Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Teadus ja Piibel aitasid mul leida elumõtte

Teadus ja Piibel aitasid mul leida elumõtte

Teadus ja Piibel aitasid mul leida elumõtte

JUTUSTANUD BERND OELSCHLÄGEL

Otsisin elumõtet kakskümmend aastat. Leidsin selle lõpuks tänu teadusele ja Piiblile. Teadus kinnitas mulle, et elul peab olema mõte, ning Piiblist sain teada, milles see seisneb.

VÕIB-OLLA oled sinagi kuulnud mõningaid inimesi väitmas, et teadus on Piibliga vastuolus. Kuna olen ise mõlemat uurinud, ei saa ma selle väitega nõustuda. Selgitan lähemalt, miks.

Olen sündinud 1962. aastal Saksamaa lõunaosas Stuttgardi linnas. Minu isa, kes töötas masinate konstrueerijana, ning ema olid aktiivsed kirikuliikmed. Minu õde Karin sündis neli aastat enne mind.

Üks tähtsamaid sündmusi mu lapsepõlves oli siis, kui isa kinkis mulle mängukomplekti teaduslike katsete tegemiseks. Olin nii õhinal, kui sain teha lihtsaid keemia- ja füüsikakatseid. Õppimine meeldis mulle väga.

Hiljem hakkasin tundma huvi arvutite vastu. Juba teismelisena mõistsin, et parim arvuti on aju. Mind pani imestama, kuidas saab inimesel olla niisugune aju ja kes on selle loonud. Samuti mõtlesin sellele, mis on elumõte.

Tahan omandada kõrgharidust

Lõpetasin 16-aastaselt kooli ning hakkasin õpipoisiks ühes fotolaboris. Kuna kõige enam meeldis mulle siiski õppida, oli minu eesmärgiks astuda ülikoolis füüsika teaduskonda. Ülikooli oli aga pikk tee. Mul kulus viis aastat, enne kui sinna sisse sain. Alustasin õpinguid 1983. aastal Stuttgardis ning jätkasin kooliteed Münchenis. 1993. aastal sai minust Augsburgis füüsikadoktor.

Alguses polnud ülikoolis kerge. Kursust alustades oli auditooriumis ligikaudu 250 üliõpilast, kuid paljud jätsid juba mõne kuu pärast ülikooli pooleli. Mina olin aga otsustanud mitte alla anda. Ülikooli ühiselamus puutusin kahjuks kokku paljudega, kes olid huvitatud peamiselt elu nautimisest. Selliste noortega seltsimine ei mõjunud mulle hästi, hakkasin koos nendega pidutsema ja uimasteid tarvitama.

Elumõtte otsinguil Indiasse

Tänu füüsika õppimisele mõistsin sügavamalt universumi seadusi. Olin lootnud, et teadus annab mulle vastuse, mis on elu eesmärk, kuid eksisin. Niisiis reisisin 1991. aastal ühe grupiga Indiasse, et õppida idamaist mediteerimist. Milline elamus oli küll näha seda maad ja sealseid inimesi oma silmaga! Kuid märgates tohutut lõhet rikaste ja vaeste vahel, olin šokeeritud.

Näiteks käisime Pune linna lähedal külas ühel gurul, kes ütles, et õige mediteerimistehnika aitab inimesel rikkaks saada. Mediteerisime koos grupiga igal hommikul. See guru müüs ka kalli hinna eest ravimeid. Mehe eluviisist oli näha, et tema sissetulek on päris kopsakas. Erinevalt gurust paistsid aga mungad elavat vaesuses. Imestasin, miks mediteerimine pole neid rikkaks teinud. Niisiis tekitas reis Indiasse sama palju uusi küsimusi, kui olin leidnud eelmistele vastuseid.

Üks suveniir, mille Indiast kaasa tõin, oli mediteerimisel kasutatav kelluke. Mulle öeldi, et kui seda kellukest õigesti lüüa, annab see heli, mis aitab mediteerida. Naasnud Saksamaale, ostsin horoskoobi, mille valmistaja väitis, et suudab näha minu tulevikku. Mediteerimine ei aidanud mul aga mingit elumõtet leida. Pettusin ka horoskoobis, sest mõistsin, et see on vaid kasutu paberitükk. Mind vaevas endiselt küsimus, mis on elumõte.

