töö. Sõltuvalt kirjastuse suurusest ja struktuurist teevad ajalehe lugejani jõudmise nimel tõsist tööd ka toimetajad, keelekorrektorid, faktide kontrollijad, arhivaarid ja paljud teised.

[Pildid lk 4]

Saksamaa esimesi uudistelehti ning nüüdisaegne ajalehekiosk

[Allikaviide]

Saksamaa varajasi ajalehti: Bibliothek für Kunst – und Antiquitäten-Sammler, Vol. 21, Flugblatt und Zeitung, 1922