Hiiglase tee

„ÄRGAKE!” IIRIMAA-KORRESPONDENDILT

IIRI legendi kohaselt tahtnud iiri hiiglane Finn MacCool šoti hiiglase Benandonneriga rammu katsuda. Aga oli üks takistus. Ei leidunud nii suurt paati, millega emb-kumb neist oleks saanud üle mere teise juurde sõita. Legend pajatab, et Finn MacCool ehitanud seepärast merre võimsatest kivisammastest teetammi.

Benandonner võttis väljakutse vastu ja tuli mööda tammi Iirimaale. Ta oli Finn MacCoolist veelgi suurem ja tugevam. Seda nähes võttis MacCooli naine appi kavaluse ja riietas oma hiiglasmehe titerõivaisse. Kui siis Benandonner nende majja saabus ja „lapsukest” nägi, lõi ta kartma, mõeldes, et sellise lapse isaga ta küll ei tahaks kohtuda! Ta põgenes tagasi Šotimaale ja purustas enda järel teetammi, et Finn MacCool ei saaks talle järgneda. Iirimaale jäänud tammist järele vaid kivid, mis nüüd moodustavad Hiiglase tee.

Enam kui kolmsada aastat on miljonitele külastajatele räägitud seda humoorikat lugu kui selgitust Hiiglase tee tekkimisest. Milline on selle nähtuse tegelik selgitus ja miks see nii paljusid külastajaid ligi tõmbab? Otsustasime asja uurida.

Hiiglastele paslik tee

Hiiglase tee asub Iirimaa põhjarannikul, umbes 100 kilomeetrit Belfastist loodes. Jõudnud kohale, jalutasime külastuskeskusest alla randa ja pöörasime ümber kaljunurga. Meie ees avanes hämmastav vaatepilt tuhandetest suurtest, kuni kuue meetri kõrgustest kivisammastest. Mõned on loendanud neid kokku ligikaudu 40 000. Aga kõige muljetavaldavam polnudki nende arv, vaid pigem sümmeetria. Sammaste läbimõõt on umbes 40–50 sentimeetrit, nende tipud näivad olevat lamedad ning meile jäi mulje, et kõigil sammastel on kuus tahku. Nad on nii ühetaolised ja tihedalt üksteise kõrval, et meenutavad pealt vaadates meekärge. Hiljem saime teada, et umbes neljandikul sammastest on tegelikult viis tahku ning et on ka mõningaid nelja-, seitsme-, kaheksa- ja isegi üheksatahulisi sambaid.

Hiiglase tee on kolmeosaline. Suurim neist, mida nimetataksegi Suureks Hiiglase teeks, saab alguse rannakaljude jalamilt. Esmalt paistab see rohkem nagu hiiglasuur ebaühtlane rodu kiviastmeid, millest mõned on koguni kuue meetri kõrgused. Mere suunas kulgedes on tee aga täielikult hoomatav, kuna sammaste kärjetaolised tipud muutuvad ühetasaseks, moodustades otsekui 20–30 meetri laiuse munakivisillutise. Mõõna ajal õnnestus meil jalutada sellel sillutisel oma sadakond meetrit, enne kui teetamm – mis näis viivat Šotimaa suunas – kadus lainete alla.

Kaks ülejäänud osa, Keskmine ja Väike Hiiglase tee, asetsevad Suure teega kõrvuti. Kujult sarnanevad need küll pigem kivivallide kui teedega. Nende tipud on aga  küllaltki lamedad ning seetõttu on hakkajatel kerge ühelt vallilt teisele ronida. Seejuures peab siiski olema ettevaatlik. Tõdesime, et veele lähimad sambad olid märjad ja väga libedad.

Teised hiiglaslikud kaljumoodustised

Jalutades piki sealset kuue ja poole kilomeetri pikkust rannajoont, nägime kaljuseintel veel tuhandeid sääraseid sambaid. Aegade jooksul on inimesed mitmetele kaljumoodustistele nimesid andnud. Kaks on nimetatud muusikainstrumentide järgi. Üks kannab nime Orel pikkade ühtlase kujuga sammaste tõttu, mis meenutavad hiiglasliku oreli vilesid. Teist, mida nimetatakse Hiiglase Harfiks, iseloomustavad suured väändunud sambad, mis ulatuvad maani välja.

Hiiglase motiiv kordub ka teistes nimedes. Näiteks on seal Hiiglase Kangaspuud, Hiiglase Kirst ja Hiiglase Kahur, lisaks veel Hiiglase Silmad. Ka Hiiglase Saabas on olemas. Nägime seda saapakujulist kivi rannal, kui Hiiglase teest edasi jalutasime. Tegu on umbes kahe meetri kõrguse kivimürakaga. Mõned on välja arvestanud, et seda „saabast” kandnud müütiline hiiglane pidi olema vähemalt 16 meetrit pikk!

