Kuidas sündis moodne teemanditööstus

„ÄRGAKE!” LÕUNA-AAFRIKA VABARIIGI KORRESPONDENDILT

OLI 1871. aasta jaanuar. Adrian van Wyk, farmer, kes armastas lugeda Piiblit, elas oma perega Lõuna-Aafrika poolkõrbelises piirkonnas Griqualand Westis rahulikku elu. Ühel päeval aga saabus sellele lõpp, kui tema farmi hakkas voolama võõraid inimesi, kes sinna laagri üles lõid. Van Wyk istus verandal ega suutnud oma silmi uskuda.

Mõne päeva pärast kihas tema maa tuhandetest meestest. Neid oli näha nii kaugele, kui silm ulatus. Osa mehi tegutses isegi tema maja ees, märgistades omakstaotletavat maalappi, ilma peremehelt luba küsimata ja talle koguni tere ütlemata. Mis oli juhtunud? Millest selline möll? Mehed olid kuulnud, et van Wyki farmi maa-alal leidub suures koguses teemante, ja nii sai alguse teemandipalavik.

Mis andis teemandipalavikule tõuke?

Ligikaudu 12 aastat varem oli Vaali jõe lähedalt, van Wyki farmist 70 kilomeetri kauguselt põhjast leitud viiekaraadine teemant. Teemandi leidnud mees müüs selle viie naelsterlingi eest preestrile, kes juhtis Berliini misjoniühingut. Rohkem teateid selle esimese teemanti avastamisest pole leitud. Kuid jutud teemandist levisid ning inimesed hakkasid asja uurima.

Edasised teemantidega seotud sündmused hakkasid arenema üheksa aasta pärast Schalk van Niekerki farmi maa-alal Oranje jõe kaldal, mõned kilomeetrid lõuna pool  selle jõe ühinemiskohast Vaali jõega. Van Niekerkide territooriumil elas Jacobsite pere. Jacobsite lastele meeldis mängida mängu, mida nad kutsusid viieks kiviks. Nende kollektsiooni kuulus üks särav kivi, mille oli leidnud pere vanim poeg Erasmus.

Ühel päeval 1867. aasta alguses tuli van Niekerk Jacobsitele külla. Kuna proua Jacobs teadis, et van Niekerk on huvitatud vääriskividest, jutustas ta mehele kivist, millega tema lapsed mängivad. „Öösiti küünlavalgel sädeleb see nii ilusasti,” ütles pereema. Pärast seda, kui van Niekerk oli kivi uurinud, ütles ta: „Mul on tunne, et see on teemant.” Mehele meenus, et ta oli lugenud sellest, kuidas teemanti teistest kividest eristada. Niisiis tõmbas ta selles väikses majas kivikesega mööda aknaklaasi. Mees jahmatas, kui nägi klaasis sügavat kriimustust ning palus vabandust akna rikkumise pärast. * Proua Jacobs andis kivi hea meelega van Niekerkile, soovimata selle eest mingit tasu saada.

Kui van Niekerk järgmine kord lähedalasuvasse Hopetowni sõitis, näitas ta seda kivi oma sõpradele, kuid keegi ei suutnud tõestada, et tegu on teemandiga. Kivi liikus ühe usaldusväärse inimese käest teise kätte, kuni jõudis posti teel Grahamstownis elava doktor Atherstone’ini. Tema palus kivi määramisel abi ühelt kooliõpetajalt. Kooli laboratooriumis testiti kivi erikaalu ning see vastas tõepoolest teemandi omale. Seejärel toimetati kivi kohalikule juveliirile, kes püüdis seda asjatult viiliga kriimustada. Pärast teistega konsulteerimist jõuti üksmeelsele järeldusele, et tegemist on teemandiga, nagu van Niekerk oli arvanud. Doktor Atherstone kinnitas kirjas, et kivi on teemant, mis kaalub 21,25 karaati. Van Niekerkile anti kivi eest 350 naelsterlingit ning ta jagas saadud raha proua Jacobsiga. Kivi sai sobiva nime „Heureka”, mis viitab avastamisrõõmule.

