Keeruline ülesanne toita ära linnad

„Ülesanne toita ära maailma linnad on järjest teravamaks muutuv probleem, mis nõuab toiduainete tootjate, transportijate, turustajate ning lugematu hulga jaemüüjate vahelist koordineeritud koostööd.” (JACQUES DIOUF, ÜRO TOITLUS- JA PÕLLUMAJANDUSORGANISATSIOONI (FAO) PEADIREKTOR)

TOIDUAINETE jaotuse asjatundjad väidavad koguni, et linnade toiduainetega kindlustamine kujuneb küllap vist „suurimaks humanitaarprobleemiks” 21. sajandil.

Toiduainetega kindlustatust defineeritakse kui „kõigi inimeste alalist juurdepääsu sellisele toidukogusele, mis tagaks aktiivse, tervisliku elu”. Praegusel ajal piisaks maailma toiduainete kogusest kogu maakera rahvastiku toiduvajaduse rahuldamiseks – kui vaid seda jaotataks vastavalt vajadusele. Paraku tuleb umbes 840 miljonil inimesel minna igal õhtul voodisse tühja kõhuga. Paljud neist elavad linnades. Vaadelgem mõningaid selle probleemi tahke.

Täitmatu isuga megalinnad

Linnade kasvades taanduvad neid ümbritsevad põllumaad järk-järgult uute elamute, tööstushoonete ja teede ees. Sellest tulenevalt jäävad linnu toiduga varustavad maaviljelusalad üha kaugemale. Tavapäraselt kasvatatakse toiduks tarvitatavaid põllumajandussaadusi linna piires harva, kui üleüldse, ning liha tuleb vedada kohale kaugetest maapiirkondadest. Paljudes arengumaades on toodangu maalt linnadesse vedamiseks kasutatavad teed viletsad. See tähendab pikemaid veoaegu, suuremaid  kadusid ja lõpuks ka kõrgemaid hindu tarbijatele, kellest paljud on vaesed.

Mõned arengumaailma juba niigi suureks paisunud linnad kasvavad üha. Arvatakse, et aastaks 2015 on Mumbais (endises Bombays) 22,6 miljonit, Delhis 20,9 miljonit, Méxicos 20,6 miljonit ja São Paulos 20 miljonit elanikku. Arvestuste järgi tuleb sellistesse kümnemiljonilise elanikkonnaga linnadesse nagu Manila või Rio de Janeiro vedada sisse koguni 6000 tonni toitu päevas.

See on tõeline vägitükk, millega hakkamasaamine muutub eriti just kiire kasvuga aladel aina raskemaks. Näiteks Lahore’i linna Pakistanis ei iseloomusta mitte ainult suur sündivus (2,8 protsenti), vaid ka murettekitavalt kiire migratsioonitempo põllumajanduspiirkondadest. Paljudes arengumaades voolab juba niigi ülerahvastatud linnadesse miljoneid uusi asukaid, kes otsivad paremaid elamistingimusi, töötamisvõimalusi, kaupu ja teenuseid. Oletatakse, et Dhaka linn Bangladeshis kasvab lähitulevikus sedalaadi migratsioonist tulenevalt miljoni või rohkemagi inimese võrra aastas. Arvestuste kohaselt saab Hiinast, kus praegu elab kaks kolmandikku elanikest maal, aastaks 2025 ülekaaluka linnaelanike arvuga riik. India linnades arvatakse samal ajal elavat 600 miljonit inimest.

Inimeste siirdumine linnadesse on muutmas paljude maailma paikade rahvastiku üldstruktuuri. Näiteks Lääne-Aafrikas elas aastal 1960 linnades vaid 14 protsenti rahvastikust. 1997. aastal oli linnaelanikke 40 protsenti ning  2020. aastaks kasvab see arv arvatavasti 63 protsendini. Arvutuste kohaselt kahekordistub Somaali poolsaare linnaelanikkond kümne aastaga. Ennustatakse, et 90 protsenti arengumaade rahvastiku kogukasvust leiab lähitulevikus aset linnades.

On tõesti hiigelsuur ettevõtmine linnapiirkondade toiduga varustamist tõhustada, toitmaks ära kõik need näljased suud. See eeldab tuhandete maaviljelejate, pakendajate, veoautojuhtide, kaupmeeste ja tarnijate koostööd, samuti tuhandete veokite kooskõlastatud rakendamist. Ent mõningais paigus edestab linnakeskuste suurenenud toidunõudlus ümbritsevate alade suutlikkust seda nõudlust rahuldada. Pealegi on enamikus arengumaade linnades sellised teenused nagu transport ning struktuurid nagu laod, turud ja tapamajad juba nüüd ülekoormatud.