Leian vastused Piiblist

Minu elu võttis ootamatu pöörde 1993. aastal. Olin lõpetanud õpingud ja uurimistööd ning ees seisis doktoritöö kaitsmine kvantfüüsikas. Ajapuuduses töötasin nii päeval kui öösel ega tegelenud millegi muuga. Siis ühel pärastlõunal koputas keegi mu uksele. Avasin ukse ja minu ees seisid kaks naist.

„Kas te teate, et Piibli järgi oli aasta 1914 eriline aasta?” küsiti minult. See küsimus lõi mind tummaks. Ma polnud sellest midagi kuulnud ega polnud mul ka aega seda küsimust uurida. Siiski pakkus see teema mulle huvi. Millele tuginedes võisid need naised väita, et Piibel viitas juba kaua aega tagasi 1914. aastale?

„Kas te sooviksite sellest rohkem teada saada?” jätkasid naised. Arvasin, et kui kuulan neid edasi, leian nende jutust vastuoksusi. Selle asemel leidsin aga veenvaid tõendeid Piibli usaldusväärsusest. Sain teada, et Piibli ennustused viitavad selgelt sellele, et Jumala Messia Kuningriik ehk taevane valitsus, mis hakkab kord valitsema kogu maa üle, rajati 1914. aastal. *

Naised minu ukse taga olid Jehoova tunnistajad ning nad jätsid mulle raamatu „Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal”. * Lugesin raamatu mõne päevaga läbi ning kogu loetu tundus mulle loogiline ja mõistlik. Jehoova tunnistajad näitasid mulle Piiblist, et Jehoova tahe on see, et inimesed elaksid igavesti paradiisis maa peal. Piibli ennustuste järgi pole see aeg enam kaugel. Milline imeline tulevikulootus! See lootus puudutas mu südant ning tõi pisarad silma. Kas see ongi see, mida olin kakskümmend aastat otsinud?

Sain peagi aru, mis on minu eesmärk elus – õppida tundma Jehoova Jumalat ja teenida teda kogu südamest. Jätkasin Jehoova tunnistajatega Piibli uurimist, kuna tundsin, et õpitu on tõde. Mul oli lausa kustumatu janu vaimsete asjade järele. Samal ajal, kui valmistusin väitekirja kaitsmiseks, lugesin kolme kuuga läbi pool Piiblit.

Leidsin enam kui vastuseid

1993. aasta mais käisin esimest korda Jehoova tunnistajate koosolekul Augsburgi kuningriigisaalis. See, mida koosolekul räägiti, paistis olevat õige. Peale selle tundsin end Jehoova tunnistajate seltsis hästi. Nad tervitasid mind sõbralikult ning panid mind end teretulnuna tundma, kuigi olin neile võõras. Üks vanem naine, kes minu kõrval istus, nägi vaeva, et mulle laulikut saada. Järgmistel nädalatel tõi üks mees, kellel oli väike poeg, mind oma autoga koosolekutele. Peagi hakkasid uued sõbrad mind endale külla kutsuma. Mõne aja pärast tundsin soovi rääkida ka teistele seda, mida olin elu eesmärgi kohta teada saanud.

See, mida Piiblist õppisin, ajendas mind oma elus muudatusi tegema. Näiteks ei tahtnud ma enam oma kodus hoida esemeid, mis olid seotud okultismiga. Niisiis viskasin minema horoskoobid, mediteerimiskellukese ja teised usuga seotud suveniirid, mis ma olin Indiast kaasa toonud. Uurisin Piiblit edasi, pühendusin Jehoova Jumalale ning lasin end ristida Jehoova tunnistajaks Münchenis 1994. aasta juunis. Olin leidnud tõelise elumõtte.