Karjus ja aus farmer

Järgmised tähtsad sündmused toimusid kaks aastat hiljem paigas, mis asub Oranje ja Vaali jõe ühinemiskohast veidi allavoolu. Seal karjatas Aafrika karjus Booi oma lambaid, kui märkas äkitselt maas midagi säravat. Ta kummardus, võttis maast üles kreeka pähkli suuruse kivi ning pani selle taskusse. Karjus oli kuulnud, et ümberkaudu  ollakse huvitatud mingitest kividest ja nii pakkus ta seda kivi tööotsingutel kõigepealt ühele farmerile ja siis kaupmehele. Nemad saatsid Booi van Niekerki farmi.

Lõpuks jõudiski Booi van Niekerki juurde ning näitas talle oma kivikest. Van Niekerkile tundus, et see kivi võib vägagi hästi olla teemant, mis on suurem ja hinnalisem kui proua Jacobsilt saadu. Ta küsis vähenõudlikult karjuselt, mida too kivi vastu tahaks saada. „Isand,” vastas Booi lugupidavalt, „te võite mulle anda, mis teie silmis kohane on.” Kõhklemata andis van Niekerk Booile peaaegu kõik, mis tal oli – 500 rasvasabalammast, 10 veist, vankri, millega ta oli linna köögivilju viinud, ning isegi oma saduldatud hobuse. Booi pidas end nüüd kahtlemata rikkaks meheks – ja kogu selle varanduse oli ta saanud vaid särava kivikese eest.

Van Niekerk läks kohe linna oma teemanti müüma. Grupp üllatunud ärimehi oli nõus maksma talle selle 83,5-karaadise kivi eest 11 300 naelsterlingit. Hiljem sai see teemant tuntuks kui „Lõuna-Aafrika täht”. * Sellest lõigatud ja lihvitud kivist sai siin leheküljel oleva kauni kaelakee peamine osa. Kui jutt teemandileiust levis mujale maailma, hajus umbusk ning tuhanded inimesed sõitsid Põhja- ja Lõuna-Ameerikast, Inglismaalt ja mujalt Euroopast ning Austraaliast otsemaid Aafrikasse, et siin rikkaks saada.

Teemandipalavik lööb lõkkele

Alguses otsiti teemante Oranje ja Vaali jõe kallastelt. Kuid 1870. aastal kuuldi suurtest leidudest sügavamal sisemaal kahe jõe vahel asuvatest farmidest. Niisiis asusid teemandiotsijad kaevandama Adrian van Wyki farmis. Van Wyk ja tema naabrid ei teadnud, et nende farmid asuvad kustunud vulkaanide asukohas. Teemante oli leitud  vanadest vulkaanilõõridest „siniseks maaks” kutsutud kivimist.

Sellele territooriumile kerkisid kiiresti külad, kus alguses elati telkides, hiljem laineplekist ehitistes. Neis külades polnud piisavalt vett, puudus infrastruktuur ning tagasihoidlikult öeldes oli seal elu üsna algeline. Uustulnukad pidid taluma tolmu- ja kärbsepilvi ning suvepäevadel 40-kraadist kuumust ja talveöödel külma. Kõike seda ebamugavust olid teemandiotsijad valmis kannatama rikastumise nimel.

Ent mis sai Adrian van Wykist pärast seda, kui rahvamassid tema maale tungisid ja sealt teemante otsima hakkasid? Alguses andis ta loa kaevata ühel osal oma maalapikesel väikese kuutasu eest. Kui aga tema maale järjest rohkem teemandiotsijaid saabus, ei suutnud ta enam oma valdustes toimuvat kontrolli all hoida. Niisiis, kui kaevanduskompanii pakkus mehele selle maa eest 2000 naelsterlingit, võttis ta raha hea meelega vastu, kirjutas paberitele alla ning asus elama rahulikumasse paika.

Van Wyki valduse lähedal asus teine farm, mille omanikud olid vennad de Beerid. Nende nimega registreeriti firma „De Beers Consolidated Mines Company”, mis on seniajani suurim teemanditootja maailmas. Praegu laiub nende lihtsate farmide kunagises asupaigas Kimberley linn. Vendade de Beeride farmis käis kõva töö ning nende valdusesse kaevati nii sügav ja laik auk, et see sai tuntuks kui „Big Hole” (suur auk).

Enne teemandileide Lõuna-Aafrikas oli neid hinnalisi kalliskive kaevandatud Indias ja Brasiilias. Neid kive polnud aga piisavalt, et rahuldada maailmaturu nõudlust. Niisiis, kui Lõuna-Aafrikas leiti teemante suures koguses, saigi alguse moodne teemanditootmine.

