Veidi purpuri ajaloost

„ÄRGAKE!” MEHHIKO-KORRESPONDENDILT

„Ja sina, inimesepoeg, alusta nutulaulu Tüürose pärast ... Su puri oli Egiptuse linasest riidest, see oli su tundemärk; su varikatus oli purpursinisest ja purpurpunasest Eliisa saarte riidest! ... Nemad kauplesid sinuga kauniste kangastega.” (Hesekiel 27:2, 7, 24)

TÜÜROS oli muistse Foiniikia tähtsaim meresadam, mis asus praeguse Liibanoni territooriumil. See oli jumalavastane linn, kus õitses purpurriide äri. Tänu Tüürosele sai kirgas purpurvärv Rooma impeeriumis tuntuks kui Tüürose purpur.

Kuna purpur oli kallis, hakati seda värvi seostama kuninglikkuse, au ja rikkusega. * Näiteks, kui muistses Roomas elav lihtinimene julges kanda rõivast, mis oli värvitud kõige parema purpuriga, peeti teda keiserlike määruste kohaselt süüdi riigireetmises.

Purpurit saadakse meretigudest, igast ühest vaid tilga. Tüürose elanikud kasutasid selleks Vahemere ranniku lähedal elavaid ogakodalasi, eelkõige Murex brandaris’t ja trunculus’t. Neist tigudest saab eri värvitooniga purpurit, sõltuvalt nende elupaigast.

 Purpuri ajalugu Mehhikos

Kui Hispaania konkistadoorid sajandeid tagasi Lõuna-Ameerikas esmakordselt purpuriga värvitud kangaid nägid, imestasid nad selle värvi püsivuse üle. Neile tundus, et purpuriga värvitud kangad muutuvad pestes veelgi erksamaks. Arheoloogilised leiud näitavad, et põliselanikud kandsid mitmesuguseid rõivaid, mis olid värvitud purpuriga.

Mehhiko põliselanikud, eriti misteegid, värvisid oma kangaid ogakodalastega suguluses oleva purpurteo eritisega. Nii ogakodalased kui ka purpurtigu eritavad ainet, mis on alguses hele, kuid muutub õhu ja valguse käes purpurseks. Purpuriga kangast värvides pole tarvis värvikinnistit, mis on kangast värvides üsna haruldane.

Misteegid püüdsid purpurtigusid Vaikse ookeani vetest. Kui tüüroslased ja roomlased tapsid tigusid, et neist purpurit saada – neist aegadest on alles suur hunnik tühje teokarpe –, siis misteegid ainult „lüpsid” neid. Molluskile tuli kõigest peale puhuda, et ta eritaks vedelikku, mis kanti otse kangale, ning väike loomake lasti merre tagasi. Sigimisajal aga põlisrahvad tigusid ei püüdnud. Tänu sellisele toimimisviisile on purpurteo populatsioon säilinud tänase päevani.

Bioloogilise mitmekesisuse komisjoni sõnul reisisid misteegi riidevärvijad 1980. aastate alguseni 200 kilomeetri kaugusele Huatulco lahtedesse, kus nad püüdsid purpurtigusid oktoobrist märtsini. Aastatel 1981–1985 aga rikuti sealne ökoloogiline tasakaal, kui tigusid hakkas püüdma üks välismaine firma. Purpurtigude arvukus langes. Nii tekkis vajadus kehtestada ametlik kokkulepe, mis keelustas tigude tapmise ning lubas neid püüda üksnes põlisrahvastel, kes teevad seda traditsioonilisel viisil.

Sellegipoolest on purpurteod praegu ohustatud, kuna nende elupaikades kasvab turismitööstus. Paljud inimesed siiski loodavad, et need teod ei sure välja ja et ka tulevikus on neilt võimalik kaunist purpurvärvi saada.

[Allmärkus]

[Pilt lk 16]

Purpurtigu

[Pilt lk 16]

Tigu „lüpstakse” ning lastakse seejärel merre tagasi

[Allikaviide]

© FULVIO ECCARDI

[Pilt lk 16, 17]

Purpuriga värvitud lõng, millest saab kuduma hakata

[Pildid lk 17]

Posahuanco’t ehk seelikut kudumas