Muistsed kalmud paljastavad iidseid uskumusi

MINGEM ajas tuhandeid aastaid tagasi. Kujutlegem, et viibime Babüloonias, õitsvas Sumeri kuninglikus linnas Uris. Sumerlaste hiigelprotsessioon on jätnud linna selja taha, jõudnud matusepaika ning laskub nüüd kaldteed mööda äsjasurnud valitseja hauakambrisse. Hauakambri seinad ja põrand on kaetud mattidega ning ruumi kaunistavad suurejoonelised sumeri taiesed. Sõjameestest, teenritest ja naistest koosnevale matuseprotsessioonile järgnevad hauakambrisse muusikud. Kõik on toredates pidurõivastes ja ehitud. Ametnikud kannavad uhkelt oma aumärke. Koos selle värvika rahvahulgaga liiguvad härja- või eeslivankrid, mida juhivad loomade kõrval sammuvad tallipoisid. Kõik asuvad oma kohtadele ning muusika saatel viiakse läbi usutalitus.

Talituse lõppedes võtavad kõik muusikutest teenriteni väikse savi-, kivi- või metallkruusi, mis neil tseremoonia tarbeks kaasa on võetud, pistavad selle vaskanumasse, milles on spetsiaalselt selleks puhuks valmistatud mürk, ning joovad. Seejärel seavad kõik end korrapärastesse ridadesse mugavalt lamama ning vajuvad vaikselt surmaunne. Keegi tapab kiiresti loomad. Töölised ajavad sissepääsutee kinni ning pitseerivad hauakambri. Jumal-kuningas sõidab nüüd suursuguselt oma surnuvankril teise ilma, uhkeks saatjaskonnaks lojaalsed teenrid ning sõjameeste vahtkond, usuvad sumerid.

Arheoloog Leonard Woolley avastas Lõuna-Iraagis töötades iidse Uri matmispaigast 16 just sellist kuninglikku hauakambrit, nagu kirjeldasime. See oli jube, ent samas väga tähelepanuväärne leid. „Nende hauakambrite Mesopotaamia arheoloogias pretsedenditute rikkuste hulka kuulusid mõningad tähelepanuväärseimad sumeri kunstiteosed, mis praegu ehivad Briti Muuseumi ja Pennsylvania Muuseumi ülikooli saale,” kirjutab Paul Bahn raamatus „Tombs, Graves and Mummies”.

Kuid iidse Uri hauakambrid polnud sugugi harukordsed isegi mitte inim- ja loomohvrite toomise võika aspekti poolest. Paljudes muistsetes tsivilisatsioonides panustasid kuningad ja muud ülikud külluslikult – ja mõnikord ka julmalt – oma surma ja hauatagusesse ellu. Kaunistatud lugematute suurepäraste kunstiteostega  ning täidetud rikkalike aaretega, olid nende hauakambrid uhkemadki kui paleed, kus nad elasid. Tänapäeval aga on need hauakambrid, nagu ka paljud teised tagasihoidlikumad matmispaigad, aknaks möödanikku, võimaldades meil uurida muistsete rahvaste ja kadunud tsivilisatsioonide uskumusi, kultuuriastet ning kunstilisi ja tehnilisi oskusi.

Koos kaaskonnaga hääbunud hiilgus

Aastal 1974 olid talupojad Hiinas Xi’ani linna lähistel kaevu kaevamas. Ent vee asemel leidsid nad fragmente savifiguuridest, pronksist ammumehhanisme ja noolepäid. Endalegi teadmata olid nad sattunud 2100 aastat vanale Qini terrakotaarmeele, mis koosnes rohkem kui 7000 üleelusuurusest savisõdurist ja –hobusest, kõik sõjaväelaslikult kindla korra järgi üles rivistatud. Osana Hiina suurimast keiserlikust matmispaigast on see Qini terrakotaarmee saanud oma nime keiser Qin Shi Huangdi järgi, kes aastal 221 e.m.a ühendas Hiina omavahel sõjajalal olnud osad.

