Ajaloo rängim taud

OKTOOBRIS 1918 polnud Esimene maailmasõda ikka veel lõppenud. Ehkki vaenutegevus hakkas vaibuma, jäi uudistele kehtestatud tsensuur jõusse. Seetõttu sai vaid sõjast kõrvale jäänud Hispaania teatada, et paljudes paikades on ärevusttekitavas tempos kasvamas tsiviilisikute haigestumus ja suremus. Nendest asjaoludest tingituna hakati laialdaselt kasutama nimetust hispaania gripp, mis jäigi alatiseks inimeste teadvusse.

Pandeemia puhkes 1918. aasta märtsis. * Paljud uurijad peavad selle alguskohaks Kansase osariiki Ameerika Ühendriikides. Ilmselt levis see sealt Prantsusmaale koos vastsaabunud USA sõduritega. Pärast järsku gripisuremuse tõusu paistis 1918. aasta juulikuus, et kõige halvem on möödas. Arstidel polnud aimugi, et see oli aeg, mil surmatoov pandeemia kogus jõudu, et veelgi laastavamat pealetungi alustada.

Maailm juubeldas, kui Esimene maailmasõda 1918. aasta 11. novembril läbi sai. Taud puhkes üllataval kombel peaaegu samal ajal kõikjal maailmas. Nüüd leidis see koletuslik nähtus oma koha maailma uudisteveergudel. Vähesed tol ajal elanutest jäid sellest puutumata ning kõiki valdas hirm. Üks tunnustatud gripiravispetsialist märkis: „Eeldatav  eluiga vähenes Ameerika Ühendriikides aastal 1918 rohkem kui 10 aastat.” Mille poolest see taud teistest erines?

Iseäralik tõbi

Selle gripi kõige murettekitavam eripära oli selle äkiline kulg. Kui äkiline see siis oli? John M. Barry toob selle kinnituseks oma raamatus „The Great Influenza” dokumenteeritud andmeid: „Rio de Janeiros küsis üks mees arstitudeng Ciro Viera Da Cunhalt trammisõidu kohta infot täiesti normaalse häälega, siis aga varises surnuna kokku; Lõuna-Aafrika Vabariigis Kaplinnas astus Charles Lewis trammi, et võtta ette viiekilomeetrine kojusõit, kui konduktor äkitselt kokku kukkus ja suri. Järgmise viie kilomeetri jooksul suri kuus trammisolijat, nende hulgas ka trammijuht.” Kõigi surma põhjuseks oli gripp.

Teiseks eripäraks oli hirm – hirm tundmatu ees. Teadus ei osanud anda vastust küsimusele, mis seda haigust põhjustab või kuidas see täpselt levib. Rakendati tervishoiumeetmeid: sadamates kehtestati karantiin; kinod, kirikud ja muud rahva kogunemispaigad suleti. USA-s Californias San Franciscos andsid ametnikud välja käsu, et kõik peavad kandma marlimaski. Viibimine avalikus kohas ilma marlimaskita tõi kaasa trahvi või vangistuse. Ent abi ei paistnud olevat mitte millestki. Sedasorti  meetmed olid vähetõhusad ja hiljaks jäänud.

Hirmu tekitas ka see, et gripp nõudis valimatult oma ohvreid. Seni teadmata põhjustel ei tabanud 1919. aasta pandeemia eeskätt mitte eakaid, vaid hoopis noori terveid inimesi, ja võttis neilt elu. Valdav osa hispaania grippi surnutest olid 20–40-aastased.

Lisaks oli see tõepoolest üleilmne epideemia. Gripp jõudis isegi troopilistele saartele. Lääne-Samoale (nüüd Samoa) toodi see 7. novembril aastal 1918, nii et kahe kuuga oli umbes 20 protsenti sealsest 38 302 elanikust surnud. Epideemia puudutas valusalt igat suuremat riiki maailmas.