[Allmärkused]

[Kast/pildid 16, 17]

„PREMIERI” KAEVANDUS

Aastal 1903 alustas Lõuna-Aafrikas Pretoriast 30 kilomeetrit ida pool tööd teemandikaevandus. See sai endale kohase nime „Premier” (juhtiv). Kaks aastat hiljem, kui kaevand oli 10 meetri sügavune, leidis üks tööline selle seinast särava kivi. Tema ülemus ronis ettevaatlikult alla auku ning urgitses taskunoaga kivi seinast välja. Mehe käes oli suurim toorteemant, mis eales on leitud. Teemant oli rusikasuurune. Sellele hiigelsuurele 3106-karaadisele teemandile pandi nimi kaevanduse rajaja Thomas Cullinani järgi. Pärast tükeldamist saadi „Cullinanist” 9 suurt ja 96 väiksemat briljanti. Üks neist briljantidest, „Cullinan I” ehk „Aafrika täht”, on maailma suurim lihvitud teemant. See kaunistab Briti valitsuskeppi, mida võib näha sellel lehel. Veel sajand hiljemgi on „Premieri” kaevandus oma nime vääriline, kuna seal kaevandatakse palju suuri kvaliteetseid teemante.

[Pildid]

Briti valitsuskepp

Rusikasuurune toorteemant „Cullinan”

[Kast/pilt lk 17]

FAKTE TEEMANTIDE KOHTA

◆ Teemant on kõige tugevam inimesele teadaolev mineraal.

◆ Teemant koosneb süsinikust nagu grafiitki. Miks on teemant kõva, grafiit aga pehme? Kuna nad erinevad süsinikuaatomite struktuuri poolest.

◆ Teemante kaalutakse karaatides. Üks karaat võrdub 0,2 grammiga.

◆ Tihtipeale tuleb ühe karaadi teemantide saamiseks sõeluda läbi 400 tonni kive, kruusa ja liiva.

[Kast/pilt lk 18]

KIMBERLEY „BIG HOLE”

Nelja aasta jooksul, ajavahemikus 1869–1873, kasvas praeguse Kimberley linna piirkonnas elanikkonna arv vähestest farmeritest umbes 50 000 inimeseni. Paljud neist olid õnnekütid, kes sõitsid siia igast maailma nurgast. Suur osa teemandiotsijaid tuli jalgsi 1000 kilomeetri kauguselt Kaplinna sadamast. Kasutades kirkasid ja labidaid, kaevasid nad suurima inimkätega rajatud kraatri. Kui kaevamine lõpetati, oli kraatri sügavus 240 meetrit. Maa-alune kaevandamine jätkus 1097 meetri sügavuseni. 1914. aastal, mil kaevandustööd seisma jäid, oli teatmeteose „Standard Encyclopaedia of Southern Africa” järgi Kimberley „Big Hole’ist” 25 miljonit tonni pinnast välja toodud. Sama allikas ütleb, et sellest mulla- ja kivihunnikust leiti kolm tonni teemante, mille väärtus oli üle 47 000 000 naelsterlingi.

[Pilt lk 17]

Dr. Atherstone

[Pilt lk 17]

Schalk van Niekerk

[Pilt lk 17]

Teemant „Heureka”

[Allikaviide]

De Beers Consolidated Mines Ltd.

[Pilt lk 18]

„Lõuna-Aafrika täht”

[Pildid lk 18, 19]

„Big Hole” aastal 1875. Neid trosse kasutasid sajad litsentsiomanikud, et lasta oma töölisi alla auku ning tõmmata üles teemante sisaldavat maaki

[Pildid lk 19]

Teemandipalaviku tõttu kerkisid kiiresti kaevanduslaagrid

[Piltide allikaviited lk 16]

Kroon ©/The Royal Collection © 2005, Her Majesty Queen Elizabeth II; Foto: www.comstock.com

[Pildi allikaviide lk 16]

Foto: Fox Photos/Getty Images

[Piltide allikaviide lk 17]

Portreed: Raamatust „The Grand Old Days of the Diamond Fields”, George Beet

[Piltide allikaviide lk 18]

Fotod: De Beers Consolidated Mines Ltd.

[Piltide allikaviide lk 19]

Fotod: De Beers Consolidated Mines Ltd.