Üleüldine vaesus

Keeruka ülesande toita üha paisuvat rahvastikku teeb veelgi komplitseeritumaks üleüldine vaesus. Paljudes arengumaade suurlinnades, nagu Dhakas, Freetownis, Guatemalas, Lagoses ja La Pazis, on vaeste osakaal juba 50 protsenti või enamgi.

Rääkides sedasorti elanikkonnakihtide toiduga varustamisest, teevad analüütikud vahet saadavuse ja kättesaadavuse vahel. Linnaturgudel võib toit küll olla müügil – järelikult saadaval –, ent kui hind pole vaestele linnaelanikele taskukohane, on sellest neile vähe kasu. On täheldatud, et linlaste sissetulekute kasvades nõuavad ja ka tarbivad nad suuremas koguses ja valikus toiduaineid. Seevastu vaestel linnaelanikel on raskusi sellise toidu ostmisega, mis vastaks nende vajadustele ja eelistustele. Sellistes peredes võib kuluda toidule 60–80 protsenti kogu sissetulekust.

Hinnad oleksid ehk madalamad, kui osta toitu suurtes kogustes, ent kuna inimestel puudub selleks raha, pole see lihtsalt võimalik. Paljud pered ei suuda rahuldada isegi minimaalset toiduvajadust, see aga toob paratamatult kaasa alatoitumuse. Sahara-taguse Aafrika linnades, kui mainida vaid üht sellist piirkonda, on alatoitlus „tõsine ja laialdane probleem”.

Eeskätt sattuvad ohtu äsja maapiirkondadest saabunud, kel on raskusi linnakeskkonnaga kohanemisega – nimetada võiks üksikemasid, madalama astme riigiteenistujaid, kellele palga maksmine valitsuse finantsraskuste tõttu hilineb, puuetega inimesi, eakaid ja haigeid. Sellised riskigrupid elavad üldjuhul linna äärealadel, kus suured inimhulgad on leidnud endale ajutised ja ebaturvalised eluasemed ning kus puuduvad sellised elementaarsed mugavused nagu elekter, veevärk, kanalisatsioon, teedevõrk ja prügivedu. Need miljonid sellelaadsetes tingimustes elavad ja vaevu ots otsaga kokku tulevad inimesed sattuvad terava löögi alla, kui toiduainete varustussüsteemis peaks tekkima tõrkeid. Tihtilugu jääb lähim turg selliste inimeste elupaigast kaugele, nii et neil ei jää üle muud kui maksta ebakvaliteetsete toiduainete eest kõrget hinda. Nad on tõesti armetus olukorras.

 Ebaturvalised ja tervist kahjustavad elutingimused

Paljudele piirkondadele on linnade kiire ning planeerimatu ja seadusevastane kasv üsna iseloomulik. Tagajärjeks on ebatervislik ja ebaturvaline elukeskkond, kus lokkab kuritegevus. „Sagedasti tuleb arengumaade linnajuhtidel näha ränka vaeva, et tulla toime elanike üha paisuva hulgaga asustusalal, mis tegelikult oleks sobilik vaid murdosale neist,” on kirjas FAO üllitises „Feeding the Cities”.

Enamikus Aafrika piirkondades on turud asutatud üldjuhul juhuslikult, mitte plaanipäraselt. Kaupmehed müüvad oma kaupa seal, kus on nõudlust. Niisiis puuduvad sellistes paikades ka kõige elementaarsemad tururajatised.

Sri Lankas Colombos töötavad hulgimüügilaod ja turud selleks sobimatutes paikades ning on äärmiselt ülerahvastatud. Veoautojuhid kurdavad, et keskturule jõudmiseks ja sealt lahkumiseks kulub tunde. Parkimiseks ning peale- ja mahalaadimiseks ette nähtud alad ei vasta nõuetele.

Ka mujal on turud halvas korras ja töö puudulikult korraldatud. Üha paisuvad orgaaniliste ja anorgaaniliste jäätmete kuhjad ohustavad inimeste tervist. „Sellistest probleemidest tulenevalt muutub elukvaliteet üha halvemaks,” nendib linnapea Lõuna-Aasiast.

 Seda, kui tõsised võivad olla hügieeni ja keskkonnaküsimustega seonduvad probleemid, tõendavad ühes Kagu-Aasia linnas müügil olnud loomsete toodete uuringutulemused. Seal on üsna tavapärane, et liha „on pandud välja palja maa peale, kus see puutub otseselt kokku tolmu ja roiskveega”. 40 protsenti sealiha- ja 60 protsenti loomalihaproovidest sisaldas salmonellat, 100 protsenti loomalihaproovidest ka kolibakterit. Samuti täheldati saastatust selliste raskemetallidega nagu plii ja elavhõbe.

