Sõda muutis mu elu

JUTUSTANUD MICHAEL MOLINA

„Vietnami Vabariik autasustas nooremohvitser Molinat Vietnami Vapruse ristiga,” teatas USA Marylandi osariigi sõjaväeleht „Tester”. „Hiljem sai Molina Kuldtähe medali oma julgete tegude eest ägeda tulevahetuse ajal. 1968. aasta 6. juunil pälvis ta oma teenete eest teise Kuldtähe medali, kui kaitses tähtsat eelpositsiooni Viet Cong’i partisanide kätte langemise eest.”

ÜHTEKOKKU tegin ma 284 lähetuslendu ja mind autasustati 29 medaliga. Praegu osalen aga kristliku teenijana hoopis teistsuguses sõjas, mille kohta ütleb Piibel: „Meie võitluse relvad ei ole lihalikud” (2. Korintlastele 10:4). Jutustan nüüd sellest, kuidas ma oma elus sellise pöörde tegin.

USA Illinoisi osariigi põhjaosas paiknev Chicago linn tundub olevat alati Michigani järve tugevate tuulte vallas. Sündisin seal 1947. aasta 1. veebruaril, tuulisel ja kärekülmal päeval. Kuna mu isa oli just osalenud Teises maailmasõjas, aitasid kaks sõjaväearsti mu emal mind ilmale tuua. Kui olin kümneaastane, kolisid mu vanemad California osariiki Los Angelesse, kus nad panid mind koos vanema venna ja õega katoliku kooli.

Lapsepõlv möödus tänavatel ja tühjadel platsidel pesapalli ja jalgpalli mängides, kuid mulle meeldisid ka sõjamängud isemeisterdatud puupüsside ja kuulipildujatega. 1960. aastad, mil käisin keskkoolis, olid radikaalse mõtlemise ja muutuste aeg. Seda iseloomustasid avaliku elu tegelaste ja poliitikute mõrvad (sealhulgas Ameerika Ühendriikide presidendi mõrv 1963. aastal) ning protestimarsid, Ameerika lipu põletamine ning vägivaldsed demonstratsioonid. Koolis oli enamik mu klassikaaslasi nagu ma isegi mures sõjaväeteenistuse pärast.

Varsti pärast keskkooli lõpetamist 1966. aastal saingi kutse minna tervisekontrolli, kus mind tunnistati sõjaväeteenistuseks kõlblikuks. Kuid selle asemel, et oodata sõjaväekutset, läksin hoopis ise mereväkke. Kuna mulle meeldisid helikopterid, astusin vabatahtlikuna uude merelennuväe helikopterite eskaadrisse. 1967. aasta novembris, varsti pärast põhiväljaõpet, saadeti mind Vietnami pealinna Saigoni.

 Esimesed sõjakogemused

Üsna peatselt viidi mind üle väikesele lennuväljale, kus seisis neli tohutu suurt sõjaväekopterit. Mõned meie väeosa 30 sõdurist magasid otse lennuväljal, meie teised aga olime majutatud kümne miili kaugusele kahekorruselisse majja. Esimesel ööl ärkasin ehmatusega meie maja tabanud kuulirahe peale. Veeretasin end oma välivoodilt maha ja lamasin mõne sekundi põrandal. Kui kuulsin ülalt laskmist, jooksin treppe mööda katusele, kus mulle anti vintpüss. Võitlesime terve öö, paljajalu ja alusriietes, nagu me olime.

Pärast kolme päeva ägedat tulevahetust, ümber piiratuna ja teistest täiesti ära lõigatuna, lõppes meil toit ja vesi ning suurem osa lõhkeainest. Komandör andis käsu joosta esimese päevavalge saabudes lennuväljale. Pidime läbima väikese linna, mis oli üleni leekides ning kus kuulsime nii tulistamist kui kuulipildujavalanguid. Kõikjal vedelesid inimeste surnukehad.

Lõpuks jõudsime lennuväljale, kus olukord polnud suurt parem. Kaevasime lennuvälja ümber laskepesad, et vaenlaste edasiliikumist takistada ja end kaitsta. Vietnamlased murdsid mitu korda läbi ja ründasid lennuvälja, tappes paljusid, teiste hulgas meie komandöri. Jäin oma kohale laskepesas mitmeks nädalaks, ilma et oleksin saanud riideid vahetada ja end pesta. Lõpuks evakueeriti meid helikopteriga ühele teisele eelpositsioonile.

