Puuded ei takista mind

Jutustanud Kouamé NʹGuessan

Püüdsime koos kaaslasega kõigest väest jalgrattaga veel ühest mäest üles saada. Oli 2002. aasta november ning Aafrikas Côte d’Ivoire’is möllas kodusõda. Niisiis varitsesid meid sellel tühjal teel igasugused ohud. Lähenesime järgmisele sõjaväe kontrollpunktile. Miks olime aga niisugusel raskel ajal selle kardetava retke ette võtnud?

SÜNDISIN aastal 1978 järjest süveneva haigusega. See algas kuulmishäirega ning kurnava valuga jalgades. Kui kasvasin suuremaks, siis pilkasid pereliikmed mind, öeldes, et mu jalad ei kõlba kuskile ning mu kõrvad on prahti täis. Vanemad inimesed suhtusid minusse põlgusega ning lapsed kutsusid mind lombakaks.

Koolis hakkasin käima kaheksa-aastaselt. Sealgi sain kohe nii teiste laste kui ka õpetajate kiusamise märklauaks. Kui tihti ma küll soovisin lihtsalt maa alla vajuda. Kuna teised tunnetasid, et olen hirmunud, naersid nad mu üle. Astusin üle koduläve üksnes siis, kui tuli kooli minna.

Mõtlesin sageli, miks mina nii haige olen. Ema ütles, et keegi on minu peale needuse pannud. Mõnikord, kui nägin teisigi samasuguste vaevustega inimesi, imestasin, kas nemadki on needuse alla pandud.

1992. aastal hakkasid küünarnukid mulle piinavat valu valmistama. Pärast seda, kui valu oli vähenenud, ei suutnud ma enam oma käsi sirgu ajada. Kaks aastat hiljem jäin vasakust silmast pimedaks. Vanemad viisid mind igasuguste posijate juurde, aga sellest polnud vähimatki kasu. Pidin halveneva tervise pärast kooli pooleli jätma.

Otsin vastuseid

Ühel päeval kutsus mind üks usklik klassikaaslane endaga kirikusse. Kuigi olin kasvanud üles animistlikus õhkkonnas, käisin ühe aasta kirikus jutlusi kuulamas. * Ma ei saanud aga seal Piibli kohta eriti palju teada ja nii hakkasin kahtlema, kas usuorganisatsioonidest ongi üldse mingit kasu.

Mõned kiriku õpetused hirmutasid mind, eriti põrguõpetus. Ma ei arvanud, et olen nii halb, et igavesti põrgus põleda, kuid samas ei pidanud ma end ka nii heaks, et saada igavene elu taevas. Kuna ma kirikust oma küsimustele rahuldavaid vastuseid ei saanud, kustus mu huvi usu vastu.

Järgmisel aastal kutsuti mind ühele tervendamisüritusele Côte d’Ivoire’i pealinna  Abidjani, mis asub minu kodulinnast Vavouast umbes 150 kilomeetri kaugusel. Kui ütlesin enne ärasõitu kirikuõpetajatele, et mul pole sissepääsuks ega toidu ostmiseks küllalt raha, andsid nad mõista, et minu eest kantakse Abidjanis hoolt. Asjad läksid aga teisiti. Kuigi mind ümbritses sellel üritusel 40 000–50000 inimest, olin kurb ning tundsin end üksikuna. Minu vastu ei tundnud huvi mitte keegi.

Naasin Vavouasse sama haigena, kui olin olnud varem, kuid lisaks sellele olid purunenud kõik mu lootused. Kohalikud kirikujuhid ütlesid, et Jumal polnud teinud mind terveks sellepärast, et mul puudub usk. Pärast seda lõpetasin religiooniga kõik sidemed.

Saan lõpuks vaimulikku abi

1996. aastal külastas meie peret üks Jehoova tunnistaja. Ma polnud ise kordagi ühegi Jehoova tunnistajaga vestelnud, nüüd aga avanes mul võimalus kuulata pealt elavat vestlust oma vanema venna ja külalise vahel. Minu vend ei tundnud nende asjade vastu huvi, kuid mina tundsin. Iga sõna, mida see tunnistaja ütles, läks mulle otse südamesse.

Tunnistaja selgitas, et patt mõjutab inimkonda seetõttu, et esimene inimene Jumalale vastu hakkas. Mäss Jumala vastu tõi kaasa ebatäiuse ja surma. Jeesus aga andis oma elu lunaks, nii et me võime oma patud andeks saada ning igavese elu pärida (Roomlastele 3:23; 5:12, 17–19). Peale selle näitas Jehoova tunnistaja Piiblist, et peagi muudab Jumal oma Kuningriigi abil maa paradiisiks, teeb lõpu patule ja kõigile selle ahastusttekitavatele tagajärgedele (Jesaja 33:24; Taaniel 2:44; Ilmutuse 21:3, 4).

Need loogilised Piibli õpetused avaldasid mulle tugevat mõju. Robert, Jehoova tunnistaja, kes oli tulnud meie ukse taha, hakkas minuga kaks korda nädalas Piiblit uurima. Mõne kuu pärast oli mul juba nii palju piiblilisi teadmisi, et võisin hakata koos tunnistajatega majast majja kuulutamas käima. See töö polnud mulle siiski kerge, sest kartsin väga inimesi.