Vastusena ebapiisavale, mitteusaldatavale ja ebaregulaarsele toiduga varustamisele üritavad linlased paljude Nigeerias asuva Kano linna elanike kombel harida igat vaba maalappi. Paraku puuduvad valdaval osal neist seaduslikud õigused sellele maale. Seetõttu varitseb oht, et neid aetakse sealt minema ja ränga tööga kasvatatud saak hävitatakse.

FAO spetsialist linnaelanike toiduohutuse küsimustes Olivio Argenti kirjeldab, mida ta nägi, külastades Mehhikos üht linnaäärset põlluviljelusala, mis paiknes jõe ääres, kuhu suubus lähedalasuva küla reovesi. Kohalikud põllupidajad tarvitasid jõe vett köögiviljade kastmiseks ja muda peenarde tegemiseks. „Kui pärisin võimudelt, kas nad on ohust teadlikud, ütlesid nad, et on, ent neil pole rahaliste ja tehniliste vahendite puudumise tõttu võimalik midagi ette võtta,” kirjutab Argenti. Sedasorti probleeme võib kohata kõikjal arengumaades.

Toimetulekuga maadlevad linnad

Kiires tempos paisuvate linnade probleemide loetelul ei paista tulevat lõppu. Rahvusvahelised organisatsioonid, linnaplaneerijad ja –juhid üritavad neid kõigest jõust lahendada. Nende strateegia näeb ette toidutootmise edendamist maal ning toidu kättesaadavuse tõhustamist, samuti uute teede, turgude ja tapamajade rajamist. Nad peavad vajalikuks soodustada erakapitali investeerimist laohoonetesse, soodsamate laenude andmist põllumeestele,  kaupmeestele ja tarnijatele ning korralike kauplemis- ja hügieenieeskirjade kehtestamist. Kuid hoolimata kõigist tehtud pingutustest, ei mõista paljud kohalikud võimukandjad analüütikute hinnangute järgi sellealaseid probleeme ega tegutse vastavalt. Ja kui tegutsevadki, jääb probleemidest jagusaamiseks puudu ressurssidest.

Määratu suurtest eriti just arengumaade linnade ees seisvatest raskustest johtuvalt on edastatud tungivaid hoiatusi. Nagu teatab Washingtonis tegutsev Rahvusvaheline Toidupoliitika Uurimisinstituut, „kasvab linnarahvastik pidevalt ning koos sellega ka probleemide hulk [nälg, alatoitumus ja vaesus] – juhul kui me otsekohe midagi ette ei võta”. Seoses vaesemate maade linnade tulevikuga märgib linnaprobleemidele lahendusi otsivate organisatsioonide rahvusvahelise võrgustiku Mega-Cities Project president Janice Perlman: „Praeguste rangete finantsiliste ja keskkonnakaitseliste piirangute korral pole mitte mingeid eeldusi tagada toit, eluase, töö ja transport nii paljudele inimestele nii tihedalt rahvastatud alal. Linnade kandevõime inimlike elutingimuste tagamise osas on juba ületamas piire.”

Ent siiski on täielik alus uskuda, et toiduvarude ja nende jaotamisega seonduvad probleemid leiavad peagi lahenduse.

[Kast lk 5]

KASVAVAD LINNAD

▪ Arvestuste järgi koondub maailmas peaaegu kogu rahvastiku kasv järgneva 30 aasta jooksul linnadesse.

▪ Aastal 2007 arvatakse üle poole maailma rahvastikust elavat linnapiirkondades.

▪ Eeldatavasti kasvab maailma linnades elavate inimeste arv keskmiselt 1,8 protsenti aastas; sellise tempo korral kahekordistub linnarahvastik 38 aastaga.

▪ Oletatakse et viie miljoni või enama elanikuga linnade hulk kasvab 46-lt 2003. aastal 61-ni 2015. aastal.

[Allikaviide]

Allikas: „World Urbanization Prospects–The 2003 Revision”, United Nations Department of Economic and Social Affairs, Population Division

[Kast lk 6]

TOIDUVARUMISE TÕRGETE PÕHJUSED JA TAGAJÄRJED

▪ „Kõikjal maailmas on juba kindlaid tõendeid selle kohta, et alati, kui toiduainete hinnad järsult tõusevad, toob see kaasa poliitilised rahutused ja sotsiaalse ebastabiilsuse linnades.” (Jacques Diouf, ÜRO Toitlus- ja Põllumajandusorganisatsiooni peadirektor.)

▪ Aastal 1999 laastasid orkaanid Georges ja Mitch Kariibi mere ja Kesk-Ameerika piirkonda, põhjustades laialdasi purustusi, häireid normaalses elutegevuses ja toiduainete puudust.

▪ Protestid kõrgete kütusehindade vastu Ecuadoris aastal 1999 ja Suurbritannias aastal 2000 põhjustasid tõsiseid häireid toiduga varustamisel.