Pärast neid esimesi lahinguid otsustasin saada helikopteri pardalaskuriks. Sain paaripäevase väljaõppe ja mind võeti meeskonda. Lahingusõidud olid rutiinsed; mõnikord oli mul kolm või neli lähetuslendu päevas.

Sõja mõju

Tapmised mõjusid mulle rängalt. Samal ajal mõtlesin sõjavastastest protestidest, mis toimusid mu kodumaal. Kas ei võidelnud me mitte vabaduse eest? Kas ei riskinud me oma eluga selleks, et teistel oleks parem elu? Siiski küsisin endalt, kus on siin sõjas see õiglus. Kes sellest kasu saab? Kas vietnamlased? Nad olid palju aastaid enne meie tulekut ise hakkama saanud. Nüüd me vaid lisasime surma ja kannatusi.

Ma olin noor ega suutnud mõista sõja poliitilist tausta. Mul polnud ka aega selle üle mõelda. Teadsin vaid, et minu ülesanne on lennata ja täita ülesannet, milleks olin saanud väljaõppe. Mereväelased ütlevad selle kohta, et neid õpetati võitlema, mitte mõtlema. Tõotasin endale, et kui jään ellu, siis uurin põhjalikult järele, miks peame siin sõdima.

Vietnami konflikti tõttu puutusin kokku ühe uue probleemiga, millest mu jõud üle ei käinud – narkootikumide kuritarvitamisega.  Noorukina olin suitsetanud, nädalalõputi õlut ja viskit joonud ning pidudel käinud. Narkootikume polnud ma aga kunagi tarvitanud. Vietnamis see muutus. Mõned mu kaaslased ütlesid: „Miks mitte, Mike? Homme lastakse sind nagunii maha.” Nii läksingi nendega kaasa.

Lahinguväli pole aga koht, kus võiks tarvitada uimaaineid. Seepärast vandusin endamisi, et ei pruugi narkootikume kunagi enne ründelendu. Koju tagasi jõudes aga oli see harjumus mul juba sees ja ma jäingi narkootikumide küüsi.

Tagasi kodus

Kui jõudsin 1970. aasta oktoobris Vietnamist tagasi koju Californiasse, oli mu maailmavaade sootuks muutunud. Kuigi olin astunud sõjaväkke eesmärgiga aidata saavutada rahu, tundsin, et mind on ära kasutatud. Tulin tagasi kibestununa ja täis vihkamist. Ma ei suutnud enam eluga kohaneda ja minu patriotism oli kadunud.

Veetsin päevi marihuaanat suitsetades ja tarvitasin ka teisi narkootikume ning putitasin oma vanemate garaažis mootorratast. Kui mõtlesin oma olukorrale ja sellele, mis juhtus Vietnamis, langesin veelgi suuremasse masendusse. Südametunnistus hakkas mind vaevama. Soov uurida Vietnami sõja põhjusi kasvas üha.

Valitsus pakkus sõjaveteranidele stipendiumi. Nii ma läksingi õppima ühte linna kolledžisse ja hiljem California ülikooli Los Angeleses. Seal leidsin sõpru, kes olid astunud välja Vietnami sõja vastu, ning ka neid, kes olid ise sõjas osalenud. Diskuteerisime pikalt ja laialt sõja ja maailma olukorra üle. Mitte kellelgi meist polnud rahuldustpakkuvaid vastuseid, olime kõik üsna suures segaduses.

Püüded aidata ja saada abi

Paljudel meist oli tegelikult nii emotsionaalseid kui hingelisi probleeme. Mul oli soov midagi ette võtta ja aidata. Seega spetsialiseerusin koolis psühhopatoloogiale. Kuna olin ise osalenud sõjas ja tapmises, otsustasin seda kuidagi kompenseerida. Nii hakkasin tööle vaimuhaiglates.

