Kodutus – kus on selle juured?

„KOGU maailmas on üle saja miljoni kodutu,” annab ÜRO teada. Kui see arv on õige, siis pole umbkaudu igal kuuekümnendal inimesel korralikku katust pea kohal. Kuid probleemi tegelikus ulatuses on raske selgusele jõuda. Miks?

Maailma eri paigus antakse kodutusele isesuguseid määratlusi. Probleemi uurijate vaatenurk ja eesmärk mõjutab ka nende määratluse laadi. Nende kasutatav määratlus mõjutab omakorda seda, milliseid statistilisi andmeid nad avaldavad. Niisiis on probleemist korralikku ülevaadet saada raske, kui mitte võimatu.

ÜRO Inimasustusprogrammi avaldatud raamat „Strategies to Combat Homelessness” defineerib kodutust kui seisundit, „kus inimesel puudub nõutaval tasemel peavari. See hõlmab kõike, mis jääb allapoole taset, mida võiks pidada rahuldavaks” selles ühiskonnas, kus kodutu elab. Kodutute hulka võidakse arvata nii need, kes elavad tänaval või lagunenud või mahajäetud hoonetes, kui ka need, kes võivad leida peavarju lihtsates öömajades, ning need, kes leiavad ajutise ulualuse sõprade juures. Samas uurimuses nenditakse, et igal juhul „osutab inimese kodutute hulka liigitamine sedalaadi olukorrale, kus ohvri heaks on vaja midagi ära teha”.

Hinnanguliselt on umbes 40-miljonilise elanikkonnaga Poolas 300 000 kodutut. Kui palju neid täpselt on, ei tea mitte keegi, sest nende elukoht pole registreeritud ning nad liiguvad paigast paika. Arvatakse isegi, et tegelik arv läheneb poolele miljonile!

Kuna kodutus on nii laialt levinud, tead ehk ka sina kedagi, keda see on tabanud. Seoses kodutuse valuprobleemiga kerkib rida küsimusi. Miks on need inimesed jäänud korraliku peavarjuta? Kuidas nad hakkama saavad?  Kes neid aitab? Mida toob kodututele tulevik?

Korduvalt kodutuks

Sabrina on üksikema New Yorgi vaesest Harlemi linnaosast. * Pärast kümnendat klassi jättis ta kooli pooleli. Praegu elab ta koos oma kolme väikse lapsega pikaajaliste kodutute varjupaigas, mida linn ülal peab. Ta jagab ühe magamistoaga korterit oma kolme pojaga vanuses kümme kuud, kolm aastat ja kümme aastat. Nõnda hoolitseb linn inimeste eest, kel pole muud kindlat elupaika.

Sabrina kolis ema korterist ära kümme aastat tagasi. Sellest ajast saadik on ta elanud oma peigmehe juures, peatunud sõprade ja sugulaste pool ning viletsamatel aegadel kasutanud linna varjupaiku. „Vahetevahel olen teinud tööd, suuremalt jaolt pununud inimestele raha eest patse,” sõnab Sabrina, „kuid põhiliselt olen elatunud sotsiaalabist.”

Kõlab paradoksaalselt, aga Sabrina tõelised hädad, nii nagu ajakirjas „Parents” neid ära tuuakse, said alguse siis, kui ta leidis korraliku töö hotelli toateenijana. Seal töötades teenis ta liiga palju selleks, et teda oleks võidud arvata sotsiaalabi vajajate hulka, kuid liiga vähe selleks, et katta eluasemele, toidule, rõivastele, transpordile ja lastehooldusele kuluvaid väljaminekuid. Seetõttu tekkis tal raskusi üüri maksmisega ning majaomanik püüdis teda välja tõsta. Lõpuks tuli Sabrina töölt ära ja kasutas hädaabivarjupaika, kuni sai praeguse ulualuse.

„Kõik see on lastele rängalt mõjunud,” lausub Sabrina. „Vanim poeg on juba kolmes eri koolis käinud. Ta peaks olema viiendas klassis, aga viidi üks klass tagasi. ... Oleme pidanud nii palju kolima.” Nüüd taotleb Sabrina munitsipaalkorterit.

Inimesele, kel pole üleüldse paika, kuhu minna, võib Sabrina tunduda õnneseenena. Ent kaugeltki mitte kõik kodutud ei pea elu varjupaigas oma päästerõngaks. Nagu mainib Poola sotsiaalabikomitee, on neid, keda „hirmutavad varjupaikades kehtivad reeglid ja distsipliin”, mistõttu nad pakutava abi tagasi lükkavad. Näiteks peavad need, kes elavad kodutute võõrastemajades, tegema tööd ning hoiduma alkoholist ja uimastitest. Sugugi mitte igaüks pole valmis neile reeglitele alluma. Nii võibki kodutuid sõltuvalt aastaajast leida magamas raudteejaamades, trepikodades ja keldrites, aga ka pargipinkidel,  sildade all ning tööstusrajatistes. Taolist pilti võib näha kõikjal maailmas.