1995. aasta septembris sai minust pioneer ehk täisajaline teenija. See tähendas, et hakkasin kasutama rohkem aega teistele Jumala eesmärkidest rääkimiseks. Lootsin selle töö tegemises Jehoova jõule. Tihtilugu tundsin õhtul pärast pikki tunde teenistuses olemist rõõmu ja rahuldust, mida ma polnud kogenud kordagi, kui ma veel Jehoovast midagi ei teadnud. 1997. aasta jaanuaris kutsuti mind tööle Peetelisse ehk Jehoova tunnistajate harubüroosse Saksamaal Seltersis, kus ma ka praegu teenin. Minu vanemad on siin mitmeid kordi külas käinud. Kuigi nad ei jaga minu usulisi veendumusi, on nad hakanud Peeteli vastu austust tundma ning on õnnelikud, et ma siin töötan.

Teadus ja Piibel

Mõned inimesed võivad imestada, kuidas keegi, kes on aastaid teadusega tegelenud, usub Piiblit. Mina ei leia aga teaduse ja Piibli vahel mitte mingisugust vastuolu. Füüsikuna olen uurinud loodusseadusi ning mõistnud, et nende seaduste kehtestamine eeldab üleinimlikku intelligentsi.

Näiteks on füüsikas, keemias ja bioloogias palju teooriaid. Ja kuigi need teooriad võivad oma olemuselt lihtsad olla, on nendega seotud matemaatika väga keeruline. Briljantse mõistusega teadlasi, kes mõtlevad neid teooriaid välja, pärjatakse oma töö eest Nobeli auhinnaga. Kui palju intelligentsem peab olema aga see Keegi, kes on kavandanud ja loonud universumi, mille toimimist teadlased mõista püüavad!

See, et elu tekkis juhuslikult, nagu paljud evolutsionistid väidavad, on liiga ebatõenäoline. Toon selle kohta ühe näite: aseta kümme jalgpalli meetriste vahedega jalgpalliväljakule ühte ritta. Püüa esimest palli lüües kõik kümme palli liikuma panna. Ürita ka ette näha, kui kaugele iga pall veereb. Selle õnnestumise tõenäosus on nii imeväike, et enamik inimesi peaks seda võimatuks.

Kuidas võiks siis keegi väita, et inimese raku arenemine, mis hõlmab palju keerulisemaid protsesse kui jalgpalli löömine, toimuks juhuslikult. Ainus mõistlik järeldus on see, et inimese ja kõik teised elusolendid pidi looma üliintelligentne Isik. Kas see Looja oleks teinud midagi niisugust ilma eesmärgita? Kindlasti mitte. Tal pidi olema eesmärk ning see on tehtud teatavaks Piiblis.

Nagu olen jutustanud, aitasid nii teadus kui ka Piibel leida vastused elulistele küsimustele, mille üle olin kaua pead murdnud. Võite kujutleda, millist tohutut kergendust ja rõõmu tundsin, kui olin leidnud midagi sellist, mida olin otsinud umbes kakskümmend aastat! Minu südamesoov on aidata nii paljudel inimestel kui võimalik leida see, mille mina leidsin. Mitte ainult vastused oma küsimustele, vaid ka selle, kuidas on õige teenida ainsat tõelist Jumalat Jehoovat.

[Allmärkused]

^ lõik 18 Üksikasjalikuma arutelu sel teemal võib leida raamatust „Tundmine, mis viib igavesse ellu” peatükist 10Jumala Kuningriik valitseb” lk 90–97; väljaandjad Jehoova tunnistajad.

^ lõik 19 Väljaandjad Jehoova tunnistajad. Enam ei trükita.

[Väljavõte lk 14]

Füüsikuna olen uurinud loodusseadusi ning mõistnud, et nende seaduste kehtestamine eeldab üleinimlikku intelligentsi

[Pilt lk 12]

12-aastasena

[Pilt lk 13]

Otsides elumõtet, hakkasin tegelema meditatsiooniga

[Pilt lk 15]

Teistele kuulutamine toob mulle tõelist rõõmu ja rahulolu

[Allikaviide]

Raamatu kaas: J. Hester and P. Scowen (AZ State Univ.), NASA