Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kirjud õhuakrobaadid mesilasenäpid

Kirjud õhuakrobaadid mesilasenäpid

Kirjud õhuakrobaadid mesilasenäpid

„Ärgake!” Hispaania-korrespondendilt

MESILASENÄPID on linnud, kelle sulestik peegeldab peaaegu igat vikerkaarevärvi, ning lennu poolest võivad nad teha silmad ette isegi mõningatele kõige kiirematele putukatele. Ja osa mesilasenäpi liike kuulub nende üksikute tiivuliste hulka, kes elavad rühmadena, kus sugulased aitavad pesitsevatel paaridel poegi kasvatada. Need on aga kõigest kolm põnevat seika, millel peatume.

Lindude kirev sulestik on see, mis linnuvaatlejatele kõige esimesena silma torkab. Paljud putuktoidulised linnud on värvuselt tuhmid ja jäävad seetõttu märkamatuks. Mesilasenäppidele ei leidu aga võrdset ei värvide ega lennumanöövrite poolest. Nende sulestikus on nii erkrohelist, sinist, punast kui ka kollast. Euroopas elavad mesilasenäpid on veelgi värvilisemad ning austraalia mesilasenäppi kutsutakse koguni vikerkaarelinnuks.

Mesilasenäpid elavad paljudes paikades nii Aafrikas, Aasias, Austraalias kui ka Euroopa lõunaosas. Kuna mesilasenäppe peetakse harva vangistuses, tuleb neid kireva sulestikuga linde käia vaatamas looduses. „Nende julgete ja vilgaste lindude vaatlemine on tohutult põnev,” märgib elektrooniline väljaanne „Wildwatch”. „Tänu sellele, et paljud mesilasenäpi liigid pole inimeste suhtes pelglikud, on neid kerge fotodele jäädvustada.”

Suurepärased lennutrikid

Mesilasenäpid toituvad putukatest, keda nad püüavad lennult. Ja kuna neile lindudele meeldivad kõige enam suured ja kiiresti lendavad putukad, nagu mesilased, herilased ja vapsikud, peavad nad tegutsema nobedasti. Saagipüüdmisel on neile abiks ka terav nägemine. Euroopas elavad mesilasenäpid näevad mesilasi või herilasi koguni 100 meetri kauguselt. *

Putukaid püüdes tormavad mõned mesilasenäpiliigid oma saagile kallale ülaltpoolt. Tavaliselt ootavad nad aga oma saaki oksal istudes ning sööstavad siis möödalendavale putukale järele. Teised liigid kasutavad keerukamat püüdmistehnikat. Kõigepealt lendavad nad kas putuka taga või all, väljaspool selle vaatevälja, puutudes peaaegu maapinda. Siis lisavad nad veidi kiirust, tõstavad pea ning napsavad putuka oma pika noka vahele.

Mõned Aafrikas elavad mesilasenäpi liigid kasutavad toiduotsinguil teiste abi. Nad lendavad suurte loomade, teiste lindude ja isegi sõidukite kõrval ning püüavad siis nende poolt liikvele aetud putukaid. Julged karmiin-mesilasenäpid ratsutavad koguni jaanalindude, kitsede või sebrade seljas. Need ei paku üksnes head istekohta, vaid osutavad mesilasenäppidele ka putukate liikvele ajamise teenet. Tulekahjudki meelitavad ligi suuri karmiin-mesilasenäppide parvi, kes ahmivad leekide eest põgenevaid rohutirtse. *

Päikesevannid, sulgede korrastamine ja pesemine

Et lind kiiresti lennata saaks, peavad tema suled olema heas korras. Seepärast kasutavad mesilasenäpid igasuguseid võtteid, et sulgi puhtana hoida ja neilt parasiite eemaldada. See pole sugugi kerge töö. Tavaliselt kulutab mesilasenäpp enda korrastamisele 10 protsenti päevast.

Hommikune päike äratab linnu üles ning päikesevanni võtmisega kaasneb tavaliselt sulgede kohendamine. Tänu päikesesoojusele muutuvad parasiidid tõenäoliselt aktiivsemaks ja nii on linnul neid kergem üles leida. Mõningatele mesilasenäpi liikidele meeldib koos päikest võtta ja seetõttu võib näha korraga hulga linde ühesuguses poosis. Selg päikese poole ja tiivad laiali, näevad nad välja nagu randadel peesitavad turistid.

Sulestiku pesemist võetakse harvem ette ning see kujutab endast kiiret lennu ajal vette kastmist. Kuivemates piirkondades elavad mesilasenäpid peavad aga leppima liivavannidega. Pärast vanniskäiku kohendavad linnud ilmtingimata oma sulgi ning sügavad end. Säärased igapäevatoimingud on peamine viis, kuidas niisugused uruspesitsejad nagu mesilasenäpid saavad endalt parasiite eemaldada.