Qini mausoleum on olemuselt maa-alune palee. Kuid milleks selline terrakotaarmee? Zhang Wenli selgitab raamatus „The Qin Terracotta Army”, et „mausoleum oli Qini impeeriumi sümbol [ning pidi] tagama Qin Shi Huangdile pärast surma kogu selle hiilguse ja võimu, mis tal oli olnud eluajal”. Praegu on see hauakamber osa hiigelsuurest muuseumist, kuhu kuulub veel 400 lähedalpaiknevat matmispaika.

Hauakambri ehitamiseks värvati „üle 700 000 mehe kõigist impeeriumi osadest”, kirjutab Zhang. Pärast Qini surma aastal 210 e.m.a jätkati tööd, mis kestis ühtekokku 38 aastat. Ent sugugi mitte kogu matusekaaskond ei koosnenud põletatud savist. Qini järeltulija andis käsu matta koos keisriga kõik selle lastetud liignaised, nii et ajaloolaste väitel tõi see surma äärmiselt suurele inimhulgale. Sellised tavad polnud üldsegi mitte erakordsed.

México linnast kirdes laiuvad muistse linna Teotihuacáni varemed. Üht selle linna tänavat kutsuti Surnute tänavaks. Varem tsiteeritud Bahn kirjutab: „Seda tänavat ääristavad ühed uhkemad arhitektuurimonumendid maailmas.” Nende hulka kuuluvad Päikesepüramiid ja Kuupüramiid, mis mõlemad on ehitatud 1. sajandil m.a.j, ning Quetzalcoatli templi varemed.

Päikesepüramiid paistab interjööri järgi otsustades olevat olnud kõrgest seisusest isikute, nende seas võib-olla ka preestrite hauakamber. Lähedalpaiknevatest massihaudadest leitud inimjäänused lasevad oletada, et ohverdati sõjamehi, kes pidid hauakambris puhkajaid kaitsma. Arheoloogid oletavad haudade põhjal, et kokku on seal paarisaja inimese jäänused, sealhulgas arvatavasti monumentide pühitsemistseremoonia käigus ohverdatud laste omad.

 Laeval või hobusel teispoolsusesse

Viikingid, tuhatkond aastat tagasi Euroopat terroriseerinud Skandinaavia päritolu mereretklejatest sõdalased, ihkasid samuti nautida pärast surma maise elu toredust. Nad uskusid, et nende surnud siirduvad teise ilma kas ratsa hobusel või meritsi viikingilaeval. Niisiis võib viikingite matmispaikadest leida kõike alates tapetud hobuste skelettidest kuni kõdunenud laevataladeni. Gwyn Jones kirjutab raamatus „A History of the Vikings”: „Surnud mehele või naisele pandi kaasa kõike, mis võis teha tema hauataguse elu sama mugavaks ja auliseks, kui see maa peal oleks võimalik olnud. ... Taanis Ladbys [hauda kaasa pandud] laeval ... oli pardal ankur, valmis merreheitmiseks, kui isand sihtkohta peaks jõudma.”

Sõdalastest viikingid uskusid, et kui nad lahingus surevad, lähevad nad otse jumalate juurde – paika nimega Asgard. „Seal pidid nad saama kogu päeva tapelda ja terve öö prassida,” mainib „World Book Encyclopedia”. Viikingite matusekommete hulka kuulus ka inimohvrite toomine. „Pealiku surma korral küsitakse, kes orjadest ja teenritest on valmis ühes temaga surma minema,” kirjutab raamat „The Vikings”.

Muistsed keldid Põhja-Euroopast uskusid, et teise ilma saab kanda üle koguni võlgasid – ilmselt kaval ettekääne tagasimaksmisega viivitamiseks! Mesopotaamias sängitati lapsed maamulda koos leludega. Mõningates muistse Britannia osades pandi sõjameestele hauda kaasa toitu, näiteks lambakintsusid, et nad teispoolset elu alustades nälga tundma ei peaks. Kesk-Ameerikas pandi maajade kuninglikele isikutele hauakambrisse kaasa nefriiti – rohelist kalliskivi, mis sümboliseeris kondenseerunud niiskust ja hingeõhku. Küllap oli sihiks tagada elu kestvus ka pärast surma.

