Piibli seisukoht

Kas Jumal eelistab üht rahvast teisele?

PALJUD inimesed arvavad, et Jumal eelistab nende rahvast teistele rahvastele. Millega nad seda põhjendavad? Mõned võivad viidata oma rahva saavutustele ajaloos, näiteks sõjalistele võitudele või majanduskasvule. Nad võivad ka tuua näiteks edukaid programme näljaste toitmiseks, abivajajate kaitsmiseks ning õigluse ja erapooletu kohtlemise jalule seadmiseks. Teised aga ütlevad, et Jumalale meeldib nende kodumaa selle loodusliku ilu pärast.

Niisugust rahvuslikku uhkust võib kohata igal maal. Kuid kas Piibel toetab mõtet, et Jumal eelistab üht rahvast teisele?

Tähtis Jumala omadus

Vastus sellele küsimusele on selge, kui mõistame, milline on üks Kõigeväelise Jumala tähtis omadus, mida on rõhutatud Piiblis. Jumal on erapooletu. Apostlite teod 10:34 ütleb otse: „Jumal ei tee vahet isikute vahel.” Peale selle on Piiblis kirjas, et Jehoova Jumal „ei pea ühte teisest paremaks” ning et „Jehoova, meie Jumala juures ei ole ülekohut, erapoolikust” (5. Moosese 10:17, P 1938–40; 2. Ajaraamat 19:7). Jumal vihkab erapoolikust, ta seab selle ühele pulgale ülekohtuga.

Kuid sa võid küsida, kas ei eelistanud Jumal muistset Iisraeli teistele rahvastele? Kas ei ole see tõendiks tema erapoolikusest? On tõsi, et Jumal valis Piibli aegadel iisraellased teiste rahvaste seast välja ning kaitses neid mõningates sõdades. Lisaks ütleb Piibel Jumala kohta: „Ta annab teada oma sõna Jaakobile ja Iisraelile oma määrused ja seadused! Nõnda ei ole tema teinud ühelegi paganrahvale” (Laul 147:19, 20). Kas see, kuidas Jumal tegeles Iisraeli rahvaga, näitab, et ta on erapoolik? Sugugi mitte. Mõtle kolmele põhjusele.

Esiteks, Jumal valis Iisraeli rahva välja selleks, et õnnistada kõiki rahvaid. Ta tegi iisraellaste esiisa Aabrahamiga lepingu, öeldes: „Sinu soo [„seemne”, UM] nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad” (1. Moosese 22:17, 18). Jah, Jumala eesmärk iisraellastega tegeldes oli see, et nende kaudu tuleks seeme, kes toob õnnistusi mitte ainult ühele rahvale, vaid „kõikidele maailma rahvastele”.

Teiseks, Jumal ei piirdunud kunagi üksnes Iisraeli rahva õnnistamisega. Ta andis vahet tegemata ka teistest rahvustest inimestele võimaluse koos iisraellastega teda teenima hakata (2. Ajaraamat 6:32, 33). Paljud kasutasid seda võimalust ning kogesid tema õnnistusi. Moabi naine Rutt oli vaid üks neist (Rutt 1:3, 16).

Kolmandaks, Jumala erilised suhted lihaliku Iisraeliga olid ajutised. 29. aastal tuli sellest rahvast ettekuulutatud seeme Jeesus Kristus ehk Messias (Galaatlastele 3:16). Kuid Jeesuse kaasmaalased hülgasid tema kui Messia. Jeesus ütles neile: „Vaata, teie koda jäetakse teil maha!” (Matteuse 23:38). Sellest ajast peale pole Jumal sekkunud rahvaste tegemistesse ja nende konfliktidesse. Selle asemel on ta andnud erapooletult kogu inimkonnale võimalusi õnnistusi kogeda.

Jumala and kõigile

Jeesus Kristuse lunastusohver on suurim and, mille Jumal inimestele on andnud  (Roomlastele 6:23). Tänu sellele ohvrile on võimalik vabaneda patust ja surmast ning saada igavene elu. See on toodud „kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvaist ja paganahõimudest” inimeste eest (Ilmutuse 5:9). Jumal tahab, et igaühel oleks usk Jeesusesse, et saada igavene elu (Johannese 3:16).

Hea sõnum Jumala Kuningriigist toob palju õnnistusi neile, kes seda kuulavad (Ilmutuse 14:6, 7). See annab tulevikulootuse ning pakub häid nõuandeid, mis aitavad juba praegu õnnelikumat elu elada. Tegemata inimestel vahet, laseb Jehoova kuulutada kuningriigi evangeeliumi „kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvaile” (Matteuse 24:14; 28:19, 20; Apostlite teod 16:10). See hea sõnum on kirjas Piiblis, raamatus, mida võib kas tervikuna või osaliselt lugeda enam kui 2300 keeles. Jehoova, kes on armastav Isa, on andnud peaaegu igale inimesele maailmas võimaluse kuulda „igavese elu sõnu” (Johannese 6:68; Joosua 1:8).

Nii need kui ka teised Jumala annid on kättesaadavad kõigile – igast rahvusest, rassist ja keelerühmast inimestele. Niisiis ei sõltu Jumala heakskiit ja tema õnnistused inimese sünnikohast ega etnilisest taustast.

Millistel inimestel on Jumala heakskiit?

Mida me aga peaksime tegema, et pälvida Jumala heakskiitu? Apostel Peetrus vastab sellele, öeldes: „Kõige rahva seast on see, kes teda kardab ja teeb õigust, tema meele järgi” (Apostlite teod 10:34, 35). On selge, et passiivsest huvist Jumala vastu ei piisa. Me peame õppima Jumalat siiralt armastama, kartes talle meelepaha valmistada. Meil tuleb ka ’teha õigust’ ehk püüda teha seda, mis on hea Jumala silmis.

Et seda paremini mõista, toome ühe näite. Paljudes maades on lastel võimalik käia koolis, kuid õppeprogrammist saavad kasu ainult need, kes käivad tundides ja õpivad. Samamoodi on kõigil inimestel ühesugune võimalus Jumala heakskiitu pälvida, kuid selleks tuleb meil endil midagi teha – lugeda korrapäraselt Piiblit, uskuda Kristuse lunastusohvrisse ja elada Piibli põhimõtete järgi. Kui me tõesti otsime Jehoovat, võime kogeda tema heakskiitu (Laul 105:3, 4; Õpetussõnad 2:2–9).

[Pilt lk 15]

Jumal on andnud kõigile rahvastele võimaluse kuulda „igavese elu sõnu”