Seltsimine

Enamik mesilasenäpi liike on seltsiva loomuga. Mitmed neist pesitsevad suurte kolooniatena, kuhu võib kuuluda kuni 25 000 lindu. Mesilasenäppide kolooniad paiknevad tihti kõrgetes liivakallastes, kuhu on kerge pesaurge rajada. Koos pesitsemine pakub kaitset vaenlaste eest ning koostöö aitab kiiresti häid toitumispaiku leida. Isegi saaki otsides hoiavad seltsi armastavad mesilasenäpid ühte, pidades sidet läbilõikavate hüüdude abil.

Mõningatel liikidel, nagu valgelaup-mesilasenäppidel, aitavad pesitsuspaaridel lapsi kasvatada sugulastest koduabilised. * Abilisteks on tavaliselt paari eelmiste aastate pojad, tänu kellele on võimalik kasvatada üles poole rohkem järglasi. „Koduabilised löövad kaasa kõiges: pesa uuristamisel, munade haudumisel ja muidugi noorte toitmisel,” kirjutatakse ühes raamatus, mis käsitleb jäälindude, mesilasenäppide ja siniraagude elu.

Eriti meeldib mesilasenäpi peredele koos puuokstel istuda. Linnud istuvad nii lähestikku, nagu sooviksid nad kindlapeale ühele fotole ära mahtuda. Vahel kogunevad nad isegi ühele ja samale oksaraole. See tava aitab neil kahtlemata külmadel öödel kehasoojust säilitada.

Kaunid linnud, üks nõrkus

Hiljaaegu on mesilasenäpid hakanud sööma põhiliselt tirtsusid, ja seda eriti Lääne-Aafrikas, kus hävitusttoovaid rändtirtse on massiliselt. Karmiin-mesilasenäpid on vastavalt tirtsude kättesaadavusele muutnud isegi oma pesitsusaega ja rändekäitumist. Nüüd järgnevad need linnud rändtirtsudele mööda Nigeri jõge.

Kuid nagu linnu nimigi näitab, on mesilasenäpil nõrkus mesilaste vastu. Need putukad on mesilasenäppidele lausa delikatessiks. Niisiis pole mesilasenäpid kindlasti mesinike lemmiklinnud. Õnneks aga meeldivad mesilasenäppidele ka herilased ja vapsikud, kes toituvad mesilastest, ning sügisel püüavad linnud vanu mesilasi, kes võivad üsna tõenäoliselt tarusse nakkusi viia.

„Praegusel ajal imetlevad paljud linnuvaatlejad mesilasenäppe nende kireva ja kauni sulestiku tõttu,” märgib „Handbook of the Birds of the World”. Mõned suured mesilasenäppide pesitsuskolooniad on saanud Aafrika safaritel üheks meeldejäävamaks peatuspaigaks.

Kui sinagi elad paigas, kus võib mesilasenäppe kohata, miks mitte jälgida ka ise nende värvikate õhuakrobaatide lennutrikke!

[Allmärkused]

^ lõik 7 Püüdnud nõelava putuka, nagu mesilase või herilase, eemaldavad mesilasenäpid enne putuka allaneelamist selle mürgi. Selleks hõõruvad nad tavaliselt puu otsas istudes putuka tagakeha vastu oksa. Et mürki silma ei pritsiks, panevad linnud isegi korraks silmad kinni.

^ lõik 9 Selle harjumuse tõttu kutsutakse karmiin-mesilasenäppe Lääne-Aafrikas tule sugulasteks.

^ lõik 16 Ühes Kenya valgelaup-mesilasenäpi koloonias elas ligikaudu 400 lindu, kes olid jagunenud 60 rühma. Ornitoloogid ütlevad, et mesilasenäppide sotsiaalne struktuur on senini uuritud lindude juures üks keerulisemaid.

[Pilt lk 23]

Pisi-mesilasenäpp, Ida-Aafrika

[Pilt lk 23]

Austraalia mesilasenäpp

[Pilt lk 23]

Somaali mesilasenäpp, Kenya

[Pilt lk 23]

Valgelaup- mesilasenäpp, Aafrika

[Pilt lk 24]

Mesilasenäpid, Hispaania

Kosjaskäik, isalind pakub emasele sääske

[Pilt lk 24]

Mesilasenäpid, Iisrael

[Pilt lk 24]

Karmiin-mesilasenäpid, Botswana

[Pilt lk 25]

Karmiin-mesilasenäpid, Botswana

[Allikaviide]

©kevinschafer.com

[Pilt lk 25]

Karmiin-mesilasenäpid, Singapur