Tundsime Jumala toetavat kätt

JUTUSTANUD ESTHER GAITÁN

„Me röövisime teie ema. Ärge mitte mõelgegi politseisse teatada. Oodake meie kõnet, helistame teile homme varahommikul.”

MINU noorem õde sai selle telefonikõne meie ema Estheri kohta ühel eelmise aasta teisipäeval. Olime koos abikaasa Alfredoga jõudnud just tagasi Jehoova tunnistajate koosolekult, kui sellest kuulsime. Sõitsime minu vanemate koju pealinna Méxicosse, kus sugulased juba ees ootasid. Noorem õde ja vend olid lohutamatud ning ema õed olid pisarais.

Isa ja vanem vend olid ärireisil. Helistasime neile ja jõudsime otsusele, et kõige parem oleks sellest siiski politseid teavitada. Olime kogu selle äreva öö palveis. Tundsime selgelt, et Jumal annab meile „üliväga suurt väge” (2. Korintlastele 4:7).

Järgmisel hommikul vastasin ema röövijate kõnele. Olin küll üsna närvis, kuid suutsin rahulikult rääkida. Kurjategijad soovisid rääkida mu isaga, kuid vastasin, et teda pole linnas. Seejärel ütles mees, et nad ootavad, kuni isa koju jõuab, et temaga läbirääkimisi pidada. Ta ähvardas, et kui me ei maksa suurt rahasummat, tapavad nad mu ema.

Järgmisel päeval vastasin jälle nende telefonikõnele. Kuna suutsin ohtlikule olukorrale vaatamata rahulikuks jääda, päris kurjategija: „Kas sa ei mõista olukorra tõsidust?”

„Muidugi mõistan,” vastasin. „Te röövisite mu ema. Kuid me oleme Jehoova tunnistajad ning me usume kindlalt, et Jumal aitab meid. Ning Piibel on valmistanud meid ette selliseks raskeks ajaks, mil me praegu elame.”

 „Ja-jaa. Ma tean seda,” vastas ta. „Teie ema räägib sama juttu. Ta loodab täielikult oma Jumalale ja teile.” See andis meile kinnitust, et ema on säilitanud kindla usu, ning saime sellest ise jõudu.

Abi vastu pidada

Nende päevade jooksul kaasusklikud helistasid meile, saatsid kaarte ja elektroonilisi sõnumeid. Me käisime ikka koosolekutel ja osalesime kuulutustööl. Lohutust pakkus ka igapäevane Piibli ja piiblilise kirjanduse lugemine. Eelkõige andis palve meile „Jumala rahu” (Filiplastele 4:6, 7).

Üks politseinik kommenteeris: „Üheksa aasta jooksul siinses jaoskonnas olen näinud paljusid meeleheitel perekondi, kuid teie olete teistsugused. Te olete säilitanud meelerahu. Olen kindel, et see on tänu Jumalale, keda teenite.”

Näitasime talle 1999. aasta 22. detsembri „Ärgake!” numbrit kaaneteemaga „Inimröövid – miks on neist saanud globaalne oht”, mille olime ise just uuesti üle vaadanud. Politseinik luges artiklid läbi ja palus endalegi ajakirju, öeldes, et soovib Jehoova tunnistajaid paremini tundma õppida.

Lõpuks, pärast 15-päevaseid läbirääkimisi vabastasid röövlid mu ema. Ta tundis end üsna hästi, kuigi teda oli hoitud üksinda väikeses ruumis jalad ahelais. Teda aga koheldi lugupidavalt ja talle anti ka neid rohtusid, mida ta pidi võtma seoses suhkruhaiguse ja kõrge vererõhuga.

Ema jutustas, mis aitas tal nii hästi vastu pidada. „Alguses kartsin väga,” möönis ta, „kuid hakkasin Jehoova poole palvetama ja ta ei lasknud mul meeleheitesse langeda. Ma ei tundnud end kunagi üksi. Kogesin, kui reaalne Jehoova mulle on, ta ei hüljanud mind hetkekski. Palusin, et ta aitaks mul ilmutada vaimu vilja, eelkõige kannatlikkust.

Tänu Jumala abile ei nutnud ma kordagi ega sattunud paanikasse. Veetsin päevi, meenutades tuttavaid piiblisalme ja lauldes valju häälega kuningriigilaule. Mõnikord kujutlesin end kristlikul koosolekul, millest mõtteis osa võtsin. Kujutlesin end ka kuulutustööl ja piibliuurimisi juhatamas. Mu meeled olid nii hõivatud nende asjadega, et aeg möödus kiiresti.

Mul oli isegi võimalus oma röövijatele tunnistust anda. Iga kord kui keegi mulle toitu tõi, kuulutasin talle, kuigi mul olid silmad kinni seotud. Kord ütlesin ühele röövijale, et Piibel on ennustanud selliseid raskeid aegu, mil me praegu elame, ja et ma mõistan, et neil on ilmselt väga raha vaja. Ma märkisin, et Jehoova Jumalal on absoluutne võim kõige üle, kuid ta ei kuritarvita seda. Seejärel palusin, et ka nemad ei kuritarvitaks oma jõudu minu üle ega teeks mulle liiga.

Röövija kuulas mind ja ütles, et ma ei pea muretsema, nad ei tee mulle viga. Olen tänulik, et Jehoova toetas mind nendel rasketel hetkedel. Jätkan nüüd veelgi otsustavamalt tema teenimist üldpioneerina [täisajalise kuulutajana], kuni olen selleks suuteline.”

Kahtlemata aitas see katsumus emal Jehoovaga veelgi lähedasemaks saada, nii nagu meil kõigil. Meil on raske leida sõnu, et väljendada oma tänu selle eest, et ema on kodus tagasi. Lohutust pakub ka teadmine, et Jumala kuningriigis selliseid vägivallategusid enam aset ei leia. Seni võime kogu perega kinnitada Piibli laulukirjutaja sõnade õigsust: „Õiget tabab palju õnnetusi, aga Jehoova tõmbab tema neist kõigist välja!” (Laul 34:20).