Pärast esimest aastatuhandet e.m.a elasid piirkonnas, mis tänapäeval hõlmab Bulgaariat, Põhja-Kreekat ja Türgit, traaklased – kardetud rass, kes oli tuntud ka oivaliste kuldesemete valmistamise poolest. Traaklaste haudade põhjal võib järeldada, et nende pealikud maeti ühes vankrite, hobuste, uhkete relvade ja muidugi naistega. Tegelikult pidas traakia naine suureks auks olla ohverdatud ja maetud oma mehe kõrvale!

Neist pisut hiljem ja mitte kuigi kaugel – Mustast merest põhja pool – elasid sküüdid. Sõdalased kasutasid vaenlaste kolpadest valmistatud joogianumaid ning kasutasid nende skalpe oma ürpide valmistamisel. Ühest sküüdi hauast leiti naise skelett kannabisega selle kõrval. Naise kolpa oli puuritud küllap vist turse ja valu leevendamiseks kolm pisikest auku. Arvatavasti pandi talle kannabist kaasa selleks, et ta võiks teises ilmas oma peavalule kergendust leida.

Egiptlaste hauatagune elu

Kuulsaimad kõigist iidsetest haudehitistest on Egiptuse püramiidid Kairo lähistel ja Kuningate Oru hauakambrid Luksori ligiduses. Muistsetel egiptlastel tähendas sõna „haud” sama mis „maja” – per. „Seega oli neil oma maja nii eluajal kui ka pärast surma,” kirjutab Christine El Mahdy raamatus „Mummies, Myth and Magic in Ancient Egypt”. Ta lisab,  et „[egiptlaste] uskumuste järgi oli surnukeha säilitamine vajalik eksistentsi eri vormide – ka, ba ja akh’i – püsimajäämiseks”.

Ka oli füüsilise keha vaimne koopia ühes selle ootuste, ihade ja vajadustega. Pärast surma lahkus ka kehast ja asus elama hauakambrisse. Kuna ka vajas kõike, mida inimene oli eluajal vajanud, „oli hauapanuste põhieesmärgiks neid vajadusi rahuldada”, kirjutab El Mahdy. Ba’d võidi samastada inimese iseloomu ehk isiksusega ning seda kujutas inimpeaga lind. Ba sisenes inimese kehasse sünnimomendil ning lahkus surma korral. Kolmas olelusvorm – akh – tuli muumiast esile, kui selle kohal maagilisi loitsusid lausuti. * Akh’i asupaik oli jumalate juures.

Omistades inimesele kolm iseseisvat olelusvormi, edestasid egiptlased muistseid kreeka filosoofe, kes väitsid, et inimesel on kaks olelusvormi: keha ja teadvuslik hing. Ehkki see on ikka veel populaarne õpetus, ei toeta Piibel  sedalaadi käsitust mitte mingil moel, vaid ütleb: „Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi” (Koguja 9:5).

Millest sellised surmaga seotud sundkujutlused?

Filosoofiadoktor E. O. James kirjutab teoses „Prehistoric Religion”: „Kõigist ... olukordadest, millega inimesel on tulnud kokku puutuda, on surm kõige murettekitavam ja õõvastavam ... Seega pole midagi imestada, et surnukultusel on olnud juba alates inimühiskonna algusaegadest nii silmapaistev koht ja nii oluline roll.”