Meie ülikoolilinnakus kasutati laialdaselt narkootikume ja ma mõistsin, et see on paljude probleemide põhjus. Soovisin õpingutes edeneda ja aidata haiglas psüühikahäiretega patsiente. Tänu sellele jätsin narkootikumide tarvitamise ning pühendasin oma aja ja energia õpingutele ja tööle. Psühhoterapeudina nägin aga oma psüühikahäiretega patsientide juures õige piiratud paranemist.

Olin täiesti pettunud selles maailmas ning südametunnistuspiinad ei andnud mulle rahu. Otsisin oma ängistusele leevendust. Hakkasin palvetama ja kirikus käima. Katoliku kiriku missa ei pakkunud mulle midagi, seepärast hakkasin kirikus käima õhtuti. Süütasin küünla ja palvetasin kujude ees: ristil rippuva Jeesuse, Maarja ees, kelle südames on pistoda, ja teiste niinimetatud pühakute ees.

Leidsin, et kirik on külm ja sünge paik. Kas võib tõesti siin olla Jumala vaim? Soovisin leida vastuseid ja saada julgustust. Olin näinud juba piisavalt kannatusi. Siis ühel õhtul, kui kirikust lahkusin, läksin parki palvetama. Vaatasin taevatähti ja võib-olla esimest korda oma elu jooksul püüdsin siiralt rääkida Loojaga.

Õpin Piibli tõde

Põgenesin tööstressi eest haiglas ja külastasin ühel nädalavahetusel oma vana sõpra Garyt. Vaatasime päeval koos tema elutoas telerit. Uudistes räägiti, et president Nixonit tahetakse kohtu alla anda. Rääkisime, kui korrumpeerunud on kõik eluvaldkonnad, ja ma ütlesin, et tunnen end Vietnami sõja osas petetuna.

Minu sõbra naine Alva kuulis meie vestlust ja tuli köögist meie juurde. Ta ütles, et sellised sündmused on osa Piibli prohvetiennustuste täitumisest. „Kuidas on probleemid  presidendiga seotud Piibli prohvetiennustustega?” küsisin ma. Alva selgitas, et Jumala Kuningriik eesotsas Jeesus Kristusega asendab peatselt kõik korrumpeerunud valitsused ning et inimesed elavad siis igavesti rahulikult maa peal, mis muudetakse paradiisiks (Taaniel 2:44; Ilmutuse 21:3, 4). Alva rääkis ka meieisapalvest, kus me palume, et Jumala Kuningriik tuleks ja et Jumala tahe täituks nii taevas kui maa peal (Matteuse 6:9, 10).

Mõistsin, et tõepoolest, vaid Jumala juhatusel võib maad valitseda parem valitsus ja võidakse saavutada tõeline rahu (Koguja 8:9; Jeremija 10:23). Igavese elu võimalikkuse osas tuli mul meelde, et meie keha moodustavad aatomid asenduvad suhteliselt lühikese aja jooksul täielikult uutega. Kuigi mõned asjad, millest Alva rääkis, tundusid ebausutavad, suutis ta äratada mu uudishimu. Tahtsin heastada seda halba, mida olin teinud, ning leevendada teiste kannatusi. Alva soovitas mul minna kuningriigisaali, kus saaksin rohkem teada.

Selles koguduses oli täisajaline teenija Bill Akina. Ta oli teeninud Teise maailmasõja ajal mereväes, seega tundsin, et võin teda usaldada. Eelkõige tundis ta hästi Piiblit ning koos oma naisega vastas ta selle abil mu paljudele küsimustele. Kui olin juba mõnda aega Piiblit uurinud, võisin näha, et kuigi minu püüded haiglas teisi aidata on igati head, suudan ma pakkuda patsientidele vaid ajutist kergendust. Teisest küljest, kui aidata inimestel saada õigeid teadmisi Piiblist, annab see neile, kel on usku ja kes elavad nende õpetustega kooskõlas, igavese elu väljavaate (Johannese 17:3).