Ühes selleteemalises raamatus tuuakse välja hulk kodutust soodustavaid tegureid Poolas. Nendeks on muu hulgas töökohakaotus, võlad ja perekonnaprobleemid. Elukohti napib eakatele, puuetega inimestele ja HIV-nakatunutele. Paljudel kodututel on psüühilisi ja füüsilisi tervisehädasid või probleeme sõltuvusainetega, eeskätt alkoholiga. Valdav osa kodututest naistest on oma mehe maha jätnud – või tema juurest põgenenud – või siis kodunt välja visatud või prostitutsiooniga seotud olnud. Paistab, et iga juhtum on isemoodi kurblugu.

Olude ohvrid

Sotsiaalmajanduse spetsialist Stanisława Golinowska ütleb: „Kodutust pole siin [Poolas] tegelikult mitte keegi endale omal tahtel valinud. ... Pigem on selle taga rida läbikukkumisi, mis on viinud kokkuvarisemiseni ja elutahte kadumiseni.” Kodutus paistab tabavat neid, kes mitmesugustel põhjustel pole suutelised oma probleeme ise lahendama. Näiteks on mõningad vangist vabanenud leidnud eest vandaalide purustatud kodu. Mõningad on korterist välja tõstetud. Paljud on kaotanud peavarju loodusõnnetustes. *

Uuringu põhjal selgub, et ligikaudu pooled Poolas küsitletud kodututest olid kunagi perekonnainimesed ja elasid abikaasaga koos, ehkki tihtilugu oli perekonnas probleeme. Enamik neist oli kodunt välja visatud või siis sunnitud sealt äärmiselt suurte raskuste tõttu lahkuma. Vaid 14 protsenti oli omal vabal tahtel kodunt lahkunud.

Osa kodututest suudab pärast mõningat aega varjupaigas viibimist taas ise oma eluga hakkama saada ning elupaiga leida, osa aga olukorrast nii kergesti välja ei tule. Neist saavad kroonilised kodutud osalt seetõttu, et nad on kas vaimselt või füüsiliselt haiged, tarvitavad sõltuvusaineid, on minetanud töötahte, on viletsate tööharjumustega  või puuduliku haridusega – või siis on tegemist sedalaadi tegurite ühismõjuga. Ameerika Ühendriikides elab umbes 30 protsenti kodututest sisse-välja rütmi järgi, mida üks mittetulundusorganisatsioon nimetab „kodutussüsteemiks” – süsteemiks, mis hõlmab varjupaiku, haiglaid ja kahjuks ka vanglaid. Väidetavalt kulub selle süsteemi alaliste sõltlaste peale 90 protsenti kodutuse probleemi lahendamiseks eraldatavatest riiklikest ressurssidest.

Millist abi saavad kodutud?

Mõned varjupaigad pakuvad teenuseid eesmärgiga aidata inimestel kodutuelust välja rabeleda. Aidatakse taotleda sotsiaalabi, rahalist toetust muudest allikatest või õigusabi ning toetatakse perekonnasidemete taastamist või luuakse võimalusi põhioskuste omandamiseks. Londoni noortekeskused annavad nõu toitumise, söögitegemise, tervete eluviiside ja tööleidmise küsimustes. Nõustamise sihiks on kasvatada inimestes enesest lugupidamist ja motivatsiooni ning aidata neil iseseisvamaks saada, nii et nad oleksid suutelised ise endale kodu leidma ja ka seda hoidma. Selline abi on kahtlemata kiitust väärt.

Paraku ei paku varjupaigad sugugi mitte alati kodututele sellist abi, mida nad kõige enam vajaksid. Varssavi kodutu Jacek räägib, et varjupaigaelu ei valmista oma asukaid ette eluks väljaspool. Tema arvates kipub sealsetel elanikel kujunema välja „väärastunud mõttemall”, sest nad seltsivad ja ajavad juttu peaaegu eranditult vaid omavahel. Ta sõnab: „Varjupaigast, mis isoleerib meid välismaailmast, saab justkui täiskasvanute lastekodu.” Tema meelest on paljude asukate mõtlemine paigast ära.

Poolas tehtud uuringust selgub, et kõige valulikum emotsioon, mis kodutuid  valdab, on üksindus. Tingituna rahalistest raskustest ja madalast sotsiaalsest seisundist, kalduvad kodutud pidama end väärtusetuks. Mõningad hakkavad jooma. Jacek ütleb: „Omamata mingit lootust paremusele, kaob paljudel meist tasapisi veendumus, et me saame oma täbara olukorra parandamiseks midagi ette võtta.” Nad tunnevad häbi oma välimuse, vaesuse ja abituse pärast ning lihtsalt fakti pärast, et nad on kodutud.