Piibel, vanim tõelise tarkuse raamat, kutsub surma inimeste vaenlaseks (1. Korintlastele 15:26). Milline tabav mõte! Iga hõim ja tsivilisatsioon on tarmukalt seisnud vastu mõttele, et surmaga lõppeb absoluutselt kõik. Seevastu Piibel paljastab kirjakohas 1. Moosese 3:19 iga kalmukünkaga seotud reaalsuse: „Sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” Kuid näiteks Piibli Uue Maailma Tõlge kasutab seoses suure hulga surnud inimestega ka väljendit „mälestushaud”. Miks? Sest paljud hauas viibijad, ehkki algosadeks lagunenud, on Jumala mälestuses ning ootamas seda õnnelikku aega, mil Jumal äratab nad üles ja annab neile võimaluse elada igavesti paradiislikul maal (Luuka 23:43; Johannese 5:28, 29, UM).

Seni aga on surnud teadvuseta. Jeesus võrdles nende seisundit magamisega (Johannese 11:11–14). Sellises seisundis viibiv inimene ei vaja ei hauapanuseid ega teenreid. Tegelikult on vägagi tihti saanud hauda kaasa pandud aaretest surnute asemel kasu hoopis elavad – nimelt hauaröövlid! Kooskõlas surnute seisundit käsitleva õpetusega ütleb Piibel: „Ei ole me ju midagi toonud maailma, seepärast me ei või midagi siit ära viia” (1. Timoteosele 6:7). Kui tänulikud on kristlased selle tõe eest, mis ’teeb nad vabaks’ iidsetest – ja mõnikord ka nüüdisaegsetest – surnukultusega seotud julmadest ja barbaarsetest kommetest! (Johannese 8:32.)

Siiski pole muistsete rahvaste grandioossed haudehitised täiesti kasutud. Kui neis poleks arvukaid kallihinnalisi panuseid ja ka surnute säilmeid, oleksid meie teadmised kauge mineviku ja kadunud tsivilisatsioonide kohta äärmiselt ähmased.

[Allmärkus]

[Kast/pildid lk 24]

Milline oli muistsete inimeste tervis?

Uurides surnusäilmeid, eriti just hauakambrite mumifitseeritud ning turbasoos, kuumas kõrbeliivas ning jääs ja lumes looduslikult mumifitseerunud säilmeid, on teadlased kaugete esivanemate tervise kohta mõndagi teada saanud. Just tänu edusammudele geneetika vallas on teadlaste käsutuses uusi tõhusaid vahendeid, et jõuda selgusele paljudes aspektides alates vaaraode ja nende naiste sugulussidemetest kuni inka neitsite veregruppideni. Nende uuringute põhjal on selgunud, et muistsed rahvad kannatasid paljude samasuguste tervisehädade all nagu meie tänapäeval, sealhulgas liigesepõletiku ja soolatüügaste all.

Muistsed egiptlased paistsid kannatavat iseäranis arvukate tõbede käes, enamaltjaolt parasiitide rohkuse tõttu – vereimiuslasest kuni niit- või paelussini –, millesse nad nakatusid Niiluse jõe ja niisutuskanalite kaudu. Sellega seoses meenuvad Jumala sõnad Iisraeli rahvale pärast vabanemist Egiptusest aastal 1513 e.m.a: „Jehoova ... [ei] pane su peale ainustki Egiptuse kurjadest taudidest, mida sa tunned” (5. Moosese 7:15).

[Allikaviide]

© R Sheridan/ANCIENT ART & ARCHITECTURE COLLECTION LTD

[Pilt lk 20]

Sumeris Uris kuninglikku hauda maetud surnu kaaskonda kuulunud naise peaehe ja kalliskivid

[Allikaviide]

© The British Museum

[Pildid lk 21]

Qini terrakotaarmee: igal sõduriskulptuuril on individuaalsed näojooned

[Allikaviited]

Väike pilt: Erich Lessing/Art Resource, NY; © Joe Carini/Index Stock Imagery

[Pilt lk 23]

Päikesepüramiid ja Surnute tänav Mehhikos Teotihuacánis

[Allikaviited]

Ülal: © Philip Baird www.anthroarcheart.org; maaling: Pictorial Archive (Near Eastern History) Est.

[Pildid lk 23]

Vasakul: Egiptuse vaarao Tutanhamoni ehedast kullast surnumask; all: hauamaaling, mis kujutab ba-d inimpeaga linnuna