Bill uuris minuga Piiblit raamatu „Tõde, mis viib igavesse ellu” („The Truth That Leads to Eternal Life”) abil. 1974. aasta juulis lasin Jumalale pühendumise märgiks end ristida. Kuus kuud hiljem hakkasin pioneeriks, nagu nimetatakse Jehoova tunnistajate täisajalisi evangeeliumikuulutajaid. Vahepeal olin katkestanud oma õpingud ülikoolis ja lahkunud töökohalt haiglas. Enda ülalpidamiseks koristasin õhtuti pankasid (1. Tessalooniklastele 4:11). Sõbrad ja sugulased arvasid, et olen hulluks läinud.

Pärast umbes aastast pioneerteenistust Californias hakkasin mõtlema, kuidas saaksin end veel rohkem Jehoova teenistusele pühendada. Võtsin eesmärgiks misjonitöö välismaisel territooriumil. Teenisin veel mõned aastad pioneerina ja sain siis kutse Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli, mis tol ajal asus New Yorgis Brooklynis. Õppisin selle kooli 66. kursusel ja meie lennu lõpuaktus toimus 1979. aasta 11. märtsil New Yorgi Long Islandi linnaosas.

Uus ülesanne

Mind määrati Kesk-Ameerikasse Guatemalasse, kus teenisin umbes aasta misjonärina. Siis kutsuti mind tööle pealinna Guatemalasse Jehoova tunnistajate harubüroo trükikotta. 1981. aastal abiellusin kohaliku pioneeri Lupitaga ja ka tema kutsuti harubüroosse tööle. Hiljem, 1996. aastal, lõpetas trükikoda tegevuse ja me hakkasime väljaandeid saama Mehhiko harubüroost.

1984. aastal sündis meile tütar Stephanie. Mina aga sain jätkata harubüroos teenimist. Seda isegi pärast seda, kui meile sündis 1987. aastal poeg Mitchell. Elasime harubüroost umbes 10 kilomeetri kaugusel ja iga  päev seal tööl käimine polnud just kerge. Kuid minu jaoks on Peetelis teenimine eesõigus ja perekond on seda igati toetanud.

Lupita ja Stephanie on nüüd pioneerid ja Mitchell on ristitud kuulutaja. Ta lõpetab sel aastal oma õpingud ametikoolis ja temagi eesmärk on täisajaline teenistus. Tean, et me ei saa õnnistusi mitte tänu enda võimekusele, vaid tänu Jehoova armule. Ta on armastav Jumal ja kasutab igaüht, kel on andmise vaim ja kes otsib tema juhatust.

Mõnikord küsitakse meilt, kuidas me suudame terve perega sel määral teenistuses osaleda ja samal ajal end ülal pidada. Me töötame puhkuste ajal. Lisaks sellele oleme alati püüdnud hoida oma silma selge materiaalsete asjade suhtes ning otsime alati kõiges Jehoova abi, toetust ja juhatust (Matteuse 6:25–34; Õpetussõnad 3:5).

Püssi kandmine andis mulle võimutunde, seepärast pean ikka töötama selle nimel, et arendada alandlikkust. Saatana maailm õpetas mind vihkama ja tapma, teisi kahtlustama, tüli norima ja olema kaitsepositsioonil. Jehoova on aga minu suhtes ilmutanud ääretut halastust ja heldust, mille eest olen väga tänulik. Jätkan otsustavalt seda teed, et ei õpi enam sõdima, vaid arendan armastust ja kaastunnet kõigi vastu (Matteuse 5:43–45; Jesaja 2:4).

Selliste muudatuste tegemine pole mulle sugugi kerge olnud. Olen aga õppinud elama palju rahumeelsemalt. Jumala abiga olen suutnud üle saada luupainajalikest unenägudest, mida on põhjustanud sõjakogemused. Ootan tõepoolest aega, mil pole enam sõdu ega kokkupõrkeid (Laul 46:10). Kuni see aeg saabub, olen tänulik võimaluse eest osaleda elupäästvas töös, aidates inimestel õppida tundma meie Eluandjat, Jehoova Jumalat.

[Pildid lk 12]

Olin helikopteri pardalaskur

[Pilt lk 14]

Koos Bill Akina ja tema naise Eloisega, 1978

[Pilt lk 15]

Tööl trükikojas Guatemala harubüroos, 1982

[Pilt lk 15]

Kuulutustööl koos naisega

[Pilt lk 15]

Koos Lupita, Mitchelli ja Stephaniega