Kaljumoodustis nimetusega Korsten toob meelde ühe loo, mis seob Hiiglase teed Hispaania kuulsa Võitmatu Armaadaga. Korstna moodustavad erosiooni ja murenemise tõttu kaljuseinast eraldi seisma jäänud sambad, mis oma kõrge asukoha tõttu neemel on kaugele näha. Pole raske mõista, miks meremeestele võis eemalt vaadates tunduda, et see on suure lossi korsten. Hispaania sõjalaev „Girona”, mis 1588. aastal pärast Võitmatu Armaada lüüasaamist põgenes, olevat lasknud nende sammaste suunas kogupaugu, arvates, et tegu on vaenlase kindlusega.

Teetammi teine ots

Legendi järgi pidi Hiiglase tee ühendama Iirimaad ja  Šotimaad. Kus on siis selle teine ots? Samasuguseid basaltsambaid leidub 130 kilomeetrit kirde pool väiksel asustuseta Staffa saarel Šotimaa lääneranniku lähedal. (Nime Staffa tähendus on ’sambasaar’.) Šoti hiiglane Benandonner, kes Finn MacCooli eest põgenes, oli teise nimega Fingal, ning Staffa saare tuntuimaks kohaks ongi võimas, ligi 80 meetri pikkune basaltsammastesse tekkinud mereäärne koobas, mida nimetatakse Fingali koopaks. Lainete murdumine koopa suus andis saksa heliloojale Mendelssohnile inspiratsiooni, loomaks aastal 1832 oma avamängu „Hebriidid”, mida teatakse ka pealkirja all „Fingali koobas”.

Sammaste tekkimine

Kui need ühtlase kujuga sambad pole vaenutsevate vägilaste kätetöö, kuidas nad siis tekkisid? Vastuse saamiseks on vaja mõista, kuidas mõningad kivimitüübid tekivad.

Põhja-Iirimaa asub piirkonnas, mille pinnakate koosneb enamasti lubjakivist. Ammustel aegadel tungis sügaval maapõues toimuva vulkaanilise tegevuse tulemusel läbi lubjakivi pragude maapinnale üle 1000-kraadine kivimisulam. Õhuga kokku puutudes see jahtus ja tahkestus. Aga miks ei hangunud see lihtsalt suureks ja korrapäratuks kivimimassiks?

Kivimisulam ehk magma koosneb paljudest keemilistest elementidest, mistõttu võib sellest moodustuda mitmesuguseid kivimitüüpe. Kivim, millest koosneb nii muljetavaldav Hiiglase tee, on basalt. Kui siis magma toona aegamisi jahtus, tõmbus see kokku, ning tingituna selle keemilisest koostisest tekkisid selle tardunud pinnale korrapärased kuusnurksed praod. Magma edasise jahtumise käigus levisid praod allapoole ning tekkiski lugematul hulgal basaltsambaid.

 „Kus on selle arhitekti hooplemine?”

Niisuguseid sambaid ei leidu üksnes Iirimaal ja Šotimaal. Enamikus teistes paikades on aga nendeni jõudmine üpris vaevanõudev. Pole palju kohti, kuhu kõik huvilised nii hästi säilinud kuuetahulistele sammastele sedavõrd vabalt ligi pääsevad.

Kui söör Joseph Banks 18. sajandi lõpus Staffal käis, oli ta saarel nähtud sammaste ilust sedavõrd rabatud, et kirjutas: „Mis on inimeste ehitatud katedraalid ja paleed sellega võrreldes! ... Kus on selle arhitekti hooplemine?”

Külastades Hiiglase teed, üht Iirimaa loodusimet, valdas meid samasugune imetlus. Uitasime looduslike arhitektuuriteoste keskel ja mõlgutasime mõtteid Suure Looja ning Arhitekti Jehoova Jumala jõu ja loomisvõime üle.

[Pilt lk 15]

Looduslik fenomen – Enamik sambaid on kuuetahulised

[Allikaviide]

Courtesy NITB

[Pilt lk 16, 17]

Basaltsambad ääristavad rannajoont kuue kilomeetri ulatuses

[Pilt lk 17]

Hiiglase Saabas, kõrgus umbes 2 meetrit

[Pilt lk 17]

Need 12-meetrised sambad meenutavad hiiglasliku oreli vilesid

[Piltide allikaviited lk 16]

Üleval vasakul: Courtesy NITB; all: © Peter Adams/Index Stock Imagery