▪ Sõjaga kaasnevate hädade hulka kuulub ka toiduainete puudus.

[Kast/pilt lk 7]

ÜKS MILJONITEST

CONSUELO koos oma 13 lapsega elab ebaseaduslikult kerkinud linnakus (pilt ülal) Peruus Lima äärealal. Kolm last põevad tuberkuloosi. „Varem elasime mägedes,” nendib ta, „ent ühel õhtul kolisime koos sadade meie küla elanikega linna. Arvasime, et Limas saavad meie lapsed hariduse ja ei pea enam palja jalu käima, et nende elu muutub paremaks.” Niisiis valmistasid külaelanikud õlematte ning siirdusid ühel õhtul üheskoos linna ja püstitasid õlgonnid. Hommikul avastasid linnavõimud, et seadusliku õiguseta ümberasunuid on liiga palju, et neid ära ajada.

Consuelo osmikul on suure auguga katus ja muldpõrand. „Kasvatan neid kanu rikastele müümiseks,” mainib ta osmiku ümber ringisibavatele kodulindudele osutades. „Tahtsin selle raha eest tütrele kingad osta, kuid nüüd pean sellega haigla ja rohtude eest maksma.”

Mõni üksik sibul on ainuke toit, mis Consuelol on. Tööd on raske leida ning tal ei jätku raha isegi selleks, et korrapäraselt vee eest maksta. Hõredas osmikus pole ei veevärki ega tualettruumi. „Kasutame seda potti. Õhtul saadan lapsed välja, et nad kuskil selle tühjaks kallaksid,” seletab naine. „Mis meil muud üle jääb!”

Oma mehelt, keda Consuelo harva näeb, ei saa ta mitte mingit tuge. Naine on alles 30. aastates, ent paistab välja tunduvalt vanemana. „Tema väiksed tumedad silmad tursunud näos on tuhmid,” tõdeb naist küsitlenu. „Neis pole enam lootust.”

[Allikaviited]

Allikas: „In Context”

AP Photo/Silvia Izquierdo

[Kast/pilt lk 9]

KAS EHK KOLIDA LINNA?

IGAÜKS, kes kaalub linna kolimise võimalust, peaks arvestama terve rea teguritega. „Üheks peamiseks tõmbenumbriks on lootus, et elutingimused on võrreldes maaelu pakutavate võimalustega paremad,” kirjutab ÜRO Toitlus- ja Põllumajandusorganisatsiooni väljaanne „Feeding the Cities”. Kuid „paranemine ei pruugi tulla kohe, võib-olla isegi mitte terve sugupõlve või enamagi jooksul”.

Tõsiasi on see, et paljud maalt linna siirdunud on sunnitud seisma silmitsi kodutuse, töötuse ning hullema vaesusega kui enne, ja seda kõike võõras keskkonnas. Seega, kui juhtud kaaluma sellist sammu, siis kas võid olla kindel, et see võimaldab sul oma peret ülal pidada? Linnades on töö, kui seda üldse leiduma peaks, tihtilugu halvasti tasustatud. Kas ehk ei sunni hädavajadus toimetuleku nimel pikki tööpäevi teha sind ja su peret jätma hooletusse ettevõtmisi, mida pead tähtsaks? (Matteuse 28:19, 20; Heebrealastele 10:24, 25.)

Mõned vanemad on otsustanud sellise muudatuse ette võtta ning pere koju maha jätta. Kas see on tark tegu? Kristlikud lapsevanemad on küll kohustatud oma pere eest materiaalselt hoolitsema, ent kuidas mõjub lahusolek perele emotsionaalses ja vaimses mõttes? (1. Timoteosele 5:8.) Kas suudaksid isad tegelikult ka edaspidi tõhusalt kasvatada oma lapsi „juhatamise ja manitsemisega Issanda tahte järgi”? (Efeslastele 6:4, P 1999.) Kas ehk seab abielumehe ja -naise lahusolek ohtu nende kõlbelisuse? (1. Korintlastele 7:5.)

Mujale kolimine on muidugi mõista isiklik otsus. Kristlasel tuleks enne sellise otsuse langetamist kaaluda kõiki sellega seonduvaid tegureid ning otsida Jehoovalt palvemeeles juhatust (Luuka 14:28).

[Pildid lk 8, 9]

Linnad ägavad ebasanitaarsete elutingimuste ja suure liikluskoormuse all

India

Niger

Mehhiko

Bangladesh

[Pilt lk 8]

Paljudes linnaperedes on ka lapsed sunnitud töötama

[Piltide allikaviited lk 8]

India: © Mark Henley/Panos Pictures; Niger: © Olivio Argenti; Mehhiko: © Aubrey Wade/Panos Pictures; Bangladesh: © Heldur Netocny/ Panos Pictures; alumine foto: © Jean-Leo Dugast/Panos Pictures