„Ükskõik, kas jutt käib Bombay [Mumbai] ja Calcutta tänavaasukatest, Londoni tänavatel magavatest kaltsakatest või Brasiilia tänavalastest,” ütleb rahvastikuküsimuste spetsialist Francis Jegede, „on kodutute olukord liiga ränk ja kurb, et sellele mõeldagi, rääkimata veel selle kogemisest.” Seejärel lisab ta: „Olgu selle nähtuse põhjus või põhjused millised tahes, jääb ikkagi küsimus, miks on nii, et maailm paistab kogu oma rikkuse ja tarkuse ning tehnoloogiliste teadmiste juures olevat võimetu kodutuse probleemi lahendama?”

On ilmselge, et kõik kodutud vajavad abi – mitte ainult füüsilist abi, vaid abi, mis kosutaks nende südant ja tugevdaks vaimu. Sedalaadi abi võib anda inimestele jõudu vaadata näkku paljudele kodutuse taga olevatele probleemidele ja neist üle saada. Ent kust võivad kodutud sellist abi leida? Ja mis annab lootust, et kodutuse kurblugu vajub alatiseks minevikku?

[Allmärkused]

[Kast/pilt lk 6]

Ääretu vaesuse tagajärjed

India linnatänavatel elab sadu tuhandeid inimesi. Värskete hinnangute järgi veedab ainuüksi Mumbai tänavatel oma elu umbes 250 000 inimest. Nende ainsaks ulualuseks võib olla vaiade ja lähedalasuvate rajatiste vahele tõmmatud presenditükk. Miks nad elavad siin, aga mitte võrdlemisi odavates majades linna äärealadel? Sellepärast, et nende töö väikekaupmeeste, rikšavedajate või utiilikogujatena eeldab linnakeskuse lähedalolu. „Neil pole muud võimalust,” kirjutab väljaanne „Strategies to Combat Homelessness”. „Vaesuse sunnil nad lihtsalt ei saa kulutada üürile midagi, mille eest võiks osta toitu.”

Lõuna-Aafrika Vabariigis Johannesburgis elab raudteejaamas ligikaudu 2300 meest, naist ja last. Nad magavad raudteeplatvormidel, asemeks tekiräbal, või pappkastis. Enamikul pole ei tööd ega ka lootust seda leida. Kõikjal linnas elab samal kombel tuhandeid inimesi. Neil pole ei vett, tualetti ega elektrit. Sellistes oludes levivad haigused jõudsasti.

Selle kahe inimrühma ja veel paljude nendetaoliste kodutusel on selge põhjus – ääretu vaesus.

[Kast/pildid lk 7]

Nüüdisühiskonna puudused

Seoses küsimusega tagada kõigile elupaik toob ÜRO Inimasustusprogrammi raamat „Strategies to Combat Homelessness” välja terve rea vajakajäämisi praeguses sotsiaalses, poliitilises ja majanduslikus elukorralduses. Mainitakse järgmist:

● „Kodutusega seonduvaks põhiprobleemiks jääb valitsuste suutmatus eraldada vajalikul määral ressursse, tagamaks täiel määral õigust rahuldavale eluasemele.”

● „Puudulik seadusandlus ja ebatõhusad planeeringud ähvardavad ... põhjustada vaese enamuse eluasemega varustamise osas täieliku kaose.”

● „Kodutus on tõend eluasemekulude ja -tulude ebaõiglasest jaotamisest ühiskonnas.”

● „Kodutuse kriis on kulminatsiooniks poliitikale, mis on kas ignoreerinud või alahinnanud majanduslike muudatuste, taskukohaste eluasemete puudumise, süveneva uimastite kuritarvitamise ning füüsiliste ja vaimsete terviseprobleemide laastavat mõju kõige haavatavamatele ... ühiskonnakihtidele.”

● „Valitseb pakiline vajadus parandada toimetulekuraskustes inimestega tegelevate spetsialistide väljaõpet. Kodututesse, eriti just tänavalastesse, tuleks suhtuda kui potentsiaalsesse, alles rakendamata ressurssi, aga mitte kui ühiskonnal lasuvasse koormasse.”

[Pilt]

Mehhiko ema koos oma kahe tütrega kerjamas

[Allikaviide]

© Mark Henley/Panos Pictures

[Pilt lk 6]

Lõuna-Aafrika Vabariigis Pretorias on endine raudteejaam muudetud kodutute varjupaigaks

[Allikaviide]

© Dieter Telemans/Panos Pictures

[Piltide allikaviited lk 4]

Vasakul: © Gerd Ludwig/Visum/Panos Pictures; keskel © Mikkel Ostergaard/Panos Pictures; paremal: © Mark Henley/Panos Pictures