Lisaks omandas nuhtlus tohutud mõõtmed. Näiteks tabas see tõbi esmalt ja iseäranis raevukalt Philadelphiat USA-s Pennsylvania osariigis. 1918. aasta oktoobrikuu keskpaiku oli tõsine puudus kirstudest. „Ühe kirstuvalmistaja sõnul oleks ta võinud müüa kahe tunniga 5000 kirstu, kui neid vaid oleks olnud. Mõnda aega oli linna surnukambris kümme korda enam koolnuid kui kirste,” tõdeb ajaloolane Alfred W. Crosby.

See gripp tappis suhteliselt lühikese ajaga rohkem inimesi kui ükski teine seda liiki pandeemia inimajaloos. Üldiste arvestuste järgi suri kogu maailmas 21 miljonit inimest, kuid nüüd peavad mõningad eksperdid seda arvu liiga väikseks. On epidemiolooge, kes pakuvad tõenäolisemaks surmasaanute arvuks 50 miljonit või ehk isegi 100 miljonit. Eelmainitud Barry märgib: „Gripp tappis aastaga rohkem inimesi kui keskajal möllanud katk sajandiga; see tappis 24 nädalaga rohkem inimesi kui aids 24 aastaga.”

On uskumatu, et hispaania gripp tappis umbes aastaga rohkem ameeriklasi, kui neid sai surma mõlema maailmasõja lahingutes kokku. Gina Kolata selgitab oma raamatus: „Kui selline taud peaks puhkema tänapäeval ning surmama sama suure osa USA rahvastikust, kaotaks elu 1,5 miljonit ameeriklast, mis teeks rohkem, kui on aastas südamehaigustesse, vähktõppe, ajurabandusse, kroonilistesse kopsuhaigustesse, aidsi ja Alzheimeri tõppe surnuid ühtekokku.”

Kokkuvõtteks võiks öelda, et hispaania gripp oli inimajaloo laastavaim pandeemia. Millist abi pakkus teadus?

Kui teadus osutus võimetuks

Esimese maailmasõja alguseks näis meditsiin olevat teinud võitluses haigustega suuri edusamme. Ka sõja ajal olid arstid väga uhked edu üle nakkushaiguste leevendamisel. Sel ajal kuulutas ajakiri „The Ladies Home Journal”, et ameerika kodudes polegi enam edaspidi vaja kasutada eluruumi surnuga hüvastijätmise paigana. Siis aga puhkes hispaania gripp ning meditsiin osutus praktiliselt võimetuks.

Crosby kirjutab: „Kõik arstid olid aastal 1918 osalised meditsiini rängimas lüüasaamises 20. sajandil, või kui rääkida surnute koguarvust, siis kõigil aegadel.” Et mitte kõiges meditsiini süüdistada, märgib Barry: „Teadlased mõistsid tol ajal ohu täit ulatust, teadsid, kuidas ravida paljusid teiseseid bakteriaalseid kopsupõletikke, ning andsid tervishoiualast nõu, mis oleks võinud päästa kümnete tuhandete ameeriklaste elu. Poliitikud ignoreerisid seda nõu.”

Mida on nüüd, 85 aastat hiljem, sellest hirmsast pandeemiast õpitud? Mis seda põhjustas? Kas see võiks korduda? Kas me saaksime sel juhul sellest edukalt jagu? Mõni vastus võib sind üllatada.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 6]

Valdav osa hispaania grippi surnutest olid 20–40-aastased

[Pilt lk 4]

Kooliklass aastal 1919, Canyon City, Colorado, USA

[Allikaviide]

Courtesy, Colorado Historical Society, 10 026 787

[Pilt lk 4, 5]

Politseinik

[Allikaviide]

Foto: Topical Press Agency/Getty Images

[Pilt lk 5]

Kaitsemaskides pesapallurid

[Allikaviide]

© Underwood & Underwood/CORBIS