Katsumused

Minu perele ei meeldinud see, et uurin Piiblit. Vanem vend hakkas öösiti mu toas suitsetama, et mind kiusata. Pärast selliseid öid valutas mul hommikul pea ning ma tundsin end haigena. Teiseks katsumuseks oli see, et ma ei saanud süüa toitu, mida kodus pakuti. Minu isa oli suur jahimees ning tema toodud liha oli meile põhiliseks roaks. Selgitasin talle, et Piibel keelab süüa liha, millest pole verd välja lastud (Apostlite teod 15:28, 29). Sellegipoolest keeldus isa loomadest verd välja laskmast. Vahel andis ema mulle üksnes riisi, kuid tihti tuli mul tühja kõhtu kannatada.

Kuigi Vavoua kuningriigisaal asub teisel pool linna, ei lasknud ma kunagi pikal vahemaal ega halval ilmal takistada end koosolekule minemast. Mind ristiti 1997. aasta septembris Côte d’Ivoire’i piirkonnakonvendil, mis kandis nime „Usk Jumala Sõnasse”. Hakkasin järk-järgult kristlikust teenistusest rohkem osa võtma, nii et võisin lõpuks pioneeride ehk täisajaliste teenijate ridadesse astuda.

Teisi raskusi

Poliitilised rahutused kulmineerusid 2002. aastal kodusõjaga. Mõne nädala pärast jõudis armee meie kodulinna. Osa inimesi, kaasa arvatud enamik Jehoova tunnistajaid lahkus linnast surmahirmuga. Viie päeva pärast haarasid sõdurid linna enda võimusesse ning keelustasid igasuguse ühiskondliku tegevuse. Seejärel põgenes linnast enamik inimesi, sealhulgas ka need vähesed tunnistajad, kes olid alles jäänud.

 Kuna linnas polnud ühiskondlikku transporti, tuli kilomeetrite kaugusel asuvatesse naaberlinnadesse kõndida jalgsi. Mina ei suutnud aga nii pikka maad käia ja sellepärast jäin tunnistajatest ainsana Vavouasse. Jätkasin kuulutamist ning pidasin koosolekuid, kuhu tulid mõningad kohalikud elanikud.

Püüan jõuda kokkutulekule

Novembrikuus pidi Daloa linnas toimuma Jehoova tunnistajate ühepäevane erikokkutulek. Palvetasin Jehoova poole, et ka minul oleks võimalik sinna pääseda. Kui üks tunnistaja ootamatult linna tagasi tuli, küsisin temalt, kas ta viiks mu oma jalgrattaga kokkutulekule, kuhu oli 50 kilomeetrit. Vaatamata oma tervisehädadele oli ta nõus.

Pinged linnas kasvasid ning see polnud sugugi sobiv aeg mingit retke ette võtta. Vavouast Daloasse oli keelatud sõiduvahendiga reisida. Tundmatusse reisijasse võidi suhtuda kahtlustavalt ning opositsioonis olevad sõdurid võisid ta maha lasta. Sellest hoolimata alustasime 2002. aasta 9. novembril sõitu Vavouast Daloasse, nagu sissejuhatuses kirjeldasin.

Peagi jõudsime esimesse kontrollpunkti. Meid otsiti põhjalikult läbi ning lubati siis edasi minna. Teekond oli pikk ja väsitav. Kui teele jäid mäed, siis kõndisime jalgsi üles ning seejärel sõitsime rattaga alla.

Vahepeal pakkus meile abi üks võõras jalgrattur. Istusin tema ratta pakiraamile. Kasutasin võimalust sellele abivalmis jalgratturile Jumala Kuningriigist rääkida. Jutustasin talle, et Jumala valitsus asub taevas ning see toob peagi maa peale kestva rahu. Ta oli üllatunud selle üle, mida rääkisin, ning hakkas mind küsimustega pommitama. Kui jõudsime Daloasse, ostis ta meile süüa ning lubas järgmisel hommikul kokkutulekule tulla.

Jõudsime Daloasse hilja õhtul. Olime väsinud, ent õnnelikud kohalejõudmise üle. Meie üheksatunnine retk polnud kerge. Üks kohalik tunnistajate pere võttis meid südamlikult vastu ning pakkus võimalust enda juurde elama jääda, kuni poliitiline olukord veidi stabiliseerub. Kahjuks jäi järgmisel päeval kokkutulek rahutuste pärast ära. Siiski polnud meie retk asjatu. See andis mulle lisavõimalusi teenida Daloa kaaskristlasi.

Otsusekindlus on toonud õnnistusi

Praegu teenin ma teenistusabilise ja pioneerina Daloa koguduses. Aitan ka Daloas kokkutulekusaali korras hoida. Oma materiaalsete vajaduste eest hoolitsemiseks teen ja müün puust liblikakujulisi kaunistusi ning värvin märke.

Aastaid astusin üle oma ukseläve üksnes siis, kui oli vaja kooli minna, aga sellest ajast peale, kui sain Jehoova tunnistajaks, olen läbinud pikki vahemaid, et aidata neid, kes otsivad tõde selle kohta, miks me kannatame ja oleme haiged. Oodates aega, mil Jumala Kuningriik teeb lõpu kõigile hädadele, jätkan Côte d’Ivoire’is lohutava hea sõnumi kuulutamist Jumala eesmärkidest.

[Allmärkus]

[Pilt lk 13]

Teel Daloa kokkutulekule

[Pilt lk 13]

Aitan Daloa kokkutulekusaali korras hoida

[Pilt lk 13]

Valmistan ja müün puust liblikaid, et end ülal pidada