Lugejate kirju

Emad. Tänan teid kaunilt kirjutatud artikliseeria eest „Ema roll õpetajana” (22. veebruar 2005). See sari puudutas tõesti mu südant. Helistasin emale kohe, kui olin selle läbi lugenud. Ema kasvatas mind ja mu venda üksi. Selleks, et ta suudaks meie eest hoolitseda, tuli tal omandada lisaharidust. Samuti pidi ema nägema vaeva, et käiksime korrapäraselt kristlikel koosolekutel ja teenistuses. Ent tema töö tasus end ära. Suur tänu, et tuletasite meelde mu ema head eeskuju!

M. S., Ameerika Ühendriigid

Seda ajakirja lugedes meenus, milliseid ohvrimeelseid pingutusi tegi ema, et anda mulle nii vaimset kui ka moraalset juhatust. Kuigi isa ei toetanud ema ei emotsionaalselt ega rahaliselt, õpetas ema mind Jehoovat armastama. Samuti innustas ema mind täisajaliseks evangeeliumikuulutajaks hakkama. Arvan, et pidasin kogu tema vaeva endastmõistetavaks, kuid nagu artiklisarjas mainiti, väärib ta kiitust. Võtsin kaugekõne, et ema tänada.

C. H. K., Lõuna-Korea

Kuna isa ei jaga meie kristlikke veendumusi, oli ema see, kes õpetas mulle Piibli põhimõtteid (Efeslastele 6:4). See polnud kerge, kui mõelda sellele, kuidas ma vahetevahel end üleval pidasin. Nüüd, olles 24-aastane, olen tänulik, et ema alla ei andnud, vaid juurutas järjekindlalt minu südamesse Piibli tõdesid.

D. M., Itaalia

DNA. Olin täiesti vaimustuses artiklist „Kas tõesti rämps-DNA?” (22. veebruar 2005). Käisin mõned aastad tagasi molekulaarbioloogia loengutes. Pettusin õpikus, sest seal öeldi, et 95 protsenti DNA-st on kasutu. Õpiku autor kasutas küll suurepäraseid näiteid selle kohta, kuidas DNA töötab, ent juba järgmistel ridadel oli kirjas, et see kõik on tekkinud evolutsiooni teel. Niisiis võite ette kujutada minu rõõmu, kui „Ärgake!” kirjutas niinimetatud kasutust DNA-st.

J. C., Ameerika Ühendriigid

Noored küsivad. Artikkel „Noored küsivad: kuidas oma tunnetest võitu saada?” puudutas mu südant (22. veebruar 2005). Olen 31-aastane ja kasvanud kristlikus peres, kuid ma ei ole sugugi küps isik. Sattusin hiljuti mitu korda hüsteeriasse, mis ehmatas ka mind ennast. Nõuanded, mida sain oma emalt ja ühelt kristlikult õelt, olid mulle abiks. Ja siis ilmus see artikkel – just õigel ajal! Olen lugenud seda kaks korda ning hoian seda käepärast, et suudaksin oma tundeid vaos hoida.

I. B., Saksamaa

Viipekeel. Imestan selle üle, kui tihti räägitakse meie ajakirjades kurtusest. Kõige viimane kirjutis oli „Vaatleme maailma” rubriigi uudis „Interneti viipekeel” (8. veebruar 2005). Olen Jehoova tunnistaja ning teeninud Jumalat juba aastaid. Ometi pole ma kuulutustööl veel kordagi ühegi kurdi inimesega kokku puutunud. Kas kurtuse probleem on siis tõesti nii suur?

Anonüümne, Ameerika Ühendriigid

„Ärgake!” vastab: Ühe uuringu kohaselt elab ainuüksi Ameerika Ühendriikides umbes 8 000 000 üle viieaastast isikut, kes ei kuule hästi isegi kuulmisaparaadiga. Neist umbes 1 000 000 suhtleb viipekeeles. Ühe teise samas riigis korraldatud uuringu järgi on kuulmishäiretega inimesi, kes ei kasuta kuulmisaparaati, ligikaudu 28 000 000 (hõlmab kõiki vanusegruppe). Kurte kohates ei märgata tihtipeale nende puuet, kuna see ei paista välja. Ja kui kurt elab koos kuuljaga, on viimane see, kes tavaliselt ukse peale tuleb.